Arengu- või kasvukava?

Järgmise nädala teisipäeval ja kolmapäeval koguneb EELK Kirikukogu Tallinnas korralisele istungjärgule. Käesoleva aasta lisaeelarve, järgmise aasta eelarve ja kirikuseadustiku muutmise kõrval tutvustatakse kirikukogu liikmetele esimest korda EELK arengukava eelnõu. Pärast pooleteise aasta pikkust arutelu ja kümneid ajurünnakuid töörühmades on arengukava saanud koostajate arvates esitamisküpseks. Kirikukogu liikmete reaktsioonist või arutelu eeldatavast tulisusest hoolimata tuleb tunnistada, et esitatud eelnõu ei ole kindlasti mõneliikmelise kinnise otsustajateringi ettekujutus asjadest meie kirikus. Vastupidi – arengukava eelnõu on just sellist nägu, nagu on meie kirik. Eelnõust peegelduvad vastu erinevate praostkondade seisukohad, ühtede allasutuste aktiivsus ja teiste passiivsus, aga ka olulisemad valupunktid meie kirikus. Olgu nendeks siis vaimulike ettevalmistuse küsimus, väikeste koguduste majanduslik võimetus oma vaimuliku palkamiseks või vajadus haldus- ja juhtimisreformiks.
Kõik, kes on osalenud arengukava ettevalmistustöös, on tundnud muret EELK oleviku ja tuleviku pärast. See mure ühendab meid. Erinevad on vaid arusaamad sellest, millised peaksid olema järgmised sammud ja kavandatavad tegevused kiriku erinevates töövaldkondades. Kas misjon seisneb eelkõige pühendumises tööle olemasolevate liikmetega või peaks kirik minema sinna, kuhu lähevad inimesed (äärelinnad, uusasumid jne)? Kas see tähendab ka uute koguduste loomist ja kirikute ehitamist? Kas kiriku haldussuutlikkust parandaks piiskopkondade loomine või hoopis olemasolevate praostkondade tugevdamine? Kas vaimulike ettevalmistamist peab juhtima ja kontrollima kirik või võime loota riigi toel tegutsevale usuteaduskonnale?
Selliseid dilemmasid on teisigi. Kahjutundega pean tõdema, et arengukava eelnõu ei seo neid otsi kokku, pigem tekitab küsimusi juurdegi. Selle eelnõu nõrkuseks pean just seda, et ei joonistu välja ühtset ideed või ka poliitikat, millest kõigi valdkondade puhul lähtuda. Sellest tuleneb arengukava teatav eklektilisus.
Tutvusin meie põhjanaabrite strateegiadokumendiga «Läsnäolon kirkko» (Ligiolev kirik) ning pean tõdema, et idee ja visioon inimese lähedal või juures olevast kirikust läbib ühtlaselt kogu dokumenti ja loob arusaama, et Soome kirik teab, millise ülesande täitmist Jumal neilt ootab, mida kirik ise soovib ning mida inimesed ootavad ja vajavad. Kirik tahab olla iga päev seal, kus on inimene kogu oma eluga, kõigi rõõmude ja muredega, soovide ja vajadustega. Isegi kui ma pole isiklikult nõus mitmete rõhuasetustega soomlaste visioonikavas, tahan ma tunnustada nende oskust mõtelda tavainimese tasandil.
Meie arengukava eelnõus on inimeste teenimise ülesanne ja kiriku soov olla oma liikmetele vajalik kõige paremini väljendunud peatükkides «Väärtused» ja «Teoloogilised alused». Seal on kirjas olulisim meie tegevusest kirikuna ja Kristuse tunnistajana siin maailmas. Sõnades väljendatuna – kirik on näoga inimeste poole! Meie ülesanne on vastata inimeste usulistele vajadustele ning aidata neil leida Jumalat ja kasvada Kristuse Ihu osadusse. Selleks peame looma vajalikud tingimused. Kahjuks ei väljendu see näoga inimese poole oleva kiriku visioon aga piisavalt ülejäänud arengukavas.
Piiblis puudub sõna areng. Loomulikult ei leia me sealt ka ühtegi viidet arengukavale. Areng eeldab planeerimist ja kavandamist, samuti õigete lähteülesannete seadmist. Võime seda võrrelda taime või seemne väljavalimise, istutuskoha ettevalmistamise ja istutamise-külvamisega. Kasvamine ja kasvatamine, millest kõneleb mitmes kohas Piibel, tähendavad aga rohkem hoolt ja tähelepanu ka siis, kui seeme juba idaneb või võrse sirgub.
EELK arengukava võiks väljendada kasvamise-kasvatamise põhimõtet. Et me keskenduksime enam usu, armastuse, hoolivuse, Jumala ja ligimese teenimise kasvamisele-kasvatamisele. Küllap järgneb siis ka liikmete arvu ja annetuste kasv. Seega oleks tegemist kasvukavaga. Paulus kirjutab korintlastele: «Nõnda siis ei ole midagi see, kes istutab, ega see, kes kastab, vaid Jumal, kes kasvatab» (1Kr 3:7).

Urmas Viilma,
assessor