Palun, Looja, näita täna, et on maailmas ilu ja ülevust! Las igale emale täna jätkub õisi, tänu ning hoolitsust. Läbi mure ja valu meid toodi vaid südamerõõmuks maailma. Et on muret ja valusid hooti, emad tuues ei pidanud silmas. Tänu emadele me teame, et on maailmas armu ja andestust. Tänu emadele me saame Loojalt paluda lõputa lähedust.

Kui saaksin Eesti heaks midagi paluda, paluksin palju, et vähem siin valutaks. Valutaks vähem nii süda kui hing, vähem ka pead ja palede pind. Käed ei selgita põsele korda, põsele paitus läheb vaid korda. Peaparandus pole paratamatus – parandad, parandad, kuni on matus. Hinged on kinni, kui tares on ving, naljal ja õhul pole eal hingehind. Süda kui täis, siis süda on tühi, vihaga välja ei valusid pühi. Ealeski süda ei ütle Nüüd aitab!, südame sisse kui armastust aitad.

Pealkirja alusel võiks nüüd loota lugu tervislikust toitumisest. Salgamata tõde selle olulisusest astuksin siiski sammukese teises suunas, kujundlikkuse poole. Kujundlikkus. Esmalt meenub Mt 13, Jeesuse selgitus tähendamissõnade tähtsusest. Viitan ka kirjandusteadlase Rein Unduski öeldule: „Sest nii naljakas kui see ka pole, tõde on kujundlik. Miks, ei tea. Mulle meeldivad kujundid seetõttu, et nad on sellised mõnusad kivised kohad, kuhu mõte võib vihmases Eesti ilmas alati ...

Võtta luulekogumik juhuslikust kohast lahti ja lugeda: „Ikka jood jood jood, ikka jood …“ (lk 55), ja edasi järgneb tekst, mis oma ootamatute kujundite ja kirjeldustega ning Moosese nime mainimisega võib esimeses muljes tõlgenduda usumehe mõttesegaduste väljaelamiseks. Ei ole selget-sügavat „lumehelbeke tasa, tasa“, ei ole arvopärdilikult lakoonilist sõna-muusika sõnumit. Stopp siiski! Liig kergelt tulevad arvamised ja hinnangud, ülekohtuselt üldistavad otsused. ...

Leevikesed-linnukesed, teid ma võtan tänada – oma kaunis punakuues, vaiksel viisil „düü“-sid hüüdes tusasema talveilma, valgusvaese, kõlekülma, panete te särama. Aga jõuluõhtul palun, ärge tulge meie juurde, siis on lastel hüüud suudel! Jõulumees seab habet paika, salme lugedagi aitab. „Püha öö“ ja „Kuusepuu“ kõlab kojas, hinges, suul. Minge nende akna taha, kes on õhtul üksinda. Külas kauges, linnas suures, kõikjal võib neid kohata. Küsite, kuis leida üles, kes ...

Hea puusepp, mul pole laeva, millega merele purjetada. Ma tööriistad annan, pead nägema vaeva, ise pead laeva ehitama. Hea meister, palun nimeta riistad, ütle, mis on nende hind. Õpi hoolega tundma, need kallid, kui kasutad – süda, mõistus, jõud ja hing. Hea Meister, jään Sind tänama, hoolid et väikesest vennast! Ära ühtegi unusta, õpi töötama, hoidma, ja ligimest kui iseennast!

Kord valgub elujärg kui küünlavaha laiskelukana diivanile laiali ja ajukoore alust täidab pastilaa. Siis kistakse sind kõhevile magusudulaevast, kõik kalgistub, krampvalu viirutus käib lõpmata. Ning tasapisi taandub hoopis halliks, hall ingel hinge nagu hoiaks hallis vammuses. Mustvalgel öeldut vaevu eristada suudad, kõik hallub halli päeva hallis valguses. Hall hajub, verev koidab, hing idast läände rebitud saab alasti. Kes seda väetit-väetut hoida suudab, toeks maa ja ...

