„Palud või ei palu, mõtted jälle uisapäisa. Iga valu suurim näib ...“ Kui õhtused hajali mõtted kirja pandud, tunnen, et kutsun jälle appi suurt juhust. Palun teda, kummardan ta ees maani, kuid kergem ei hakka. Ainult mõnikord ... Ühel päeval ütles tütar: „Kuulsin sind suurt juhust paluvat. Suur juhus on kaduvik. Ära seda palu!“ Kuid ma jäin kindlalt enda juurde ja kirjutasin mingis kummalises meeleolus luuletusegi. Aina mõtlen suurest juhusest, elu kiiva kipub – ...

Kõndisin jälle Kudjape kalmistule, et küünlaid ja lilli viia ema, õe ja õemehe kalmule ning neid korrastada. Tunnikesega oli kõik valmis ja uudistasin niisama ringi. Ja mida ma märkasin? Ema haua kõrval on haud Maria Riisikule aastast 1912. Muidugi rohtu kasvanud, unustatud, aga ... vaatan, seal peatsis kasvavad sinililled. Kui tore! Kui hea! Ilus ja südamlik. Sinililled pole seda inimest unustanud, on end just tema, Maria juures end õitsele ajanud. Lihtsad lilled. Ja pole ...

Elus on olnud kauneid päevi, on olnud raskusi. Aga kuidas nendest jagu saada? Kuidas? Jumala abiga, uskumisega hea võidusse. Öeldakse: hea sõna võidab võõra väe. Meenutan, kuidas lapsepõlves õpetas ema mind palvetama. See ei olnudki nii lihtne, käis läbi pisarategi. Ja kui esimest korda tekkis tunne, et palvetades kaob mure, oligi usk mind toetamas. Nii jätkus elu uues kuues. Õde oli samuti õppinud palvetama. Aga kord jõulude ajal keeldus ta äkki palvetamast. Ema küsis, ...

Harva juhtub seda, et kellegi lahkumise juures on teine inimene … Aga nii see oli, et minu ema surma juures oli mu õde Silja. Hoidis emal käest, kui ema viimse hingetõmbe tegi. See oli lühike, sekundites. Kuid just siis märkas ta, et akna kaudu ema juurest midagi väljus. Midagi seletamatut. Kas hing väljus? Tõesti, tõesti võis see nii olla. Ikka küsitakse: kas hinged rändavad? Usun, et hing on olemas ja ta rändab pärast surma. Miks muidu me nii kaua aastaid surnut ...

Mõned aastad tagasi jutustas maakodu naabrimemm Ella, kuidas ta sai oma elus vaenlase. Nimelt oli tal kodus ainsaks seltsiliseks koer Muta. Tark, sõbralik. Ainult, nagu ütles Ella: ta ei osanud rääkida. Ühel päeval tuli naaberkülast K. talle külla, tuli sooviga, et Ella laenaks talle raha. Aga naabrimemm oli siis öelnud: «Tean, tahad viinaraha. Aga selleks ma sulle küll ei laena! Mine otsi mõnda lollimat!» Mees istus autosse ja sõitis pahameeli minema. Ei öelnud isegi head ...

Mulle tuleb Kuressaare tänaval vastu tuttav, kuid korraga ei oska ma öelda, kes. Ta tuleb kepiga tatsudes. Kui oleme veel paari meetri kaugusel teineteisest, taipan: ah tema, Juuli! Või on hakanud kepiga käima ... Jah, pole aastat paar näinud, aga selles eas, juba 70ndates, teeb elu inimesega, mida ta just tahab. Tervitame ja jutt läheb elule endale, et aeg läheb ruttu. Aastad kaovad, kuni ühel päeval tuleb seista surma palge ees. Ja siis ütleb mu tuttav: «Lugesin Eesti ...

Öeldakse, et elu ise õpetab inimesi. Oma kogemuste najal. Ja ometi on tark tegu osa saada kaasinimeste õpetustest ja selle eest tänulik olla. Mu ema tavatses ikka ja alati öelda: lahenda asju ainult heaga. Võib-olla seepärast peangi ma heaolemist lausa loominguks... Elulaadiks! Ning arvan, et ühiskonnas tuleb rohkem võidelda kurjusega. Näiteks koolivägivallaga. Mitte koolis ei õpi noor inimene kurjust. Esimene pisik on siiski saadud kodust. Aga kurjus ei ole ju ometi ...