Lk 11:14–23(24–26) Paastuaja edenedes saab mulle taas selgeks nii sageli ära unustatud tõsiasi, et inimene on vilets ja jõuetu oma vaimulikes püüdlustes. Algas kõik ju tegelikult ootuspäraselt hästi. Oli õhtune tuhkapäeva teenistus koos kallite kaaslastega. Pisikese käärkambri aknaaltaril põlesid küünlad. Ahi oli köetud nii tuliseks, et pikalt kätt peal hoida ei kannatanud. Oli vaikust ja vaoshoitud tõsidust. Oli elevust ja rõõmu, et lõpuks ometi on kätte jõudnud ...

Kes oma üleastumisi varjab, ei jõua sihile, aga kes neid tunnistab ja need hülgab, leiab armu. Õnnis on inimene, kes alati kardab Jumalat, aga kes teeb oma südame kõvaks, langeb õnnetusse. Õp 28:13–14 Järgnev lugu juhtus hiljuti ühes peielauas. Olime matnud toimeka nooremapoolse mehe, kellel oli suur suguvõsa ja palju sõpru. Peielaud oli nagu peielaud ikka. Söödi ja meenutati olnut, tõsteti mõned pitsid lahkunu mälestuseks, kõneldi koosoldud aegadest ja nii mõnestki ...

Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu. Jumal ei ole ju läkitanud oma Poega maailma, et ta kohut mõistaks maailma üle, vaid et maailm tema läbi päästetaks. Kes temasse usub, selle üle ei mõisteta kohut, ja kes ei usu, selle üle on kohus juba mõistetud, sest ta ei ole uskunud Jumala ainusündinud Poja nimesse. Ent kohus on see, et valgus on tulnud maailma, aga inimesed ...