Andke üksteisele andeks
15.10.2008 | ek | Rubriik: Mõte pühapäevaksSinu käes on andeksand, et Sind kardetaks.
Ps 130:4
Andeksand. Nii tuttav. Võib tunduda koguni igav ja tavalisele inimesele tarbetugi. Kristluse enesestmõistetav osa?
Tegelikult on andeksand Jumala tohutu varandus meie jaoks. See on meie pääsetee, ja pealegi ainus. Mis lootust meil oleks ilma selleta? Elada eksimatult? …
On ka religioone, kus räägitakse karma seadusest. See tähendab, et mida oled teinud, selle tulemusi pead lõikama, ja sellest pole mingit pääsu. Kord tehtut ei saa enam olematuks teha. Ja tõesti – nii ongi.
Ometi murdis Jeesus selle seaduse hämmastaval moel – võttes meie tegude tagajärjed enda kanda ja pakkudes oma tegude tagajärgi meile. See on lunastus. Õnnis vahetuskaup. Ja sellel põhineb andestus.
Sellist võimalust maailmas keegi teine ei pakugi. See on tõesti ainult meie Jumala käes – «… et Sind kardetaks». Meil pole seda endal võtta. Ja see pole endastmõistetav, vaid selle eest on makstud tohutu hind. Kas ei tekita see aukartust? Ja sügavat tänu?
Aare Kimmel
Mitte asjata ei juhtinud Jeesus tähelepanu vajadusele andestada. Ta tõi välja andestamise tähtsuse inimese jaoks inimestele õpetatud Meie Isa palves: ”…ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele.”
Kui inimene andestab, siis ta ka saab andeks. Andeks saamise tingimus on andeks andmine – omaenese eraldatuse ja vastandumise ületamine, seeläbi avanemine ja võime olla taas ühenduses ja suhtes Jumala ning inimestega.
Jeesus kasutab sõnu ’võlg’ ja ’võlglased’ ega räägi vihast või vihkamisest. Võlglastega võivad meil olla emotsionaalsed suhted, kuid võlavahekorrad on väga ratsionaalsed, loogilised ja mõistuslikud. Ka teisal räägib Jeesus just võlgade andestamisest ja teeb seda taas rahalis-varaliste vahekordade näitel.
Seega, andestamise all pole Jeesus pidanud silmas inimese emotsionaalseid hetkeseisundeid. Andestamine on väga ratsionaalne tegevus – otsustus kui tahteakt, mille tagatiseks on tarkus, mis on otsustuste tegemiseks hädavajalik.
Anna siis ise ka Anonüümsetele andeks selle asemel, et öelda: noh selge sinuga.
Miks sa arvad, et ma pole sinule ja sinusugustele anonüümidele andeks andnud?
Muidugi olen.
Kuid kui sina andestad oma lapsele tema väärteo, sest armastad teda, siis see ju ei tähenda, et sa kiidad tema vääreo õigeks, heaks ja kutsud teda üles sama väärtegu kordama.
Nii ka mina.
Näib, andestamise temaatika on sulle üldse võõras ja kauge, sa pole selle üle eriti mõtelnud oma elus. See johtub juba su kommentaaristki.
Aga ma pean oma sõna ja sisuliselt anonüümidega ei vestle – ma ei tee selles anonüümide parves vahet, kes on kes ja mida on keegi varem öelnud – ja vestlus on võimatu.
Harri Kingo, kas sa usud tõesti, et ühiskonna saab rajada andestusele, jättes välja õigluse?
Mitte vaid siin, aga ka mujal, kus sa sõna võtad, kirjutad sa mulle juurde mõtteid, mida ma pole ei mõelnud ega väljendanud. Näiteks siin, et ma arvavat, nagu “ühiskonna saab rajada andestusele, jättes välja õigluse”.
Näita mulle, kus ma jätan välja õigluse – näita kohe see lõik või lause, kus ma õigluse ära põlgan.
Teiseks, et sulle vastata, peaksin ma aru saama, kuidas sina mõistad andestuse ja õigluse suhet. Muidu võib juhtuda, et üks meist räägib aiast, teine aiaaugust. Ole kena ja selgita seda seost – andestus ja õiglus. Siis vaatame edasi.
Selgitan näite varal, Harri Kingo.
Näiteks kui sarviktaat juhib Harri Kingo tähelepanu sellele, et ta eksib, väites: “Mitte vaid siin, aga ka mujal, kus sa sõna võtad, kirjutad sa mulle juurde mõtteid, mida ma pole ei mõelnud ega väljendanud.” — see on õiglus.
