Läti kiriku sinodi äsjane lõplik otsus naiste mitteordineerimisest ei tekitanud minus enam mingeid erilisi emotsioone. Eks ole meie lõunanaabrid ennegi teinud kardinaalseid otsuseid, mis tulevikuperspektiivi arvestades erilist kindlustunnet ei sisenda: kasvõi näiteks kohustusliku ajateenistuse kaotamine, millel on just väikeriikide kaitsevõimes väga oluline roll. Eestis on heitlustest hoolimata kummalisel kombel säilinud mõlemad praktikad, justkui eristudes jälle Balti ...

Lume sulamine tekitab alati kerget õudust, kui senise puhta ja rikkumata pinna alt hakkab vähehaaval välja ilmuma seal seni varjul olnud rämps ning segadus. Sügisene ehituspraht, vana oksarisu, kõdunenud puulehed ja veel igasugu nodi, mida justkui oleks keegi käinud salamisi sinna lume alla sokutamas. Enamik leidusid üldjuhul ei rõõmusta, kuid teinekord võib rämpsu seest nii mõnigi ootamatu pärl pinnale kerkida. Talvel sai kõrvalhoonest hunnik vana mööblit ja muud prahti ...

Jumala peale tige olla on lihtne. Ka kõige argisemates ning triviaalsemates olukordades on võimalik läkitada tema suunas emotsioonidest särisevaid etteheiteid. Alates olmeprobleemidest, lõpetades eksistentsiaalse ängiga. Lihtne on heita tema õlgadele vastutus porri kinni jäänud auto või lekkiva kraani pärast, sest keegi peab ju süüdi olema. Keegi peab süüdi olema ka meie keeruliste inimsuhete puntras ja eriti selles, kui justkui mõne sõrmenipsuga kaob me kõrvalt mõni hea ...

Kuperjanovlaste kohtumine hooldekodu patsientidega möödus rõõmsas ja sõbralikus õhkkonnas. Anna-Liisa Vaher 23. septembril külastasime talvise kutse ajateenijatega Võru haigla õendusabikeskuse hooldekodu, et tuua rõõmu vanurite argipäeva ning pakkuda ka sõduritele teistmoodi kogemust. Uue kutse saabumise ootuses viibides on väljaõppe osa drillseersantide jaoks veidi kahanenud: tehakse ettevalmistusi uute ajateenijate tulekuks ning tegeldakse muude administreerivate ...

Pikalt söötis olnud põllu harimine on omamoodi väljakutse: künda, äestada, vaod ajada, külvata, kasta, rohida … Iseenesest ei midagi uut, ent sellise põllu hingamine on ikkagi teine: ta peidab endas igasugu trotsi täis juuri, mis ei allu korraldustele ja füüsilisele jõule ning mis ajavad endast uusi võrseid hõrgu porgandi või kurgi kõrvale niipea, kui selja keerad. Tal on umbrohust puntraks pusserdatud kerasid ja mättaid, mida võib korjata lõpmatuseni. Ta poetab enda ...

Äsja seljataha jäänud kaplaniteenistuse 20. aastapäeva sündmused panevad ajas tagasi vaatama ning olnut hindama. Nii otsisin välja oma vana päeviku aastast 2002, mil osalesin kap­lanite orientatsioonikursusel järjekorranumbriga 7. Kolmanda ülikooliaasta kevadeks olin jõudnud punkti, kus õpingud kasvasid üle pea ning tuleviku osas ei näinud valitud erialal erilisi valguskiiri. Ja siis tabas värske pahvakuna mu teadvust peahoone seinal olev lakooniline teade kursuse algamise ...

Peaaegu igal kevadel seisame fakti ees, et linavästrik on mõnda pataljoni masinasse pesa teinud. See käib neil kiiresti: enne kui arugi saame, on juba vadistavad kaasvõitlejad kapoti all või mõnes muus soojas kohas ennast sisse seadnud. Küsime, mis me nüüd siis teeme. «Mis seal ikka teha,» tuleb üsna ühene otsus, «ootame, kuni pojad väljas, seni tuleb teise autoga sõita.» Kogu loodu sõbralik sümbioos mõjub maskuliinsele keskkonnale kindlasti positiivselt. Nii on iga väeosas ...

