Anne Kull: romantikute ja nostalgikute vastasseis
17.10.2011 | Tiiu Pikkur | Rubriik: Online artiklidUsuteaduse professor Anne Kull kirjutab, et see, milline peab olema üks õige kristlane, on alati ägedaid vaidlusi põhjustanud. Ent millal saab traditsioonist traditsiooni reetmine? Elu ja religioossed kogemused on kaugelt keerulisemad mis tahes manifestist.
Nagu paljusid teisigi ühiskondi ja kirikuid neis, on Eestitki juba mõnda aega räsinud fundamentalismide variatsioonid, kes näevad oma vaenlastena kord naisi, kord geisid, kord ülemaailmset demokraatlikku vandenõu või Euroopa Liitu.
Mõnel juhul on vaenlaseks teadus, teistel juhtudel aitavad pseudoteadused või teaduslik stiil usku seletada. «Erinevus rikastab» on saanud sõimusõnaks, nagu on sõimusõnaks feminism, mis tekitab lausa õudust.
Vastaspool omakorda reageerib märksõnadele hämmeldunult ning analüütiline vaidlus osapoolte vahel on raskesti saavutatav. Hirmud ja mured on selleks liiga suured.
Püüdes mõnda neist hirmudest tutvustada, ei kasuta ma suurest pruukimisest väsinud termineid nagu «fundamentalism» ja «liberalism». Selle asemel kõnelen nostalgikutest ja romantikutest ning neid ühendavast murest – tulevikust, erinevusest ja muutusest.
Kultuurierinevuste ja religioossete eriarvamuste olemasolu jaatajad – nimetagem neid romantikuteks – on tugevamal positsioonil selles mõttes, et erinevused on silmaga nähtavad ja kõrvaga kuuldavad. Pole vaja olla teadlane mõistmaks, et üheainsa koguduse või sõpruskonna sees on ruumi paljudele erinevustele ja mõned neist on väga olulised.
Vähe sellest – igaüks, kes on veidigi aega veetnud enese üle reflekteerides, teab, et meie hinnangud ja otsustused muutuvad ajas. See, mis on elutähtis 15-aastasele, võib tunduda ebaolulisena 50-aastasele.
Romantikule teeb rõõmu piibellik ootus uuest taevast ja uuest maast, kus elab õigus. Romantik usub, et Jumal ja inimesed kui imago dei on lõputult loovad ja et inimeste loovus on Jumala tahe. Romantiku vastandit võiks nimetada nostalgikuks.
Nostalgikud ei ole ilmtingimata loovuse vastu (kuigi sageli on), aga on protsesside vastu, mille läbi uudsus ilmsiks saab. Staatilise nägemusega kaasneb seoste eitamine eri eluvaldkondade vahel. Näiteks et teadus ja tehnoloogia on alati mõjutanud ka teoloogilisi tõlgendusi ja uus teadmine loodusest, ka inimkehast, viib uue teadmiseni Jumala loomistööst.
Edasi loe Postimehest.