Aga kui sarviktaat loobub Harri Kingo tähelepanu juhtimast tema ekslikule mõtteviisile ja väljaütlemistele, sisimas peljates, et äkki see võib teda solvata või muidu haiget teha, ning lepib vaguralt tema ebaõiglaste sõnadega — see on andestus.
Muide, kui näiteks sarviktaat räägib muudkui ja aina aiast, kas siis võib ta kaasvestlejale öelda: “Näita mulle, kus ma jätan välja aiaaugu – näita kohe see lõik või lause, kus ma aiaaugu ära põlgan.”
Selle peale kordan lihtsalt: andestamise temaatika on sulle võõras ja kauge, sa pole selle üle eriti mõtelnud oma elus. See johtub su kommentaaridest.
1. näites on tegemist õiglusega.
2. näites aga pole tegemist andeks andmisega. Mingi eksimuse, patu, pahe või kurjusega leppimine, inimesele selle lubamine ja võimaldamine ei ole sellisele isikule andestamine. Need – kurjusega leppimine ja kurjuse andestamine – on ikka kaks päris erinevat asja.
Õiglus piirneb halastusega – Jumala halastus ületab alati Jumala õigluse. Kurjusega aga Jumal ei suhestu üldse, ei mingil kujul ega mingis vormis.
See teema on sulle võõras, sa pole viitsinud endale seda teemat selgeks teha, näen. Aga sa võiksid.
Näib olevat üldine reegel – mida annad, seda saad. Kui annad endast headust, saad vastu headust. Annad endast kurjust, saad vastu kurjust. Samale reeglile allub ka andeks andmine – kes annab andeks, see saab andeks. Meie Isa palves seab Jeesus andestamise kõrgeimaks – ja esitab mõtte, et taevase Isa käest saame andeks oma võlad siis, kui ise anname andeks võlad neile, kes meile võlgu on.
Taevane isa on meile kõik andestanud, isegi ette andestanud, sest tema armastus on nii täielik ja täiuslik, et me ei saa Tema puhul isegi andestamisest tegelikult rääkida – selles armastuses pole kohta andestamatusele. Nii võiks paradoksalselt öelda, et taevane Isa ei andesta meile kunagi midagi, sest Ta armastab meid lõpmatult ja täiuslikult. Ta vaid armastab – tal pole vaja midagi kellelegi andestada, sest Temas pole andestamatust.
Kuid kui vaatame taevase Isa andestamist, siis pole see samane teise, lähedase mõistega – tolereerimisega – kõige, nii hea kui kurja valimatu, sallimine, lubamine, heakskiit. Olles meile andestanud kõik ja isegi meie palveta andestada, ei vabasta taevane Isa meid ometi meie väära tehtu (tegu, sõna, mõte) tagajärgedest. Ta laseb meil osa saada meie tehtu viljadest, mis on seda kibedamad ja valusamad, mida enam oleme eksinud.
Niisiis, tuleb vahet teha andestamisel ja tolereerimisel. Seda on ehk lihtsam mõista, kui vaatleme vanemat ja last. Vanem armastab oma last tingimusteta, laps ei pea vanemalt armastust paluma, ja et see vanema armastus on tingimusteta, siis ka vanem on oma lapsele kõik andestanud.
Kuid see ei tähenda, et vanem salliks võrdselt head ja kurja, destruktiivset ja loovat, ega näeks vahet nende vahel. Seepärast tark vanem küll andestab oma lapsele väära teo, kuid laseb lapsel ka osa saada ja kogeda oma väära teo tagajärgedest, et laps mõistaks ise oma vääruse väärust. Kui laps on oma tehtu väärust mõistnud, on talle vanema süli avatud, sest vanem alati halastab oma lapsele ega jäta teda igavikuks väära teo kammitsaisse.
Nii ka taevane Isa – ta on kõik meile juba ette andestanud, kuid ta ei tee kunagi midagi, et kurja teo halb tagajärg jääks saabumata. Tegu jääb, tagajärjed jäävad – taevase Isa andestus ei muuda Tema enese seatud asjade paratamatut põhjuslikkust. Kui kristallvaas on põrandale puruks löödud, siis isegi maailma siiraim kahetsus ja palve ei tee seda tegu olematuks ja kristallvaasi terveks.
