FOTO: Kätlin Liimets
Kirikulised on lahkunudJõulurooga maitsmaSiia inglid on jäänudKüünalde särasPüha meeleolu kaitsmaHoidma särava altari etteTeed lahtiEt oleks inimestel natukegiJulguseks mahtiNagu oli jõuluööl karjastelVälja päälOtsustav tahe minnaLapsukese etteJa kummarduda sääl
Jaanus RoobaPühal jõuluööl 2021
Südamete salajas
Johannes jaanipäeval teatasKui mina kahanen – Tema kasvama peabKes välise päikese võidukäigu peatasJa aegade pöörde me hingede ette seab
Ta valis sünniks kesköötunniAasta kõige pimedama ajaVõttes maha südametelt sunniSest vabadust nii hädasti on vaja
Kes pilkases pimeduses annab soojaJa hingede põhjades teeb ettenägematuid käikeKuidas südamete salajas kasvatab meid LoojaJa rahu toojaks saab armastuse Päike
Tekst ja foto: Jaanus ...
FOTO: Kätlin Liimets
Ennäe inimestInimene inimesele kõnelebOle inimeneInimene inimesega sõneleb
Tõuse ülesSa ei ole ju kivi külm ja jäikTõuse ülesSa ei ole ju loom, kel eluks käpuli käik
Taim tõuseb ülesUnenäolises ilus valguse pooleVaim tõuseb ülesÄrkab inimlaps headuse valguse poole
Ole inimeneKes võidab uhkuse, kadeduse, ahnuse, vihaEnnäe InimestSünnib armastuse Sõna ja uueks saab liha
Jaanus Rooba
FOTO: Kätlin Liimets
Lumevaikus
Vaikus
Lumevaikus
Kivide ja taimede peal
Tasa hingepõhjast kaikus
Too rahu tuleb tahtel heal
Oodata
Oodata vaja
Nüüd tuleb teha peatus
Kuulatada hingepõhja kaja
Kuis kõneleb rahus eatus
Ohvriks
Ohvriks toodud
Kividest kuni sündiva Inimese Pojani
Kõike, mida siia on loodud
Armastuse allikast voolava ojani
Tekst: Jaanus Rooba
Lumevalgus
Puhas valgeSelgeLõputu lumekristallideSummaVaikuse valgusHelgeHing haaratudLummaKatmas eluLumevaipVarjatud puhkemisesTaimElab alati kõrgeimTaipLumevalguse taga LoojaVaim
Tekst: Jaanus Rooba
FOTO: Karmen Lumik
Foto: Karmen Lumik
Loodus
Loodu Looja peeglis
Elav inimene
Loodus
Loodu Looja ime
Elav inimene
Loodus
Loodu elus hoidja
Elav inimene
Loodus
Loodu Looja lootuses
Elav inimene
Loodus
Loodu uue tooja
Looja inimene
18.02.2020
Jaanus Rooba
Kui Venemaal väga armastatud poeet ja laulja Aleksandr Vertinski (1889–1957) pikast emigratsioonist koju jõudis Nõukogude Liitu, oli temast liikvel selline anekdoot. Vertinski astus rongi pealt perroonile, pani kohvrid enda kõrvale maha, laskus põlvili, andis südamehärduses maapinnale suud ja ütles: „Tere, mu emake Venemaa!“ Siis tõusis ta püsti ja vaatas ringi – kohvreid polegi enam! Ära varastatud! Vertinski öelnud nördinult ja vaguralt: „No selge, nii see on, tunnen su ...