Hommik avab pühakoja.
Kõik on armulauaks valmis:
päeva pühitsetud rüübe
ja päikese leib,
kollane nagu valgus
altarimaalil.
Suve sakrament.
Päeva üsk paisub.
Sinna kukuvad öö hääled.
Ööämbliku kombitsad,
liigestest lahti,
magavad üsas
justkui võrkkiiges.
Heljo Mänd
Kurepesa kukkus ümber.
Nüüd kukub kõik:
kuur, laut, vana talumaja.
Põrandalaudade alt
pagevad majavaimud hirmunult,
vaatavad kooljanägudega ringi,
kust leida uut kodu.
Uut ei ole kusagil,
kõik on kadunud kõdu alla,
pimedusse, minevikku,
ussidele uuristada.
Majavaimud seisatavad.
Või varjuda varemete vahele
tuulevarju,
muutuda varemerohuks?
Rohi ei kipu kodunt kaugele.
Rohi kipub vaid kõrgele,
meel vikatiga tasandada.
Surmavikatiga,
mis ...
Taevalinn,
laotud õhutellistest,
on vastupidav.
Pilvelõhkujad ei kuku kokku.
Maavärin astub ustest sisse,
vaikus peos.
Ainult mina liipan
mööda läbipaistvaid tänavaid
kodu poole.
Tänada oli raskem
kui teha tööd,
tänusõnad läksid pidevalt
meelest.
Imelik, et ma olen
ikka veel elav.
Ärkan. Meeled punasest
unenäost pingul
nagu taevas linnulaulust.
Hommikune jutlus.
Päev seletab lahti oma võtme:
anda, anda, anda!
Anda endast ära kõik, mis on
öö jooksul kasvanud hinge.
Anda, anda,
et patulõhn ei puudutaks
enam sõõrmeid.
Et patt käiks
kilomeetri kauguselt mööda.
Anda, anda,
olla puhas kui
vastsündinu.