Pärast seda, kui otsustasin linnatolmu jalgadelt pühkida ning taas maaellu sukelduda, on mu igapäevaelu pidevalt vürtsitatud erinevate tuttavlike seiklustega. Seda südant paisutavatest loomade-lindudega kohtumistest kuni hingepõhjani ärritavate torusulatamisteni välja. Pühapäeva hommikul, mil olin lubanud minna asendama ametivenda Rõuges, tabas mind aga üllatav tõdemus, et keegi on vahepeal mõned tonnid lund tellinud ja selle Võrumaa kuplite vahele laiali puistanud. Vaevalt ...

«Kas minusugused memmed on ikka kõige õigemad inimesed sellistes olukordades tegutsema?» mõtlesin endamisi, kui püssipauke kuuldes taas natuke närviliselt rakmete ja relva järele tormama pidin. Mõned sekundid siia ja mõned sinna ning juba leidsin end, üks põlv tolmus ning teine automaati hoidvat kätt toetamas, kindlaks määratud positsioonil vastast ootamas. «Kevadtormi» esimestel nädalatel meid pidevalt saatnud vihmajärgse sambla karge ning kontideni imbuv niiske puudutus ...

Inimene harjub kiiresti. Vähemalt eesti inimene, keda on läbi ajaloo erinevate intervallidega käest kätte solgutatud. Inimene harjub ka sellega kiiresti, et on iseenda peremees. See pole iseenesest paha, sest eneseteadlikkus ja enesekindlus on suures osas kindlasti edasiviiv jõud. Üks suur oht aga, mis selle enesekindluse taga varitseb, on valvsuse uinumine. Vahel tundub, et aeg-ajalt vajab inimene mingisugust jõulist selgeksraputamist, et väljuda oma mugavustsoonist ning ...

Äsja seljataha jäänud pühapäeva hommikul tervitas kirikusse­minejaid jäätunud auto ning harjumatust kargusest tühjaks ehmunud linn. Päike sooritas alles oma esimesi ringutusi läbi tänavatel lasuva roosaka hämu, eikusagilt pudenes krae vahele imepeenikest hõbedat. Mõtlesin, et pole vist elus nii vara hommikul jumalateenistusele läinud. Eriti veel sellise külmaga. Ent samas: palju ma siis üldse õigeusu kirikus tegelikult käinud olen, pealegi tundub, et luterlased armastavad ...

Kõikidel tegevteenistujatel ning ajateenijatel on olemas personaalne metallist isikuplaat, millele on märgitud selle kandja isikukood, veregrupp, riigi tunnus ning usuline kuuluvus. Viimane muidugi juhul, kui see on olemas. Isikuplaati kantakse kaelas ja seda peale võimaliku vereülekande vajaduse tekkimise veel kahel peamisel eesmärgil: et tuvastada langenu isik ning saada aimu, millise usutunnistuse kohaselt teda matma peaks. Tundub ehk veidi grotesksena, et sellisest ...

Õunte, lehtede ja piparmünditee hõng ning ööliblika paksude tiibade vurin ritsikate kapelli saatel on minu jaoks alati olnud märk lähenevast kooliaja algusest. Kuigi kooliminekut selle klassikalisel kujul minu elus enam ammu ei eksisteeri, tuleb see vana liblikad-kõhus-tunne ikka sügise hakul meelde: segu ärevusest, rõõmust, ebakindlusest, vastutusest ja millestki, millele ei oskagi nimetust anda. Meenub, et vanade sõprade nägemise ootus lahustus kerge murega uute ...

Eestlaste usklikkus on teema, mis aeg-ajalt pinnale ujub ning paneb meid arutlema selle üle, kuidas usklikkust määratleda ning kui suur seos on sellel kristluse ja kirikliku kuuluvusega. Statistikat vaadates tundub olukord muidugi enamasti eriti lootusetu ning eestlaste religioosne leigus käib juba vaata et meie identiteediga kaasas. Nõndasamuti nagu hõredaks kulunud stampväljend, et eestlase lemmiktoit on teine eestlane. Vahel hakkab tunduma, et erinevate kuivade ...

Ajaleht Eesti Kirik ajas mu hauda. Sõna otseses mõttes. Teoloogiatudengina otsisin võimalust end ise majandada õpingute ja kogudusepraktika kõrvalt. Selleks ei leidnud sobivat võimalust, sest öötöö pubis ettekandjana ka just ei vaimustanud. Võimalus saabus, kui tuli päästev kõne mentor Urmas Pettilt: «Meil oleks Eesti Kirikusse vaja ühte reporterit. Ma olen vaadanud, et sul sulg justkui jookseb, äkki proovid?» Muidugi proovin! Pidin tegema proovitöö. Samal ajal olid ...