Inimese andestus olgu oma kaaslasele täielik ja täiuslik, kuid see ei tähenda, et tehtu tagajärg ei peaks eksijale saabuma. Kui laps eksib, siis peab ta kandma ka eksimuse tagajärje. Seda vaatamata sellele, et tema vanem on talle selle eksimuse andestanud.
Inimesel on aga võime õppida nägema kurja kurjana ilma, et ta peaks kogu kurja ise toime panema ja ise selle kõiki tagajärgi kogema – et mõista tapmise kurjust, selleks pole vaja olla ei tapja, et tapetu. Selles väljendub taevase Isa teine, kõrgem olemus tema seatud korra vääramatuse kõrval – maailmas toimib mehhaanilisest determineeritusest kõrgem jumalik tasand – see on taevase Isa halastuse tasand. Tegusid ei saa muuta olematuteks, kuid taevase Isa halastus on see, mis vabastab inimese tema tegude igavikulistest tagajärgedest.
Röövel Jeesuse kõrval ristil oli ilmselt oma elus toime pannud palju kõige metsikumat ja julmemat kurja… kuid kui ta leidis usu, siis tema tehtud kuri ka temas endas kustutati ja ta oli andeks saanud kõik ja ta oli selle läbi isegi nii puhas, et ta võis juba samal päeval koos Jeesusega olla Paradiisis, taevase Isa ees. Kadunud poeg pääses oma eksimuste igavikulistest tagajärgedest, sest tema halastav isa avas talle oma koduukse.
Jumal ei muuda oma seatud maailma korda, selles on Jumal õiglane, kuid Jumal on oma õiglusest kõrgemal tasandil lisaks oma õiglasele vääramatusele ka halastav Isa – ta ei jäta oma lapsi nende eksimuste tagajärgedesse igavikuks vaevlema.
Inimene ei saa ise endale andestada ja seeläbi end ise vabastada oma tehtust – tehtu tagajärjed on paratamatud ja ka saabuvad paratamatult. Oma kurja iseendale andestamine muutub inimeses koheselt oma kurjuse tolereerimiseks, heakskiitmiseks, sallimiseks, õigustamiseks, isegi reeglistamiseks…
Andestada saab meile meie tehtu vaid taevane Isa, ja ta teeb seda, kui me ise oleme tema sarnased – anname andeks tingimusteta neile, kes meile on kurja teinud. Nii saame me oma andestuse – kui andestame. Kui meie armastus oleks aga täiuslik, siis poleks meil vaja isegi andestada – kelles pole andestamatust, see ei pea andestama. See vaid armastab, ja ainult ja üksnes.
Andestamine ja halastamine, nagu meie taevane Isa meile andestab ja meile halastab – see on üks suurimaid ja kõrgemaid kunste üldse taeva all.
Harri Kingo, kas tohib üks isiklik küsimus?
Kas sina oled andestanud oma vaenlastele?
Kui jah, siis milles see konkreetselt avaldub?
Mis on teievahelistes suhetes teistmoodi kui oli enne andestamist? Mis andestamise läbi muutus?
Sarviktaat ootab põnevusega vastust.
Mida mõtled, Harri Kingo, oma lausega: “…ta ei jäta oma lapsi nende eksimuste tagajärgedesse igavikuks vaevlema.” (Jutt käib taevasest Isast)
Mul pole neid, keda võiksin oma vaenlasteks nimetada. Ei olevikus, ei minevikus. Kuid ilmselt on neid, kes mind oma vaenlaseks peavad. Kuid mul pole selliseid ei elus, ei netis.
Tavaliselt valdab mind mingi sigaduse või alatuse puhul mitte vaen, vaid masendus, kahjutunne, arusaamatus, kurbus – midagi sellist kokku – kui midagi eriti madalat kohtan või kogen.
“”…ta ei jäta oma lapsi nende eksimuste tagajärgedesse igavikuks vaevlema.”
Kadunud Poja loos ei sulgenud isa oma koja ja kodu ust oma rändama läinud pojale. Oleks isa vaid õiglane, peaks poeg elama oma surmani võõrsil ja sigade toidust, sest tema teo tagajärg oleks ta igaveseks isast lahutanud. Et isa oli aga halastav, siis oli tema uks pojale avarud.
“…ta ei jäta oma lapsi nende eksimuste tagajärgedesse igavikuks vaevlema.”
