1889. aastal ilmus Rõuge kirikuõpetaja Rudolf Kallase jutluseraamat „Igawene Ewangelium ehk Rõõmusõnum Jeesusest: Uus jutlus-raamat“. 21. jutluses räägib ta eesti rahva ajaloost, pattudest ja püsimisest. Läbi ajaloo on meid saatnud sõjad, katkud, näljahädad, rüüstamised ja piinamised. Üle 700 aasta oleme kogenud meie maal ristiusku. 19. sajandi lõpus polnud Eestimaal sõda, kuid Kallas ütleb, et kui varem taheti hävitada meid väljastpoolt, siis nüüd hävitame ennast ...

Kirikus öeldakse, et praegu on armuaeg. Inimesel on veel aega muutumiseks, Jumala poole pöördumiseks. Tal on aega veel hakata uskuma ja pöörduma ära kõigest halvast ja kurjast. On öeldud ka, et maailm on kurja käes. Ja kui me praeguse maailma peale mõtleme, siis on sellel ütlusel tõe jumet. Sest me lõhume arutult ja järjekindlalt keskkonda, kus elame: saastame õhku, vett, mulda. Ilmselt on maailma allakäik juba pöördumatu. Vett napib, nälgivad inimesed ahastavad ja võitlus ...

Keelekasutajad on elavad inimesed. Keeltki võime vaadata elava olendina. Tõesti, kui antakse käsk sõjas avada tuli, on tagajärjeks laibad. Keel võib tappa, aga võib ka rahustada või ärritada ja kutsuda välja viha. On ka armastusekeel ja püha keel. Kui aga lobisetakse endale aru andmata, siis on keel ise surnud. Ja on olukordi, mil õigem on vaikida. Meil on nimi. Iga nime taga on konkreetne isik. On nimesid, mis ärritavad, mida vihatakse, ja on nimesid, mida austatakse, ...

Leppisime kokku, et kohtume nädala pärast. Aga kohtusin hoopis ... surmaga. Ei ole meil kokkusaamist, meie elu on habras ja me ei tea oma surmapäeva. Aga targad elavad igat päeva kui viimast. Kas ka mina? Oh ei! Ma ikka veel loodan, et elan tükk aega, elan vähemalt viiskümmend aastat täis oma kodulinnas. Jah, ma olen vana ning ei ole lootust, et ärkan uuena ja värskena – tõved on juba kallal ja masendus võtab maad, kui elu pääle mõtlen. Mis siis see kõik oli? Tühjus ja ...

Meie nukrasse maailma on saabunud kevad. Miks nukrasse? Jeemenis on humanitaarkatastroof, vägevad purustavad pisukest. Ukrainas rahu on õbluke. Lähis-Ida kristlastel on elu tehtud võimatuks. Süüria on ängis. Iga päev terror, loodusturmad, mõttetud surmad. Eestis on õitsema puhkemas võililled ja tulbid, ootame pulbitsevat rohelust. Aga me ei ole rahul ei valitsuse, ei elatustaseme, ei pensioni, ei haridustaseme, ei palkade ega iseendaga. Aga õnneks ei ole veel sõda ... ...

Kui inimene on noor, rikas, täis väge, siis ta ei mõtle selle maailma hädadele. Aga teda võib rabada haigus, ta võib pankrotti jääda ning silmini võlgadesse, naine või mees võib teda reeta, vanemad surevad ning ka ta ise on lõpuks siruli surivoodil. Püsitu, kaduv on selle maailma pale, lilled närtsivad, pilved muudavad kuju, ja elu lõpus näeme, et kogu möödunud elu oli vaid välgusähvatus pimedas öös. Muidugi, ka teatavate asjaolude igaveseks kuulutamine on kurjast. ...

Kiriku laulu- ja palveraamatust lauldakse seda armsaks saanud laulu „Ma kummardan Sind, Armuvägi“ (264). See on andunud südame ja meele laul, Jumalale andunud inimese laul. Aga kas me teame midagi rohkemat laulusõnade autorist Gerhard Tersteegenist (1697–1769)? Ei ole meil tema proosaloomingut tõlgitud. Luuletusi oli tal ka sadu ning kirjavahetust peetakse samuti väga tähtsaks, sest seal leidub palju hingehoiulist, mis aitab ka praegust hädas olevat inimest. Nüüd, kus ...

2014. a Äripäeva kirjastusel ilmus sarjas „Imeline ajalugu“ Cambridge’is doktorikraadi saanud filosoofi Stephen Cave’i raamat „Surematus“. Ega meil nii põhjalikku teost sellel teemal polegi seni ilmunud. Cave vaatleb nelja surematuse narratiivi: ellujäämisnarratiivi, ülestõusmisnarratiivi, hingenarratiivi, pärandinarratiivi. Lõpuks lisab ta ka tarkusenarratiivi. Autor näitab, et surematuseiha tekitab probleeme, mis on enamasti ületamatud. Kuigi surematuseiha on ...

