Slava Ukraine
Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Arne Hiob: ajavaimuga kaasaminek ei tohi tõrjuda Igavest Vaimu

01.11.2023 | | Rubriik: Kirikuelu

29. oktoobril teenis Arne Hiob viimast korda Tallinna Jaani kogudust abiõpetajana. 1. novembrist siirdub ta emerituuri.

Õpetaja Arne Hiob oli Tallinna Jaani koguduse abiõpetaja üle 30 aasta. Kätlin Liimets

Emerituuri siirdumise jumalateenistusele, mil tähistati Jaani koguduses usupuhastuspüha, oli kogunenud väga palju kirikulisi. Ühe igapühapäevase kirikuskäija hinnangul pole kuid nii palju rahvast ühel jumalateenistusel kirikuvõlvide all nähtud. Teenisid õpetaja Eve Kruus, titulaarpraost Tõnis Nõmmik ja koguduses üle 30 aasta ametis olnud abiõpetaja Arne Hiob.

Arvestades sündmuse olulisust oli kummastav, et jumalateenistus oli äärmiselt tagasihoidlik. Ei laulnud koor, ei peetud koguduse juhtorganite nimel kõnesid, puudus ametlik koguduse nimel tänamine. Selle hämmingu võtab kenasti kokku Tallinna Jaani koguduse Facebooki lehel Kadri Sildvee:

„Ilus ja rahvarohke teenistus oli. Palju koguduse liikmeid käis Arnet tänamas. Kahju, et kõnesid ja pidulikku ärasaatmist ei järgnenud teenistusele, nii nagu see ikka sellistel puhkudel sündima peaks. Ikkagi 30 aastat.“

Usus püsimine on oluline

Õpetaja Arne Hiobi jutlus, mille aluseks oli kirjakoht „Jah, teist alust ei saa keegi rajada selle kõrvale, mis on juba olemas – see on Jeesus Kristus“ (1Kr 3:11), oli sisutihe ja kõnekas. „Tänase pühapäeva motoks kirikukalendris on usuvõitlus ja ülehomme on usupuhastuspüha. Need kaks kuuluvad kokku, sest igasugune võitlus tähendab mingis mõttes puhastust,“ alustas ta.

Õp Hiob märkis, et kui algselt mõistis reformatsioon end usupuhastamisena, siis edaspidi hakkas see tähendama ka usu uuendamist ja edasitõlgendamist, et olla ajakohasem. „Lihtne talupojamõistus aga ütleb, et kui miski päris ära uuendatakse, siis kaotab see esmalt oma algse mõtte ja viimaks üldse mõtte. Seetõttu seondub usuvõitlus, mis on täna teemaks, mitte ainult usu edendamisega, vaid ka usus püsimisega isiklikus ja kiriklikus elus,“ arutles ta.

Olgem õigeusklikud!

Ehk oli nii mõnelegi kuulajale üllatav kuulda sõnakasutust, et usus püsimiseks tuleb olla ortodoksne ehk õigeusklik, ent kohe järgnenud seletus: „Üldise kristliku veendumuse kohaselt on „ortodoksia ehk õigeusk“ see usk ning õpetus, mille andis Kristus oma apostlitele ja mida nood kuulutasid Jeesusest kui Jumala Pojast,“ taandas võimaluse tõlgendada, et ollakse vale konfessiooni kirikusse sattunud.

Jutlusse mahtus veel ketserluse mõiste avamine ja viimaks suubus mõttelõng kokkuvõtvasse tõdemusse: „Ajavaimuga kaasaminek ei tohi tõrjuda Igavest Vaimu – kes küll tegutseb praegugi, kuid on oma püsivad jäljed jätnud ka mineviku suurkujudesse. Seepärast on kirik alati mõnes mõttes dissidentlus. Meil tuleb jääda oma veendumuste juurde ehk teisitimõtlejaks, ilmalike vaadete suhtes opositsiooni, maailmavaateliseks dissidendiks.

Tuleb leppida, et võime sattuda kõrvale peavoolust – ja siiski teha ennast kuuldavaks. Meie ülesandeks on puhastada enda usku ja kutsuda väljaspoolseid inimesi ära laiskusest ning kaasa usuvõitlusse, mis viib meid taevasse ja toob taeva meie hinge. Koos taevaga tulevad elu mõte, rõõm ja rahu ning selgus paljudes küsimustes.“

Õpetaja Arne Hiob jutlustamas. Kätlin Liimets

Et kasvamine oleks suurem kahanemisest

Tagasivaates meenutas õp Hiob oma ordinatsiooni 1990. aastal, mil ordinatsioonikõne pidanud õpetaja Jaak Salumäe juhtis tähelepanu, et vabas ühiskonnas elades on ehk kirikuõpetaja tee raskemgi kui nõukogude ajal ning seda enam tuleb jääda ühe, sama ja muutumatu kristliku usu ja ilmutuse juurde – ehkki teisalt tuleb muidugi õppida ka uutmoodi väljenduma muutuvale ajale kohaselt.

