Arho Tuhkru: Eesti riigi hümnist

Eesti hümn hoiab sidet ka varasemate põlvkondadega, mistõttu ei ole õige üksnes endast lähtuvalt seda võtta, kirjutab Arho Tuhkru Eesti Evangeelse Luteri Kiriku konsistooriumist Postimehe arvamusportaalis.

Hümnide maailm ei ole muutumatu ja tavaliselt kohandatakse teksti keeleuuenduslikul põhjusel või kui on tahe edastada tõsist kursimuutust riiklikus arengus. Viimase 100 aasta jooksul on Eestimaal kasutuses olnud päris mitu hümni. Johann Voldemar Jannseni sõnastuses olev laul sai ärkamisajal rahva seas ülipopulaarseks ja ilmus Esimese laulupeo kavas 1869. aastal. Võttis aega pea 50 aastat, kuni see hümni staatusesse jõudis.

Kindlasti ei saa ainult praegust põlvkonda pidada kogu Eesti riigiks, see on põlvkondade kogum ja on enesestmõistetav, et me hoiame seda sidet nii lipu, hümni, vapi ja muude sümbolitega. Kas küsime Eestimaa rüütelkonna vapi kasutamisel, kui palju meis on rüütliverd? See kultuuriline taust on enesestmõistetav.

Kui noore riigi 1922. aasta rahvaloenduses pidas 99,3 protsenti end kristlaseks ja 2010. aasta küsitlusel «Usust ja usuelust» pidas ennast ateistideks 6 protsenti, on siiski loomulik, et meie kultuuriline taust peab enesest mõistetavaks, et me hoiame kinni järjepidevusest.

Edasi loe Postimehest.