Paluks tähelepanelikumalt! – mingisse lillelehekesse takku jäänud hommikutuul püüdis poolhämaras kinni peenikese hääle. – Tähelepanelikumalt! Te võite mind maha puhuda, ning siis on minuga lõpp, ent mina tahan hommiku ära oodata. Kes sa oled? – päris hommikutuul. Olen kastepiisake, lille rõõmupisar koitvast hommikust. Ha-ha-ha, – lagistas hommikutuul naerda. – Kas sa, kastepiisake, ootad samuti hommikut ja päikest? Kas sa tead, et päikesesärast lakkad sa, tühipaljas ...