Kristjan Luhamets. „Paus kannab,“ öeldakse, kui laval võtab maad kõnekas vaikus. Olgu see teatris või kontserdil, paus mängib olulist rolli nii sõnalavastustes kui muusikas, sest mõtestatud paus annab vabaduse tunnetada, kogetut endast läbi lasta, süveneda võngetesse, toonidesse, alltekstidesse.  Tihti pelgame vaikimist, sest äkki siis arvatakse, et meil pole midagi öelda. Et võib-olla tundub me sõnatus kellelegi rumalusena, arvamuse puudumisena. On ju väärikas ...

Paar nädalat tagasi olen ühel laupäeval teel Valgast Riiga. Sedapuhku olen transpordivahendina plaaninud kasutada bussi, mis väljub üsna varastel hommikutundidel ning mille väljumiseni jääb minu bussijaama jõudes oma kümme pikka minutit. Ettenägeliku reisijana otsustan enne sõitu veel kiiresti tualetis ära käia, et saaks ilma liigsete muredeta keskenduda bussiakna taga toimuvale või raamatu lugemisele.  Valga bussijaam on ühtlasi ka Valga raudteejaam: vana ...

Kui ma jaanuaris oma puhkusi planeerisin, ei kavatsenud ma aasta jooksul ühtegi reisi ette võtta. Nüüd hakkab aasta peagi läbi saama ning pean tõdema, et kuidagi kogemata olen jõudnud päris mitmel korral kodumaa pinnalt eemale. Ühest küljest on põhjuseks olnud kindlasti müstiliselt odavad sooduspakkumised lennupiletitele, teisest küljest tundub, et tõeliselt puhata ongi viimasel ajal võimalik vaid enda täieliku äralõikamise teel üha raskemeelsemaks muutuvast ...

„Kas te olete katoliiklased?“ küsib meie käest hispaanlasest palverändur, kellega pärast järjekordset päevapikkust rännakut öömajas kohtume. „Ei.“ „Õigeusklikud?“ „Ei.“ „Protestandid?“ „Jah.“ „No vähemalt ikkagi kristlased,“ saame viimaks siiski positiivse hinnangu osalisteks. Oleme oma teekonnal Santiago de Compostelasse juba mitmel õhtul trehvanud lärmakate hispaanlaste pundiga samasse kohta ööbima, kuid alles kolmandal korral söandatakse meid kõnetada. Eks peamine ...

„Vargamäe karask munavõidega“, tervitab mind ahvatlev silt Võru Kandle kohviku letil, kuhu enne kinno minekut aega parajaks tegema lähen. Seda lihtsalt peab proovima, mõtlen ning tellin kõrvale veel tassi kohvi, sest pärast tööpäeva enneolematult pikale kinoseansile minek tekitab kerget ebakindlust: kas ma jaksan olla? Mis siis saab, kui peaksin vahepeal tualetti tahtma? Või satun kellegi sellise kõrvale istuma, kes kõrvulukustavalt köhib või komme lutsutab? Sellised ...

Kui pikk ja sirge kapral minu jutule tuleb, tean juba ette, et tegemist pole mingi hingehäda või mõne muu argise probleemiga, vaid et seekord tuleb jutuajamine hoopis teistsugune. Viimasel ajal on üldse olnud mitmeid omapäraseid vestlusi huvitavate noorte inimestega, kelle mõttemaailmast osasaamine paneb kergendunult hingama ning tõdema, et kõik polegi veel kadunud. Et leidub siiski veel ka neid noori, kes oskavad lugeda ja kirjutada ning kelle mõtted ulatuvad sootuks ...

Sügisesse suubumine on minu jaoks alati kuidagi sisekaemuslik, sundides tegema mingeid alateadlikke kokkuvõtteid möödunud aastast. Tõsi, suur osa aastast on veel ees, kuid mingi hingeline raugemine algab siiski mu meelest kusagil looduse kollakate varjundite tekkimise piirimail. Minu selle aasta senist tagasivaadet võib kokkuvõtvalt nimetada üheainsa sõnaga: palverännak. Nõnda, nagu see mul algas apostel Pauluse jälgedes Maltal, jätkus neitsi Maar­ja jälgedes Prantsusmaal ...

Mul on hea meel, et osa noori mehi, ajateenijaid Kuperjanovi pataljonis sai küpseks selleks, et jätkata oma teed väljaspool „aeda“ nii reservarmeelaste kui kristlastena: ristimis- ja leeritalituseni jõudsime täpselt 24 tundi enne esimeste sõdurite lahkumist. Tihe väljaõpe, allüksuste erinev elurütm, napp vaba aeg ning paljud muud tegurid tingivad igal aastal leerikursuse kokkukuivamise, kuid seda enam on hea meel nende üle, kes lõpuni välja veavad. Ma usun, et kui mitte ...

