Ilusamat teed ei ole

Kui 1995. aastal esimest korda noorest Eesti Vabariigist Euroopasse sõitsin, siis Leedu-Poola ja Poola-Saksamaa piiripunktide kõrval üheks eredamaks mälestuseks oli Poolas maantee ääres lõputult vooklev aiapäkapikukujude äri. Vaatasin neid vapustatult, sest ei suutnud ette kujutada aeda, kuhu need sobiksid, aga meelde need jäid. Meie ümber on justkui kriiside keeris. Üks järgneb teisele: pandeemia, energia, julgeolek. Kui lisada siia talvepimedus ja libedus, Tongal ...
Uuele aastale vastu minemine toimus keset hingekosutavalt, päris parajas mõõdus ja hoomatavaid lumehangesid. Miks mitte laulda sel üleminekul, et „tahaksin pihlapuu rüppe, okstesse varjata pea …sinule laulan ja sina saad aru …“ Turvalist varjupaika vajame kõik mõnel hetkel. Kelle poole pihlapuu all istudes oma laul suunata on igaühe valik. Mõnele lugejale võib tunduda, et toimetaja on aastavahetuse tuhinas selge pilgu kaotanud, ometi on ontlik põhjus pihlapuule tähelepanu ...