Teel olles on alati täna, on siin, on praegu. Mu taha jääb eile, jääb olnu ja läinu, mu ees on homme, tulevik ja sealne, see, mis käänaku taga. Sa käid koos minuga sel teel, mu Issand, kirgastuselt Kolgatale, nüüdsest ilmast hauailma. Ja Sa tead: see tee viib kõrgemale kõrgest. Võta mind kaasa sel teel. Tekst ja foto Joel Siim

Mt 6:14–15 Aeg-ajalt on kuulda hoiatusi noortele: vaadake hoolega, mida te internetti postitate. Te ei tea kunagi, kuidas mõni sobimatu pilt või mõtlematu kommentaar võib hakata mõjutama teie elu, rikkuda võimaluse kandideerida soovitud töökohale, lõhkuda pere, hävitada sõpruse. Internet ei unusta! Nüüdisajal on internetile omistatud see, mida pühakiri kõneleb Jumalast, kes salvestab ja säilitab seda, mida igaüks on mõtelnud, ütelnud ja teinud. Asjata ei tunnista me pattu ...

Kuidas võiksin Sind tänada, mu Jumal? Mida tuua Sulle tänuanniks Sinu läheduse ja kaitsva käe eest? Kas sobivad Sulle anniks eurod või dollarid? Või on parem poetada kulunud leptoneid? Või eelistad Sa puhast hõbedat ja kaunist kulda? Sa oled imeline, Issand, Sa näed südamesse paremini kui ma ise, ja Sa ütled: Armastusega poetatud lepton on õilsam kui ülbusest ülekäe heidetud miljon. Oluline, et käsi avaneb armastusest.

Mu laps, sa tuled maailma, täis põnevust ja ootust, sa vaatad enda ümber avali silmadega, imestades siiralt kõige üle, mida siiani olid kuulnud läbi emaihu kaitsva mähkme. Oh aita, Issand, et iga väike inimene suurekski saades julgeks imestada Sinu üle, ja tõsta silmi taeva poole. Oh aita, Issand, ka vanuigi lapse kombel Sind usaldada sinisilmselt, küsimata, kahtlemata, mängeldes pestes silmi Saadiku allikas, ja avaneda nägema Su suuri saladusi.

Ma vaatan Sind, Issand, maailma valgusena, ristilööduna, ennast ise alandanuna. Ma vaatan Sind, Issand, ja näen, Su armastust peetakse allajäämiseks, Su võitu kaotuseks ja ülestõusmist pettuseks. Ma vaatan Sind, Issand, ja mõistan: valgust saab jagada üksnes see, kes iseendast loobub, säravalt põledes aatomhaaval hajub, kuni järele jääb mälestus – ere, säästmatu, eluandev.

Issand, anna mulle rahulikku meelt ja tasakaalukust armastada neid, kes mind vihkavad. Anna mulle julgust ja meelekindlust õnnistada neid, kes mind neavad. Anna mulle vastupidavust ja vaprust taluda kõiki lööke, mida jagavad teised. Anna mulle helde ja isetu süda jagada teistega viimastki hinge tagant. Ma valan oma palge metalli, ja vaatan vaid Sind …

Sa oled mind kutsunud, vaatamata puudustele, Sa unustad moonutavad vead klaasis. Ma peegeldan Su valgust, Issand, Su loodud asjade kuju, looduse rohelust, kirkuse kiirgust, Looja jälgi maailma keskel. Täpselt nii nagu oskan, sest tean – Sina usaldad mind. Sa usaldad klaasruute üksteise kõrval, et pilt saaks terve. Sa oled mind läkitanud. Ma olen Sinu apostel, saadik, sõnumiviija. Nii nagu oskan.

Kristus ütleb: «Mina olen uks.» (Jh 10:9) 2014. a vaimulike konverents lõppes arutlustega tulevase peapiiskopi üle. Mitmed vaimulikud astusid kõnepulti ja rääkisid sellest, milline oleks ideaalne peapiiskop. Olulised silmapilgud minu vaimulikul teel on seotud erinevate ülemkarjastega. Praktikale määras mind Kuno Pajula ja diakoniks ordineeris Einar Soone; õpetajaks ordineeris Jaan Kiivit ning Harju-Madise kogudusega laulatas Andres Põder. Kuid see viimane vaimulike ...