Eesti kirik võib rõõmustada: Kalle Kasemaa sai elutööpreemia. Ja väljastpoolt kirikut. Minu teada on ta ainus, kes teoloogina sellise preemia vääriliseks arvatud. Nüüd seisab see mees niisuguste vägevate kirikumeeste reas, mille algus ulatub Jakob Hurda ja Matthias Johann Eisenini. Sealtsamast leiame veel Rudolf Kallase, Jaan Lattiku, Uku Masingu, Eduard Tennmanni ning meie kaasaegse Toomas Pauli. Anne Pole just palju kirjutavaid kirikutegelasi, kes ei piirdu teoloogiaga. ...

Enamasti inimene kardab üksi olla. Sest siis peab ta vaatama iseendasse. Aga tihti vaatab vastu tühjus. Inimene tahab ennast unustada. Enda unustamiseks sukeldub ta lõbudesse, töösse, seksi, poliitikasse, infosse, mida jagab meedia, arvutimängudesse, internetti. Bussis sõites me ei vaata enam kaassõitjaid või mööduvat linna või loodust, vaid süveneme nutimaailma või paneme klapid pähe ja kuulame musa. Üksinduse hirm on paljudel suur, eriti vanadel. Ja tihti lahendatakse ...

Öeldakse, et tervis on kalleim vara. Ja tõesti, kui me ei põe, ei pea võtma rohtu ega käima arstide juures, siis me õilmitseme. Kuid ka julm ja halastamatu inimene võib pakatada tervisest, kuid olla nuhtluseks kaasinimestele. Aga Franz Kafka ja Uku Masing olid kopsuhaiged, Juhan Liiv ja van Gogh vaimselt tasakaalutud, kuid hoolimata tervisehäiretest andsid nad maailmakultuurile rohkem kui paljud terved keskpärased kultuuriinimesed. Nii et ka tervis ei määra alati ...

Charles Williamsi (1886–1945, fotol) surmast möödus mullu 70 aastat. Williamsit peetakse 20. sajandi üheks tähtsamaks inglise kristlikuks kirjanikuks. Ta oli teoloog, romaanikirjanik, luuletaja, kirjanduskriitik, näitekirjanik. Charles Williams sündis Londonis ja ta armastas väga oma sünnilinna. Tema romaanide tegevus keerleb ikka Londonis ja ta pidas ennast linnainimeseks. Väga hinnatud on tema seitse romaani, mida nimetatakse ka metafüüsilisteks trilleriteks. Nende ...

Kui palju on meil neid, kes peavad paastuajal ranget toidupaastu? Kardan, et mitte eriti palju. Ranged paastujad ei söö paastuajal ka mune. Aga näiteks Valamo kloostris ei söödagi liha kogu aasta läbi. Seal on see-eest väga maitsvad taimetoidud, ja ka kala – paastutoitu – süüakse kogu aeg. 40 päeva taimetoidul värskendab organismi. Võib arvata, et paastumine pole kerge. Ütles ju Jeesuski paastujale: õlita oma juukseid ja ole rõõmsa näoga, nii et keegi ei näe, et sa paastud. ...

«Arvo Pärt – isegi kui ma kõik kaotan». Režissöör, stsenarist ja operaator Dorian Supin. Esilinastus ETVs 30.12.2015. Me kuulsime ja nägime ETVs Arvo Pärti rääkimas, esinemas ja loomas. Jah, Pärt on tüüpiline õigeusklik, kes tahab olla ei miski nagu pühakud, olla alandlik ja ohvrimeelne. Ja linnusitt ja koerasitt õpetavad talle alandlikkust, toovad maa peale taevastest kõrgustest või kõrkusest ja isekusest. Aga kõige toredam oli ikkagi see, kui Pärt laulis lapsele «Kukk, ...

Noored üpsilonid On moes rääkida nüüd äkki Y-põlvkonnast. Need on vabadusetuhinas tehtud, vabaduses sündinud ning elanud ja elavad lapsed. Ei ole nad Vene võimu maitsnud, ikka oma poliitikute võimu all ägisejad on nad. Kes nad siis on? Mõned ütlevad, et unistajad, mõned kritiseerivad neid passiivsuse pärast. Nad ise kaitsevad ennast kui unistajaid ja ennast teostada tahtjaid. Aga kes see ise on, harva keegi küsib, veel vähem vastab. Mina-küsimus on raske probleem. Eks ikka ...