Virgudes varjame silmad ereda valguse eest, altkulmu piilume ilma, teadmata, mida toob päev. Müüride vahel veel varjud, katuseid kuldamas päike, valgusega pea harjud, näed uusi radu ja käike. Selgeid juhiseid teele leiad, pilgu kui tõstad. Ärata süda ja meeled, et seda vastu saaks võtta.

Võta mind endaga ühes, võta mu pattude tõttu, võta mu valud ja mured, võta mind enese rüppe. Võta mu rõõmud, mu laulud kingiks enesele. Armastuse kaudu lähemale sul tulen. Hoia mind enesega. Palun, ära mind põlga! Sinuga elada tahan, sinuga koos tahan surra... Daisy Lappard

Täis õnne, sära silmades, ma igast kevadest saan rõõmu, ja jaksu – jõudu elada. Su õitevahust, õunapuu, ma võiksin lausa joobuda. Näe, igas õies peidus on erk päiksekilluke! Üks lootuskiir on neis ja ootus suur... Et sügisel täis kuldseid vilju mahlakaid on võra sul ja oksad maani painduvad! Daisy Lappard

Veel silmast silma näha ma oma Jumalat ei saa. Mu pilgu eest jääb varju, peost puutumata ta... Ta kohalolu tajun hooti, neil hetkil kullane on maik. Mis mulle ere, ime moodi, jääb talle killukeseks vaid. Ma kogun palveisse need viivud, las süda pildi joonistab. Saab armust pale silmapilguks, mu Jumal – ilus oled sa! Daisy Lappard

Need vihmad rasked, valjud tuuleiilidta kasvamise nõnda vaevaliseks muutsid,sai küüru selga, kummardudes liialt,kuid ometigi jätkas visalt sirgumist.Pead püsti hoida tahaks ta ju ikka veel,et tervitada päikest, kiitust laulda sel,end painutada lastes murdmata jäi selgja alles lootus – palju head on ees.Sind palun, Issand – hoia mindki murdumast,kui rasked muremõtted meeli painavad.Su toel end tunnen kindlamalt ja julgemaltka siis, kui iseend ei oska ...

Kord mure mind maadligi surusja tundus – nüüd enam ei jaksa...Näis tee lihtsam vajuda sohu,kui kellelgi päästa end lasta.Mul paistis, et koorem, mis kandamul antud, on liigagi raske.Suur viha ja raev mind valdas:«Miks üksi? Siin vaja on kahte!»Siis vaatasin kive kaldal,neid vesi ja tuul olid silund,ja taipasin äkki, et kannankaasas enese hirme ja vigu.Mu murekoormast sai peavaid peotäis kive rannalja vihagi kadus, sest aeguhtus ära kõik valud ja halva.Daisy Lappard

Poleks vaeva pudemeid mu pihkudes, Vaataksin juhmunud silmil upsakalt. Poleks kaotuse katkeid mu mälestusis, Lausuks suu tühjuse üminaid. Poleks kartuse värinaid mu südames, Kannaksin mõistmatust hõlma all. Usun, sest hirm pole mulle võõras, Hingevabinas saan julgeks. Loodan, sest olen pidanud loobuma, Pühkinud pisaraid palgel. Armastan, sest olen olnud tühjuses, Proovinud päevi ...

Silmapilguks, vaikseks viivuks enda sisse sala piilun oma hingesoppidesse, hämaraisse nurkadesse. Üle müüri, läbi kivi aina kaugemale trügin, tahan kinni püüda kurja, pimedusest välja tuua, südant et ei muserdaks. Appi hüüda kisendan – Issand, palun mind sa päästa, vabasta mind õela käest sa! Mulle oma valgust jaga, Sa mu hinge lunastaja. Sinu halastust ma vajan täna, ...

Mind ikka oled hoidnud sa ka siis, kui polnud seda väärt... Miks patusele halastad? Miks eksinule annad käe? Su arm ja hool on ääretu, suur halastus ja andeksand. Sa ohvriks oma Poja tood, et märkaks armastust ja Sind Kuid ometi ma olen nõrk, kord usun, jälle unustan. Mind hoia teel ja anna jõud, Su armastust et vääriks ma! Daisy Lappard 

Oma varjude eest enam põgeneda ma ei suuda, öö pimedus kisub mind kaasa endasse peites. Hirm valdab mu meeli, halvab mu keha. Ometi ei kao lootus. Ootan algavat päeva, ta valgust ja soojust, mis vabastaks mind pimeduse haardest. Valgenedes märkan akna trellitatud võret – nüüd ihkan ma enamat, igatsen vabadust, sest nüüd ma näen... Daisy Lappard 

Pikk tee on Sul käia lõpuni otsa, mis meile on alguseks... Kui ongi su mõtteis ehk kõhklusi, siis seda ei peeta veel arguseks. Tead täpselt, kuhu Sind viiakse, seal sirgena seisad ka nõrkuses. Kust võtad küll jõu ja vapruse, kuis painutad endas kõrkuse? Suur vägi on see, mis edasi viib, pilt piinadest selgena silme ees. Ei heiduta sind see teadmine – ei! Usk Isasse andnud Sul ...