Tulihingelise patrioodina oli  üsna raske leppida teadmisega, et viibin meie vabariigi eriti olulisel aastapäeval hoopis keset Vahemerd. Kui mulle ja mu kursusevennale juba sügisel ettepanek tehti, et veebruaris kolm nädalat Maltal kokakoolis õppida, siis eriti ei kõhelnud ning pisut üllatunud „miks ka mitte“ libises üsna kergelt üle huulte. Ent kui eemalviibimise kuupäevad konkreetsemaks said,  hakkas süda ikka valutama. Sisimas kripeldas tunne, justkui reedaksin oma ...

Mõnikord juhtub, et alustad suurest tuhinast kantult mingi uue ettevõtmisega, maalides oma vaimusilmas pilte edulugudest, uutest suhtlusallikatest ning rikastavatest kogemustest. Mõnikord juhtub ka seda, et suur tuhin vaibub oodatust kiiremini ning paneb mõtlema selle üle, kas ettevõtmine oli ikka tingitud soovist milleski paremaks saada või oli tegemist lihtsalt järjekordsete eneseotsingute uue katsetusega. Just seetõttu kõhklesin pikalt, enne kui viisin kevadel paberid ...

Sõdurite truudusetõotuse tseremoonia korraldamine nõuab sama tugevat meeskonnatööd ja üksteise mõtete lugemist, nagu seda eeldab ka meie igapäevatöö. Lihtsalt rõhuasetus on teine: iga samm on mõõdetud, iga sõna ja liigutus paika sätitud. Vormikäise takjakinnituselt tuleb ära korjata kõik sinna takerdunud samblatükid ja kuuseokkad, saapad tuleb päriselt ka ära viksida, mitte kiirelt vastu teise jala püksisäärt hõõrudes. Sõdurid harjutavad vande andmist ja marssimist ...

Ehkki Jeesus oli juutide silma all teinud nii suuri tunnustähti, ei uskunud nad siiski temasse, et läheks täide prohvet Jesaja sõna, mis ta oli öelnud: „Issand, kes on uskunud meie kuulutatut? Ja kellele on ilmutatud Issanda käsivart?“ Seepärast nad ei suutnud uskuda, et Jesaja oli veel öelnud: „Ta on pimestanud nende silmad ja teinud nende südame kõvaks, et nad silmadega ei näeks ja südamega ei mõistaks ega pöörduks, et ma parandaksin neid.“ Seda ütles Jesaja, sest ta nägi ...

Mõtted liiguvad juba ammu vabariigi ümmarguse sünnipäeva radadel, sest auväärsesse ikka jõudmise väärikas tähistamine nõuab alati pisut pikemaid ettevalmistusi. Sada aastat on terve sajandi jagu sündmusi, mida lihtsalt korralist kartulisalatit haugates kokku võtta ei ole võimalik. Õnneks on meie hulgas veel inimesi, kes on sama vanad kui vabariik. Need inimesed moodustavad oma mälestuste- ning kogemustepagasiga aluskalju meie riigile, meie ajaloolisele mälule. Võrus elab ...

«Kuni pole maetud viimane sõdur, seni kestab sõda,» mõtlen neile sõnadele, kui ühel augustikuu õhtul koos mõne kaasvõitlejaga koondume, et umbkaudugi tuvastada järjekordne teadaolev metsavenna matmispaik. See kiiruga loodud välihaud asub minu naabrimehe õues, vana ning ammu algosakesteks pudenenud küüni põranda all. Kunagist abihoonet tähistab praegu vaid mõni üksik maakivi, mis müüridest alles jäänud. Endine küünipõrand on aastakümneid kaetud rohelise ning hoolikalt ...

Tartu ülikooli peahoonesse astudes on alati tunne, nagu siseneks ajamasinasse: lõhn on sama, ukselingid, käsipuud ja mingi seletamatu vaim on sama. Ja midagi on ka eelnevast erinevat. Muutunud on justkui iseenda sisekaemuslik pilt oma viibimisest sellises kohas nagu ülikooli peahoone. Omal ajal laekusin usuteaduskonna sisseastumisvestlusele peaaegu gümnaasiumipingist, nagu enamik mu kursusekaaslasi. Konkurss oli kaks inimest kohale ja meid võeti koos eelarveväliste ...