Armasta oma ligimest nagu iseennast!

 

 

 

"Tormid ja tuuled möllavad mere kohal, aga sügavuses laineid ei ole. Sestap aitab süvitsiminek kõiki ebakõlasid mõista," arvab Narva ainus vene soost luteri vaimulik Oleg Sevastjanov lõimumisest kõneldes.

Neli aastat tagasi Narva asunud Oleg Sevastjanov tunnistab, et pole Eesti suhtes sugugi objektiivne.

 

Sevastjanov ütleb end Eestit armastavat 1983. aastast, mil ta sattus esimest korda tänu ühele komandeeringule sellele paesele pinnale. "Inimesega võib nii juhtuda. Saabud võõrale maale ja saad äkki aru, et see ongi sinu maa. Eesti kohta nii tundsingi. Minu hing armastab Eestimaa ja siinsete inimeste atmosfääri," räägib Sevastjanov ja kunagise näitleja hääles pole grammigi teesklust.

Mullu 60. sünnipäeva tähistanud Sevastjanovi Eesti-kiitusele lisab kaalu fakt, et mees on Türkmenistani pealinnas Ašgabatis sündinud, Venemaal elnud ning Soomes, USAs ja Kanadas kogudusi teeninud. Et on, millega võrrelda!

Milline on Oleg Sevastjanovi pilt keskmisest eestlasest? Vaimulik ütleb, et sellele küsimusele vastust otsides mõtleb ta esmalt väiksele Narva eesti kogukonnale.

"See kogukond demonstreerib, kuidas kõik rünnakud tema aadressil jäävad tähelepanuta. Aetakse omi asju, milleks ollakse kutsutud, ja lõpuks tülitekitaja jõud raugeb. Agressiivne pool võib haukuda, et "te vihkate meid", aga talle öeldakse hoopis: "Istu ja õhtusta koos meiega." Ründaja kohmetub ja varem või hiljem ta lakkab vihkamast," kirjeldab vaimulik piirilinnas kogetut.

Vaimulik tunnistab, et on agressiivsust näinud vaid kõrvalt, sest kirik on iseenesest paik, mis inimesi distsiplineerib. "Mind pole keegi solvanud ja Eestis pole ma kohanud vähimatki ahistamist," räägib isa Oleg.

 

Narva Aleksandri koguduse venekeelse vaimuliku juurde on tuldud ka kurtmisega, et "Eestis meid ei armastata". Oleg Sevastjanov saab aru Nõukogude inimeste probleemist, kelle ainus usk oli punaimpeerium ja ainupartei.

"Kui siis äkki öeldakse, et kogu su senine usk oli vale, jääbki vaid tühjus, mille täidavad parimal juhul stress ja depressioon, aga halvemal koguni enesetapp," kirjeldab isa Oleg tuhandete inimeste vaeva, kes leidsid end äkki usu kaotanuina võõralt maalt.

"Ilma usuta inimest peab pidevalt toetama. Sõnadega sa teda ei pööra, elu ise peab seda tegema. Kirikuski öeldakse, et omast jõust ei pööra inimene pilku maakamaralt taevasse – kui ta just ei näe ligimese silmis taeva peegeldust."

Kõneldes lõimumisest, räägib vaimulik inimesest, kes – nägemata rahu ja sõpruse valgust teise silmis – võib protestida ja keelduda olemasolevaga leppimast.

"Kui ta aga ei leia agressiivset vastutegutsemist, lõppevad ta aur ja leil. Jõule ei pea jõuga vastama. Kui inimene kraakleb, aga teie ei pööra sellele tähelepanu ja jääte temasse endiselt hästi suhtuma, siis ta varem või hiljem rahuneb ning ei oska oma vihaga enam midagi peale hakata," teab isa Oleg, kelle vaimne õpetaja on olnud legendaarne preester Aleksandr Men.

Oleg Sevastjanov on ikka õpetanud ka neile, kel on raske Eesti riigiga leppida, et siin elades peab vastu võtma kõik, mis sellel maal on. "Ei armastata millegi konkreetse eest, vaid tervikuna. Olen ka öelnud, et kui ei suudeta sellega leppida, peab leidma tee välja, aga tean vaid ühte inimest, kes on Eestist lahkunud."

 

Peagi saab Oleg Sevastjanovil Eestis elatud viis aastat ja siis kavatseb ta kindlasti taotleda Eesti kodakondsust. "Keelekeskkonnalt pole Narva parim paik lõimumiseks ja seetõttu tahan suvel minna mõne koguduse juurde Saaremaal, et keeleõpe edeneks."

Oleg pole piirilinnas üksi, temaga koos kasvab 12aastane tütar Daša. "Dašale meeldib samuti Eestis väga. Ta on käinud Lõuna-Eestis perelaagris, et eesti peres kohalikku keelt ja kultuuri omandada. Kohtasin seal väga sooja ning sõbralikku suhtumist. See laager ongi parim ja elav lõimumisnäide."

Paljuski näeb isa Oleg lõimumise pahupoolel poliitika tekitatud kunstlikke barjääre. "Tormid ja tuuled möllavad mere kohal, aga sügavuses laineid ei ole. Sestap aitab süvitsiminek kõiki ebakõlasid mõista. Probleemid kaovad, kui inimesed lakkavad olemast pealiskaudsed ja hakkavad üksteisesse siiramalt suhtuma," teab vaimulik.

"Kui inimesed hakkavad nägema ka teises inimest, sama kordumatut, sama hinnalist Jumala ja igaviku ees kui ta ise, siis kõik tülid vaibuvad. Probleem on, kuni me ei näe teises sõpra," räägib vaimulik ja ütleb, et vene keeles ongi sõna "sõber" (drug) suguluses sõnaga "teine" (drugoi).

"Minnes süvitsi, võib öelda, et me ei peakski lõimumisest kõnelema. Pole vaja ütelda: "Lõimuge!", sest piisab Kristuse antud ülima käsu järgimisest," annab vaimulik retsepti. Nimetatud käsk aga kõlab: "Armasta oma ligimest nagu iseennast!"

 

Tubli kodanik

Nõukogude taak

Eesti rahu