Kadunud Poja loos ei sulgenud isa oma koja ja kodu ust oma rändama läinud pojale. Oleks isa vaid õiglane, peaks poeg elama oma surmani võõrsil ja sigade toidust, sest tema teo tagajärg oleks ta igaveseks isast lahutanud. Et isa oli aga halastav, siis oli tema uks pojale avatud.
Lisaks: isiklikud küsimused on siin minu arvates ülearused. Luban, et ma ei hakka kunagi sinu käest küsima midagi su tädi tervise või su suhete kohta oma naabritega vms.
OK, võtan arvesse, enam ei küsi.
Jätan siia ühe pilema mõtte õigluse ja halastuse teemadel, kus võrdlen veidi budismi ja kristlust. Võrdlus selgitab sageli päris hästi, mis on milleks. Et võrdlen kristlust ja budismi, see on vaid mõistetavuse huvides ja ei peaks loodetavasti lugejat häirima, isegi kui ta on väga ortodokssete kristlike vaadetega. Niisiis:
——–
Karma ületamine
Õhtumaadel räägitakse üha enam karmast, kuid mõiste “karma” on õhtumaalastele küllalt ähmane. Mõiste “karma” tähendab sanskriti keeles tavalist käibesõna: “tegu”. Sõna “karma-pala” on “teo tagajärg”, “teo vili”.
Lääne arusaamadest leiab kõike muud karma kohta küllaga, kuid selle algne ja lihtne ning selge tähendus on väga harva esitatud. Küll räägitakse “karma võlast”, “raskest karmast”, “saatuse karmalisusest” jms., mis kõik on aga budisti jaoks ja budismi kontekstis täielik mõttetus.
Tavalisim arusaam karmast on tranformeerunud Õhtumaades hoopis põhjuslikkuseks. Jah, karma mõistel on ka see aspekt. Olgu siis see põhjuslikkus, mis aga pole kaugeltki täpne arusaam mõistest “karma” (tegu) ka siinses käsitluses, kuigi see on teatav reservatsioon kohalikele käibetõdedele.
Oma arusaamas karmast kui põhjuslikkusest tuleks seda paratamatut mehhaanilist põhjuslikkust alati ka vaadelda teisest selle aspektist – reaalsuse üldisemast dünaamilisest aspektist ja käsitleda paratamatuse kõrval ka vabadust, mida reaalsus, vaatamata karmale, eneses kätkeb. Kellegi lõplik maailmapilt oleks vastasel juhul küll lõpmatult õiglane, kuid julm mehhaaniline determinism.
Karmat vaadeldakse sageli kui ülimat reaalsust, kuid vaevalt, et karma kui absoluutne determinism seda siiski on – selleks ülimaks reaalsuseks meile on alati ja paratamatult Jumal kui armastav Meie Isa. Jumal kui armastav Isa troonib alati kõrgemal kui Jumal absoluutse õigluse mehhaanilise kehastajana. See mehhaaniline ja absoluutne õiglus, kui seda vaadelda jumaliku kõrgeima omaduse-olemusena, teeks võimatuks andestuse – jumaliku halastuse ja armu. See teeks võimatuks ka igasuguse “halva karma” kaotamise ja selle tuima ja paratamatu mehhaanika ületamise.
Asjad aga on teisiti – kui Jumal on andestanud – õigemini: kui inimene on vastu võtnud jumaliku armu ja halastuse – kaotab jumaliku andestuse ees too karma-mehhaanika oma mõju.
Inimese vaba tahe on suhteline, kuid kui vaid karma valitseks maailma ja inimelusid, poleks seda suhtelistki vaba tahet meil olemas. Meie vaba tahte algallikas ja põhjus ongi Jumal-Isa arm ja halastus.
Kui kadunud poja loos isa poleks olnud oma poja vastu armuline ja halastav – talle reaalset head soovinud ja teinud ning olnud alati valmis oma eksinud poega tagasi võtma, siis poleks sel pojal olnud, kuhu tagasi pöörduda, ja ta olekski jäänud elama võõrsile ja toituma sellest, mis sigade söögist üle jäi. Tema isiklik vaba tahe poleks lugenud midagi, kui tema isa kodu uks ja isa süda poleks olnud talle avatud – kui isa tahe ja selle väljendumine – reaalne arm ja halastus – poleks juba ette olnud pojale garanteeritud.
