Jeesuse ilmumise lugu on sõna loova väe lummuses. Kui sõna, mis öeldud, läheb välja ja saab kätte ning tabab inimest, siis ta loob ja muudab nii ehedalt, et inimene saab sõnast puudutatud, nõnda on ta sõna kandja ehk sõnapidaja. Nii ei ole enam ükski vahemaa liiga pikk, ükski kohtumine liiga rutakas, ükski sõna tühine, sest meiegi oleme loova sõna lummuses, mille läbi ilmub ajas ajatus, mööduvas alatine ja inimsüdames Looja loov imelisus.

Lugude pidamine on sarnane viisipidamisega: kui need on õiged, siis lähevad hinge. Samas annavad nad endast märku, kui neid korrakohaselt ei peeta. Nii nagu viisid, hakkavad loodki helisema ja kokku kõlama, kui kõik on õige, hea ja päris. Ka värvidel on oma lood. Nii on taevasinine Maarja kui taevase kuninganna värv. Tihti tunneb ta piltidelt ära just sinise räti või sinise kleidirüü järgi. Ka mustal, muldsel maatoonil on oma Maarja värvi lugu, mis jutustab kurbusest ja ...

Sina kutsud meid nii õhtukaarest kui hommiku poolt ja kaugest kandist ning lõunaküljelt, sest meid on kutsutud käima Temaga Tema teedel. Kohata Jumalat oma teel on ime, mis jääb imeliseks igaühe juures ning siin on peidetud meie oma lugu, mis jääbki just minu ja Jumala looks. Hapras ja sulnis vaikuses on olemas kõik ütlemata jäänud sõnad, kuulamata jäänud helid ning tihti on Jumala vastus nii sügav, et seda kuulebki vaid hing.

Miks kiigutad Sa helveste sadu? Mul piisanud oleks hallasest teest. Miks lõhnama paned tuulteradu? Mul piisaks ju hõrkmõrkjast rohust. Miks täidad öö ruske, tummise ajaga? Mul piisanud oleks varjudest maas. Miks laulust laevõlvide rida võib kajada? Mul piisab ju – ees laiub mahe vaikuse aas. … Ja ometi tulen ma ka täna tagasi, ehk näen veel oma teel Sinu läkitatuid käimas edasi-tagasi, noorkuu nurgalt alla, läbi helveste, üle krõbiseva halla, kesk habras-hubast aega ootan ...

Meie meeles tundub imestamine pigem naiivsuse tundemärk, oleme asjadest üle ja kõiketeadvad. Kõik on nii tuttav, et seletamatute asjade kohta on meil juba ammu seletused valmis ja vastame enne, kui keegi küsib. Kuid imestamise võlu peitubki ime võimalikkuses märgata imelist, ühtmoodi oodatud ja ootamatut, kokkuliitvat ja aulist. Nii saabki evangeelium elavaks meie seas ja meist saavad evangeeliumi sõna kandjad ehk sõnapidajad.

Mt 1:18–24 Neljas advendinädal on inimeseks sündimise loo jutustamise aeg. Matteuse jagatud lugu saab eluliseks ja tähendusrikkaks loo jutustajale ja ka kuulajale kui tõelise elu lugu. Jutustust edasi andes muutub see lähedaseks ja pole enam võõras. Oskus teistmoodi näha ja vastuvõtjana tabada loo tuuma tähendab oskust minna loo sisse, siis pole enam võõristust ega võõrandumist. See advendipühapäev – Issand on lähedal – on pühendatud Jeesus-last ootavale Maarjale. Maarja ...

Aeg kaaluda ja triikida, kõiki asju omaks viikida. Purki toppida ja õigeks lappida, ligi tikkuda ja hääd ära rikkuda.   Aeg kõiki panna ühte patta, häid hetki maha matta. Küll sisse, välja pressida, võrke punuda, teiste naeratusi nuruda.   Mul pole ju nii palju vaja. Mul aed ja väike maja. Taevataadilt tööd, leiba, sooja, soola ka. Elu lihtne – eluline. Kaasa naerukaja, pere, sõprus – homse seemned akna taga.

