Kerkokell
/…/ Kõrd, talvel, kerkokellä löödi ja lööja olli oma lell. Mo emä aus sis joodi, söödi – see mälestüs om mulle hell. So havva päitsin orjavitsa nüüd kate puu all häitsevä. So poja tee om ollu kitsa, vast laja küll na näitsevä. Kas kõrd ka kerkokellä lüvväs? – ei löö vist enämb oma lell! Kas kõrd mo aus ...