Sa tuled siia ilma, inimeselaps. Sa uudistad seda, mis on su ümber, sa vaatad imestades kõike, millest oled vaid kuulnud läbi nende seinte, mis hoidsid sind maailma valude eest. Sa tuled siia ilma, inimeselaps. Ja oma südamesilmaga sa näed ka seda, mida ükski silm ei ole veel näinud, mida ükski kõrv ei ole veel kuulnud, aga mis on olemas, ehk tegelikumgi kui see, mis on su ümber. Sa tuled siia ilma, inimeselaps. Sa uudistad, sa imestad, sa vaatad ja kuulatad. Imeline on ...

Issand Jumal, tuleta meelde oma muistset halastust ja heldust, –    millega Su Poeg purustas vana mao pea, –    vabastades kaananlanna tütre kurjuse meelevallast, –    andes Taaborilt laskudes poisile tagasi tasakaaluka vaimu, –    võttes Juudamaal kaua kannatanud naise tagasi omade sekka. Issand Jumal, tuleta meelde oma muistset halastust ja heldust, –    kui palume Sind ihu ja hinge hädades –    endi ja kogu maailma eest, –    koguduse ja kodumaa eest, –    sõprade ja ...

Mu Jumal, mida Sa mõtlesid, – kui Sa istutasid puu, millest esivanemad ei tohtinud süüa, – kui Sa valisid ohvri, mille Aabel tõi lammaste soost, – kui Sa pühendunud aedniku kombel rajasid viinamäe ja ootasid rikkalikku saaki, – kui Su poeg seadis leiva ihuks ja veini vereks? Mu Jumal, ma arvan teadvat, – et kannaksin endas Sinu sõrmede jälgi, – suudaksin valida hea ja kurja vahel, – võiksin näha Su palet peegeldumas kiirgaval klaasil, – saada puhtaks, kui elu mind määrib.

Kui Joosepi vennad nägid, et nende isa oli surnud, siis nad ütlesid: «Kui Joosep meid nüüd vihkab ja tõesti tasub meile kätte kõige kurja eest, mis me temale oleme teinud?» Ja nad käskisid Joosepile öelda: «Su isa andis käsu, enne kui ta suri, ja ütles: Öelge Joosepile nõnda: Anna ometi andeks oma vendade üleastumine ja patt, et nad sulle on kurja teinud! Seepärast anna siis nüüd andeks oma isa Jumala sulaste üleastumine!» Ja Joosep nuttis, kui temale seda räägiti. Siis ...

Ma vaatan Su risti, Kristus, seda muistse viha puud, mille Sina oled muutnud: Sa oled pannud kibuvitsa kandma viigimarju ja viinamarju leitakse nüüd ohakate keskelt. Ma vaatan Su risti, Kristus, seda muistse viha puud, mille Sina oled muutnud: see on nüüd armastuse puu, läbistab taeva ja maa ülalt alla, Sina oled jõudnud meist ette. Ma vaatan Su risti, Kristus, seda muistse viha puud, mille Sina oled muutnud: mu kõrval on teised, rõõmsad ja kurvad, ülevad ja rõhutud, mina ...

Mu patt on lahutanud mind Sinust, Issand,     kõrge pilverüngana kõrgub see minu ja Sinu vahel. Saan vaid aimata Sinu sära kumamas pilvede taga,     loota, et märkad ehk Sa mind. Oh Issand Jeesus,     tule ja hajuta pilvitus,         aja laiali paksud pilved, et ma võiksin näha oma Meistrit,     kelle käe jälg on vajutatud minu savisesse ihusse,         kui ta võttis maa põrmu ja mind voolis enda näo järgi     Eedeni aeda harima ja hoidma,         jalutama ...

Ma olen maast lahti lõigatud kui lill vaasis,     eraldatud juurest ja kandvast pinnast. Iiob ja Jesaja ja Jeesus –     te räägite mulle mu lühikesest ajast,         hetkest päikese ja kõrvetava tuule armu all. Ma palun, Issand, unusta mind, et hetkeks ma tunda                         võiksin rõõmu.     Kuid Sina ei unusta.         Sest Sa oled mu jaoks pannud valmis igavese elu,         et ma õitseksin Sinu aias Sinu rõõmuks. Ma tänan Sind, Issand, et Sa ei täida kõiki mu ...