Kas alandan ennast, kui maast korjan prahi, mis metsas või tänaval vedeleb? Kas ülendan ennast, kui maast korjan prahi – „No vaadake kõik, mida mina teen!“? Ei mõtle ma alandust, ülendust mitte, tehtud piskust raasuke hea mu meel. Ka mina ju tarbin ja seeläbi saastan, sammhaaval saan käia meeleparandus­teed.

Mu sõna vaob aegade liiva, ma tean. Sinu sõna on püsiv ja loov, ma tean. Oma mõtetes jääda Su sõnasse, omil sõnul leida Su Vaimu on hea.

Jaaniõhtul kui hüpata hooga ja liduda lati alt läbi jõuad tuhande õie aasale kus hingel ei ole häbi lüüa karikakrale külge kurameerida kellukaga tõrvalillele kleepida ligi rõõmust nutta koos helmikaga kasteheinaga jagada jooki väriheinaga õhtuseid õrnusi viia maasikamarjale kooki ja laulda ja tantsida koiduni kus leiad end põhjast ning lõunast palju paremal vasemal väljal sõnal jalg seal õitseb võid noppida imeõie ta vaba on reegleist õrnalt hoida teda kui unenägu ja ...

Oh mind inimest, ei saa hingeta hakkama! Palju kui võetud on hinge, hing kui haiget on saanud, hing vajab puhastust, hing ihkab pühadust, hea on hingele harduseaeg. Puhtust ja valgust, heledat helgust, lõpuni andestust, hing ihkab armastust. Tulen Su kotta ja palun: Tule, lasku kui tuike ja hoolda mu hinge, võta hinge pealt ära, puhasta tundeni – olla võin minagi templum viventis Domini.

Imetlen Sinu lõputut armu – iseenesest põlejaks olen end pidanud isevalguseks Sinust mõtelnud kasinas kahendsüsteemis – on ei ole põleb ei põle Ja Sina – värvide miljardist voolavat valgust kõigile kallad mullegi ulatad

Kolm kinki suurt Sa oled andnud meile: üks – elada me võime imelises ilmas, kaks – vaba mõtlemise võimest pole ilma, ja kolmas, suurim neist, on armastus, kõik muutuks muidu mõttetuks. Ma palun, õpeta meid hoidma seda ilma, et kestaks inimpõlved, elust ei jääks ilma. Üksainus maa, üks kodune planeet on meil, et käia Sinu antud teed. Ma palun, anna meile mõttevabaduses tarmu, et Sõna uskuda ja loota Tõele. Tunda Sinu armu.

Kujutlen käima end kambrites ringi, kus elamas palju kalleid mälestushingi. Ühes ruumis on alati päike ja soe, mu mured ja valud siin enam ei loe, suurest südameheadusest kamber nii kena, ikka avali uks, uksel üks sõna – EMA. Maailm näidanud mulle on küllust ja karmust, emaarmastust pean heldeks Jumala armuks. Ei mäleta algust, armul lõppu ei ole, pole headusel mõõdupuud, piiregi pole. Sama armastus väe andis tõele, mis lihtne: „Jeesus mis ütleb, seda siis ...

Leibkonna vanim leiblane ühel hommikul kutsus meid appi. Näitas – „Jala’, kae, edesi makasõ!“. Palus kohale kutsuda pappi. Isa Andreas, taadi ristipoeg, jõudis, toas vaikides eest mindi ära. Andis õliga õndsust, risti suudelda andis, võttis minejal patud pealt ära. „Tulõ, And’okõ, kõrras viil istu mu mano, õigust kõnõlõ – säälpuul iks ilosamb om?“ „Kuis mullõ kõrd ütlit? – Ku usut, sõs om.“ „Ma usu. Nii om.“ Ei meelest läe lõputu rahu ja vaikus, mis taadil südame ...