„Seda kõike olen mina siin Jaani kirikus püüdnud üle 30 aasta teha. Pidanud oma usuvõitlust, oma usku puhastanud ja nagu ikka – eksliku inimesena – tulevad asjad osaliselt välja. Hea on, kui kasvamine on suurem kahanemisest ja parem on suurem halvast,“ sedastas kõneleja.

Lahkusin, et seotuks jääda

Jutlusele järgnenud sõnavõtu lõpetas ta tänuga 30 aasta eest: „Tänan paljusid toredaid inimesi! Õpetajaid, kellega koos on teenitud! Eraldi mainin õp Toomas Pauli, kellel on täna sünnipäev ja kes mind siia kogudusse kutsus. Tänan muusikuid! Tänan kõiki kirikuteenijaid, kiriku koristajaid! Tänan ilusate päevade eest pühapäevakooliõpetajatega!

Koos teiega oli Jaani koguduse aeg pikim ja ilusaim periood minu elus. Tulime koos Riinaga äsja abiellunutena, siin sündisid ja kasvasid üles kolm last. Nii nagu Jüri Ennet on öelnud, tähendab inimese õnn seda, et osatakse ühendada rõõmud ning mured. Lahkusin, et ka jääda, sest emeriitõpetaja jääb ikka teatud viisil oma kogudusega seotuks. Ei usu, et täna siin viimast korda jutlustan. Kui Jumal lubab, siis tulen veel.“

Rohked tänusõnad

Pärast jumalateenistust pidasid kirikulised õpetaja Arne Hiobi käärkambri ukse juures kinni ning tänusõnad, kallistused ja head sõnad ei tahtnud lõppeda. Meenutati koos oldud aastaid, avaldati tänu vaimse ja teoloogilise juhatuse eest ning väljendati, et ei kujutata ette advendi alguses kirikusse kuuskede toomist ilma õp Arne Hiobi klaverimänguta.

„Kui meie kutse ka midagi loeb, siis oleks kena, kui tuleksid. Seda traditsiooni võiks jätkata!“ kõlas koguduseliikmetelt. Arne Hiobi sõnul läks talle kõige enam hinge, et kirik oli täis inimesi, kellest ta väga hoolib. „See oli väga soe ja tore. Abikaasa Riina ütles kodus, et meil pole kunagi maiustusi nii palju olnud. Jätkub jõuludeni ja ehk kauemgi veel,“ väljendas ta muheda muigega päev pärast sündmust.

Muutused toovad elule värskust

Emerituuris on õpetaja Hiobil soov esialgu leida uus rütm ja lähenemisviisid. Muutused toovad elule värskust. Tegevusest puudu ei tule. Kord kuus on ta kutsutud Tallinna Endla tänava vennastekoguduse palvemajja, on teisigi kutseid. Kasutada saab võimalust olla lihtsalt kirikuline.

Kevadel seisavad ees uued reisid ja süveneda saab raamatute kirjutamisse. Hiljuti andis ta kirjastusele üle Fanny de Siversi kogutud teoste viimase, VI osa käsikirja. Käsikirjas on loengud religiooniloost, kirjutis muusika kohta, lihtsam dogmaatikaraamatu käsitlus, kirjutis Martin Lutherist, sissejuhatus Piiblisse jne.

Ta on veendunud, et palju kõneleb inimesest see, mida ta teeb puhkuse ajal: „Mina töötan laua taga oma raamatutega, loengutega, teoloogiaga. Olen kogu aeg selline olnud. Ehk tohib siis ennast lugeda üheks EELK kirjutajatest. Eks selliseid mehi ja naisi peab ka olema.“

Kätlin Liimets

Vaata ka galeriid. Fotod Kätlin Liimets

Arne Hiob
Sündinud 12. veebruaril 1961 Türil
Töötanud muusikuna ja orelimängijana Türil
1994 lõpetas usuteaduse instituudi magistrikraadiga
Teoloogiadoktori kraad Tartu ülikoolist 2000. aastal („Uku Masingu religioonifilosoofia põhijooned“)
Ordineeritud 1990
Teeninud Koeru kogudust ja alates 01.09.1993 Tallinna Jaani kogudust
Siirdub emerituuri 1. novembril 2023
Oli usuteaduse instituudi süstemaatilise teoloogia õppejõud
Aastast 2010 on giidiks reisidel Iisraeli, Kreekasse, Itaaliasse jm
Viljakas publitsist, esineja ja lektor, raamatute kirjutaja
Autasustatud: EELK III järgu teeneteristi (2007), Tallinna Jaani koguduse tänumärk (2010), EELK meediapreemia (2011), EELK tänukiri (2016), EKNi oikumeeniline aastapreemia (2020)
Abielus, peres kolm last

Eelmine:
Järgmine:
Samal teemal