Häid mõtteid on palju,     on ka ettevõtlikkust ja majandusvõimekust.         On palju plaane ja kavatsusi. Kuid on ka tuisupäisust,     kannatamatust istuda maha,         planeerida, arvestada, kaaluda. Ja juhtubki nii,     et kivid jäävad aia veerde virna,         lauad kõdunevad,         tuul kannab laiali liiva. Sest unustatud on üks:     küsida Issandalt õnnistust,         palves otsida juhatust arhitekti käele. Issand, ehita meie koda!

In memoriam JUTA SIIRAK 10.05.1929 Ontika – 24.07.2016 Tallinn «Tubli, sa hea ja ustav sulane. Sa olid ustav pisku üle, ma panen su palju üle. Mine oma isanda rõõmupeole!» (Mt 25:23) Juta Siirak tuli kirikutööle väga keerulisel ajal. 17. veebruaril 1982. a ordineeris peapiiskop Edgar Hark ta Harju-Madise ja Nõva aseõpetajaks, tema ordinatsioonivennad olid Jaan Jaani ja Urmas Arusoo. See oli tema soov tulla teenima neid kogudusi, kuigi võib-olla oli see taevane ...

Veel enne kui nelipüha eelõhtu palvus lõpule jõudis, olid inimesed ootamas. Kui kell sai 19, oli kiriku parkla täis autosid ja kirikuaed inimesi. Kõik ootasid võimalust, mis ei avane avalikkusele kuigi tihti – ronida Eesti kõige ainulaadsemasse kirikutorni. Oli muuseumiöö, mis mereaastale kohaselt võttis tähelepanu keskmesse tuletornid. Harju-Madise kirik on tänases Eestis teadaolevalt ainus, mille tornis põleb majakatuli, ametliku nimetusega navigatsioonimärk 402, ...

Veel mõned minutid enne jumalateenistuse algust leiab Elju kirikust – mõni lillevaas tahab kohendamist, küünal korrastamist või on kuskilt veel tolmu võtta. Siis jagab ta lauluraamatuid neile, kes ei ole osanud ise võtta. Hilinejatele näitab raamatust kätte koha, kuhu jumalateenistuse järg on jõudnud. Juba kostab tema selge ja kandev hääl tuttavalt kohalt kirikupingis, nii et teistel on julge kaasa laulda. Vahel jõuab ta ka oreli kõrvale rõdule laulma koguduse ...

Mis on minu siht, minu olemasolu mõte? Ja sinu? Ja kogu me rahva? Kas kestlikult kahaneda? Tasaselt taganeda, häbelikult häbeneda? Või siiski hüüda veel Issanda poole: tõmba tulest see tukk, mille süda on kõva, pese patust ja saastast ja süüst. Anna uut lootust ja vaimu ja vaadet minule, sinule, kogu me rahvale.

Ma olen katki, Issand. Kildudeks kukkunud kivide keskele, katki ja kasutu – nii mulle öeldakse. Ma olen katki, Issand. Kes kuulutaks Kristuse kirkust kõlava kellana kõleda maailma kohal? Ma olen katki, Issand. Kui tohin uskuda – Sina suudad suutmatut, võid võimatut. Tuleta meelde oma halastust ja heldust, tee terveks taas mind, et kõlaksin kõlava kellana, kuulutaksin Kristuse kirkust.

Head sõbrad. Ma imestan praegu tõsiselt. Imestan selle üle, et seisan siin teie ees ja mulle on usaldatud võimalus pidada täna hommikul jutlus kahele peapiiskopile, vähemalt viiele piiskopile ning rohkem kui sajale ametivennale ja -õele. Ma imestan selle üle väga, sest kunagi puudusid mul selleks eeldused. Olen mingil põhjusel viimasel ajal sageli meenutanud ühte veebruarihommikut 23 aastat tagasi. Koos paljude klassikaaslastega otsustasime tol hommikul enne kunstiajaloo ...

«Kas tõesti, Issand?» See küsimus on ohtlik – pea meeles Inimest ja Kõigi Elavate Ema. «Kas tõesti, Issand?» See küsimus loob valla tee Sinu loodu varjatuse juurde. See saadab käima teid, kus astunud ei ole veel mu jalg. Ja avastada lubab seda, millest keegi varem pole kuulnud veel. «Kas tõesti, Issand?» See ootab minult julgust, olla oma Taevaisa sarnane. Kuid luba, et kunagi ei peaks ma kahtlema Sinus.