Näe, ulatan Sulle oma tänase päeva anni, mis pole muud kui tere me sõpradele. Minu hõiskamine on Sinu suure rõõmu sees, seni kui suudan hoida Su andi. Seni, kuni hoian, tunnevad mu sooned ja säsi ning tunnen Su õnnelikke käsi. Küll kingid lootust, mis meelitab tärkama, ning säratavad needki, kes kössis või katki. Kuulatan neid sõnu, mis ammu kord rannal lausutud mu õele-vennale, et mõnest leivast jagub kõikidele ja vähesest piisab, et ära tunda Su hoolt.

Hea karjase hoole all saab iga tee kord teekonnaks. Iga valgus saab olla uskumatult usutav. Iga proov toob ehedust ja ehib kandjat. Iga tundmine saab olla äratundmine. Iga peatus on süvenemine. Iga tänu on täna. Tänane on ja jääb. Arho Tuhkru

Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel, ja me nägime tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirkust, täis armu ja tõtt. Jh 1:14 Kristuses on ühendatud möödunu ja saabuv, nii on iga jõul ainukordne, sest selle tähendus peitub mõistmises, kuidas saab elada tõeliseks oma elusat elu. Üksnes praegu on aeg, mida saab otseses mõttes selgeks elada. Jõulu pühadus saabki ilmsiks selle erakordsuses – «Ja Sõna sai lihaks», sünd muutus sündmuseks. Näha ja osaleda jõulupühas, nii oleme ...

Peterburi Jaani koguduse täiskogul 11. mail pärast jumalateenistust arutati koostöölepingut Eesti Kontserdiga.   Täiskogu koosolekut juhtis Peterburi Jaani koguduse juhatuse esimees, Ingeri kiriku piiskop Aarre Kuukauppi. Möödunud on 20 aastat (5. veebr) koguduse registreerimisest. Sellesse aega on mahtunud kiriku taastamine ja taaspühitsemine ning koostöös Eesti Kontserdiga parima võimaluse loomine eestikeelsete jumalateenistuste pidamiseks ja seltsielu jätkamiseks ...

Eesti kirikud tähistavad järgmisel aastal Maarjamaa teema-aastat, aga alustavad juba selle aasta septembris. Maarja nime kandvates kirikutes tähistati 25. märtsil paastumaarjapäeva palvustega ja peapiiskop Andres Põder pidas 25. märtsi keskpäeval vabadussõja võidusamba juures mälestuspalve 65 aastat tagasi märtsis küüditatute mälestuseks. Eesti Evangeelne Luterlik kirik koos Rooma-Katoliku Kiriku, Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku ning Eesti Apostlik-Õigeusu ...

Vene Õigeusu Kiriku Moskva patriarhaat kutsus kokku oikumeenilise konsultatiivkomitee koosoleku Peterburis Boris Jeltsini nimelises raamatukogus. Eestit esindasid Eesti Kirikute Nõukogu asepresident Meego Remmel, EELK esindaja EKNis Tiit Salumäe, MPEÕK Narva piiskop Lazar ja EELK Tallinna abipraost Arho Tuhkru. Konsultatiivkomitee keskendus perekonna ja lastekodu teemale. Paljud valupunktid, mis puudutavad perekonda, üksikvanemaid, puudega lapsi ning lastekodusid, on ...

Mäletan, kui sündisid. Mäletan sügavaid, sädelevaid öösilmi ja oma pilku. See aeg on osati nii imeline, ometi nii lihtne kui tuulevihin või helveste langemine maale. Kõike, mida pelgasin öelda, on me ammustes vestetes tallele pandud. Kõike, mida ei julenud oota, ootab mõtteis vaikselt öeldule – natuke, päriselt ... Ööd ja päevagi mäletan, Sa mu elu Issand, mis täidetud lõputu ning hoomamatuga, mu Imeline. Su taeva all seisan ja Su sünni juures, palgest palgesse ...

Ööviivus emban mõtteis tasahilju külma hõbesepa taotud mustreid, mis tuisupöörisena keerdusid su aknaklaasil. Vaata, kuis sillerdab puhkuse rahus mevaheline härmas tee, mida öös puutunud polnud ei kerjus, ei ruttaja, ei võõra mõte ... Lood Sina üksnes nii kauni tee mu aknast tuppa ja mööda vaipa mu juurde.