Läbi lume, läbi hämarate päevade ja pimedate ööde,
läbi tuule ja tormi tuleb meie poole üks laps.
Tuleb, et tuua me elule mõte, tuleb, et valgustada meie hämarust,
tuleb, et meile kinkida soojust,
tuleb, et siduda me haavad,
tuleb, et anda meie elule mõte.
Arne Kaasik, Jaan Tammsalu, Mårten Andersson.
Looja loomingu lummuses. Tallinn 2016
On keegi, kes meid muudab selleks, et võiksime jääda.
Tema käes on olnud kõik meie ajad minevikus, olevikus ja tulevikus.
Tema jääb ja Temas on meilgi aega – ajatut aega armastuses.
Arne Kaasik, Jaan Tammsalu, Mårten Andersson.
Looja loomingu lummuses. Tallinn 2016
Kas pole kummaline, et meile,
kes me taas ja taas põrkame vastu erinevaid piire ja müüre,
on kingitud võimalus vaadata taevast –
seda lõputut avarust, seda haaramatut imet?
Imeline märk loodusest, mis on kingitud meile.
Märk sellest, et võimatu on võimalik ka meile,
et lõpp ei olegi lõpp, et piirid ja müürid on vaid unenäos,
mis kord lõpeb, ja et ärkvel võib olla juba täna.
Arne Kaasik, Jaan Tammsalu, Mårten Andersson.
Looja loomingu lummuses. Tallinn 2016
Tuleb õhtu. Elujõgi on minust mööda voolanud. Ta ei saanud mind kaasa kanda, ma ei suutnud kaldast lahti lasta, end vabaltvoolava vee voogudesse usaldada. [---] Juba hämardub. Äkki taipan, et nii jääbki elu elamata. Lasen lahti kaldast, tõusen maast ja taipan, et see on võimalik – ka mulle, isegi nüüd, isegi siis, kui on juba hämar.
Kõigeväeline kannab ellu – lõputusse ellu.
Arne Kaasik, Jaan Tammsalu, Mårten Andersson.
Looja loomingu lummuses. Tallinn 2016