Kuulsin kord laulatusel: «Tõeline armastus ei väsi iialgi ära!» Oli see täpsustus? Julgustus? Või hoopis vabandus? Juhuks, kui asjad peaksid minema teisiti … Vana peapiiskop pahandas kord noore ametivennaga: «Miks ütled õnnistussõnade lõpul: «… andku sulle oma rahu»? Kas on olemas rahu peale Jumala oma?» Kas on olemas armastust – peale tõelise?

Vabadus – kas millestki ja mille jaoks?     … siiski miski ärgu saagu meelevalda minu üle … Võrdsus – kas kõik ja kõigi või igaüks vaid iseenda eest?     … nad kõik on ühe Isa lapsed … Vendlus – egas mina ole oma venna hoidja?     … Ta ei häbene neid hüüda vendadeks … Oh Isa, aita meid, et Sinu, mitte meie tahe võiks kord viimaks sündida!

Ühelt Lähis-Ida usupõgenike laagrit külastanud misjonärilt küsiti: «Miks te viite neile piibleid ja mitte sooje rõivaid ega toitu?» See meenus, kui kuulsin, et sel aastal raisati Ameerikas halloweeni peale seitse miljardit dollarit … «Me toome piibleid, sest Piibel on see, mida nad on meilt kõige enam küsinud,» vastas too misjonär. Tänu Jumalale: Tema arm ja pühade eestpalve on hoopis teises vääringus kui selle maailma rõõmud … Ei, mitte tasuta – neil on vabaduse, ...

Nägin üht fotot väiksest õhinal näoga poisist oma isa käekõrval Hiljem selgus, et see polnudki isa Siis, kui see laps oli üles leitud … liiga hilja Loodan: me ei suuda rikkuda alati kõike kaunist ja head Julgen ikka veel näha pisikest kätt hoidvas isapeos ja oma silmatera silme ette tõstva ema südames Jumala igavese armastuse märke

Niikaua kui mäletan, olen olnud üsna kehv lauamängude mängija. Mitte seetõttu, nagu ei saaks ma nendega kuidagi hakkama, vaid seepärast, et olen väga vilets kaotaja. Ja võib-olla veelgi viletsam võitja. Vähemalt on mu mängukaaslased nii öelnud, eriti sel ajal, kui olin veel laps: kui ma kaotasin, siis nutsin sellepärast, et kaotasin, ja kui võitsin, siis nutsin sellepärast, et keegi teine kaotas. Midagi sarnast on olnud ka siis, kui olen jälginud teisi mängimas või omavahel ...

Kui Eesti Kiriku peatoimetaja tegi mulle ettepaneku kirjutada teemal «Kellel on Eestis hea elada», jäi mulle kõigepealt silma, et tema pakutud pealkirja lõpus ei ole küsimärki. Võib-olla ta unustas selle. Aga võib-olla see ei olegi küsimus. Igal juhul on minu esimene vastus: ma ei tea. See on äärmiselt emotsionaalne vastus, aga ma olengi hetkel emotsionaalselt üsna lõhki. Nagu suur osa meie ühiskonnast – kui mitte kogu Eesti. Ma ei tea, kellel on hea elada ühiskonnas, kus ...