EELK põhikirja ja kirikuseadustiku kohaselt on EELK vaimuliku ameti astmed piiskop, preester (õpetaja) ja diakon. Ajaloolist Kirik ehk kogudus kannab Uues Testamendis nimetust ekklesia, mis on tuletatud verbist ekkaleo, ’välja kutsuma’. Kogudusse kuuluvad need, kes on tulnud kokku kutse peale. Kirik on Jumala sõna kaudu kutsutud kokku ning selle liikmed kuuluvad ühte ristimise ja armulaua läbi, mis ühendab nad Kristusega. Sõna «kirik» on tuletatud sõnast kyriake, mis ...

Kas peaksin leppima selle tõega, et: head teha tahan, kuid saavutan vaid halba, püüan parimat, kuid välja tuleb nagu ikka, on lihtne olla kuri, kuid headus vajab pingutust ... See on nii, kui püüan omast jõust ehitada uppumatut laeva, Münchhauseni kombel tõmmata end patsipidi mülkast, kuid Archimedeski vajaks maakera kergitamiseks toetuspunkti väljast. Kes päästab mind? Sest surma ihust ja lootusetust seisust? On hea tunda seda tõde, see viib edasi, ...

Äramurtud oks ei kanna vilja,     elu temas on vaid hetkeks,     siis ta närtsib ja kuivab ja kõlbab üksnes haoks. Vilja kanda saab vaid tüve küljes,     ühenduses olles juure mahlaga –, siis armastan ma ja usun, loodan. Oh, kadunud pojad ja tütred, tulge koju,     äralahutatud oksad aedniku juurde,     tema lõikab, tema poogib tagasi. Ja annab elu.

Minu uks on kaua olnud kinni. Näe – rohigi on kasvanud ta paku ette ja kõdu haaranud ta lauad-plangud. Ta taha peitsin ma kõik aarded, talendid, annid, kingitused, mis toonud Sina mulle. Liiga väärtuslikud tundusid need, et heita kaaslaste ette, kes võib-olla ei oskagi neid hinnata. Ja viskavad siis mõttetuna minema. Kuid Sina, Issand, oled andnud nad selleks, et ma kasutaksin neid Sinu kiituseks ja auks, kaasinimeste hüvanguks. Murra lahti mu uks, löö puruks ...

Mis takistab mul näha püha linna torne? Ta kuldseid müüre, pärleist aluskive?     Kas on see udu, loor või uduloor?     Või hoopis vahesein, mis seatud lahutama mind ja teda?     Et minuni vaid vaikselt kostab pühakute kutsuv koor ... Ma aiman, ma kombin, ma kujutlen – ei mitte rohkem.     Kuid luba, Issand, Peetri, Jakobi ja Jaani kombel     vaid silmapilgukski su sära näha.     Siis uskuda on kergem.

Ema, vaata, see on armastuse nägu. Su Poja nägu, keda Petlemmas kandsid oma kätel, ja tundsid imestust Siimeoni sõnadest ning muret templis, kui ta istus õpetlaste keskel. Ema, vaata, see on armastuse nägu. Su Poja nägu, keda taas sa kannad oma kätel, kui võitlus on võidetud ja rahu loodud maa ning taeva vahel. Ema, vaata, see on armastuse nägu. Su Poja nägu, kes lepib, kes usub, kes loodab. Ja lõpuks talub kõike.

Muistsed meistrid Imhotep ja Hemienu     tundsid saladust, kuidas rajada maailmaimesid.     Otsisid kindla kalju,     tahusid Tura lubjakivi ja Assuani graniiti,     loodisid, joondasid, toetasid. Olen minagi ehitanud koos oma isaga –     suvilat ja korterit ja päris oma kodu. Õppinud mõistma isa,     kes on andnud mulle ellu kaasa         arusaamise sellest, mis on tähtis. Kuid Isa on õpetanud:     kõige olulisemat hoonet ei ehita         sa aasta või ...