Arved Paul «Teekond kirikusse»

Üle paksu lumevaiba

sammub väike mees.

Vaja õiget rada leida,

teekond pikk on ees.

Juba metsa tagant hüüab

vana tornikell.

Viivuks seisab poiss, siis püüab

kiiremini veel.

«Ema, tule rutem juba,

hiljaks jääme nii!» –

«Astu, poeg, sul selleks luba,

jõuan minagi.»

Jõudsid läbi metsa. Vaata!

Kirik särab seal.

Vanad aknad võisid saata

valgust maantee peal’.

Kõrge uks nad vastu võttis.

Oo, kuis säras siin!

Valgus sära silmi jättis,

helkis väljaski.

Üle paksu lumevaiba

koju läheb öö,

läbi väsimuse, vaeva.

Poiss ei kartma löö.

Pöördub korraks, pilgu heidab

kirikule veel.

Aknad tuhmunud, öö peidab

oma hõlma need.

Kas on tõesti jõulusära

kiirelt kaduv läik,

silmist kaob ja kustub ära,

öösse hääbub kõik?

«Vaata üles!» ütleb ema.

Särab tähevöö.

Siis kui kustub küünlakuma,

helkima jääb öö.

Nõnda igavene valgus

ikka paistab ees.

Jeesus, meie elu selgus,

valgustab me teed.

Edasi loe Postimehest.