Nagu on maise isa suhtumine oma poega selles loos, nii on ka taevase Isa suhtumine meisse meie eludes. Vaid Temast tuleneb meie vaba tahe, ja kui Temas poleks armu ja halastust, ei suudaks me kuidagi “koju tagasi jõuda” – meie vaba tahe ei maksaks enamat kui murti vaba tahe miskis hiiglaslikus masinas.
Seepärast pole põhjust vaadelda karmat – ebaisikulist puhast õiglust – kui kõrgeimat reaalsust ja olemise ülimat seadmust – korda, seatust, korrastatust, toimimise alust. Tõeliseks Ülimaks Seadmuseks osutub siiski Jumala kui Meie Isa armastus, mis ületab karma põhjuslikkuse külma, kiretu ja tapva õigluse. Sest taevase Isa armastus annab inimesele tema vaba tahte – võimaluse igas oma eluhetkes ületada see tuim paratamatus, mehhaaniline ühene määratletus ning valida vaimse arengu ja täiuse tee.
Budism on arusaam maailmakõiksusest ilma taevase Isata, Jeesus aga esitas käsitluse ja tõe, et inimene ise ja üksi, või ka oma kaaslaste (bodhisattvate) toel, ei oleks võimeline kunagi midagi saavutama, kui talle poleks ette garanteeritud armastava Jumal-Isa arm ja halastus. Täpselt nagu tolles kadunud poja loos – poleks isa süda ja koduuks olnud oma pojale avatud, poleks kadunud pojal olnud, kuhu naasta.
Eelneva läbi – Jeesuse õpetuste kohaselt – meie suhestatus Jumala kui Isaga on meie vabaduse garantii ja meie võimalus olla üle ja vaba karmast ning väljas selle mehhaanika tuimast determineeritusest.
Jeesus õpetas esmaselt inimese vajadust olla õige oma usus, alles see võimaldab meile elus õigeid valikuid ja tegusid – vaba tahte olemasolu ja selle arukat kasutamist. See (olemine õige usus) pole muud, kui elamine avatuses – osaduses oma taevase Isaga, kelle arm ja halastus meie vastu garanteerivad meile, et me ei jää sellesse mehhaanilisse suletud karma-ringi ilma oma vaba tahteta.
Budismis on jumaliku armu ja halastuse asemel lõpmatute varem vabanenud-virgunud budade kaastunne. Nad on Mahajaana budismi kohaselt realiseerinud oma vabanemise – budasuse – ja nende kaastunne toetab püüdlevat inimest. Budistlik arusaam on, et vabanemiseks on iga inimene suuteline omal jõul, või ka omasarnaste, aga edenenumate abil.
Jeesus õpetas avaramat tõde – jah, inimlik pingutus, soov, püüdlus ja vajadus on vajalikud vaimseks edenemiseks, kuid kõik see inimeses ei pärine mitte inimesest enesest ega ole “inimese kingitus iseendale”, vaid siiski jumaliku Isa kingitus – tasuta annetus inimesele ja Temast pärinev.
Tõtt öelda, ka budismis on selline armu ja halastuse kontseptsioon olemas. See on leitav Tiibeti budismis, mis teatavasti on Indiast Tiibetisse saabunud 1. aastatuhande m.a.j. lõpusajandeil otse Indiast ja säilis seal paljus sellisena, nagu budism oli 1. aastatuhande lõpul ja 2. aastatuhande algul Indias.
Ka Hiinas on budism edasi arenenud algsest elutust jumalata filosoofilisest maailmapildist. Hiinas on levinud Puhta Maa – Sukhavati – õpetus. See budismi suund käsitleb midagi sellist, mis meil siin suuresti budismist teadmata-tundmata – inimese väljumist sansaarast ja tema maise surma järgset elu Puhtal Maal, kust pole enam tagasitulekuid sansaarasse, kus jätkub varem vabanenud budade õpetuste vastuvõtmine ja vaimne täiustumine.
See on küll pilt järjestikustest reinkarnatsioonidest, kuid reinkarneerumised ei toimu üha ja uuesti tagasi samale materiaalse olemise tasandile, vaid on ümberkehastumised vastavalt isiksuse arengule üha kõrgematele vaimsetele tasanditele. Selle Puhta Maa vaate kohaselt on varem vabanenud budade kaastunne karmat ületav – püüdlejat taassünnist vabastav, ja see vaade on sisult väga lähedane Jeesuse esitatu Jumala armu ja halastuse õpetusele.
Usklikuna ei saa ma vaba tahte ja determinismi – siin siis karma – probleemile läheneda mingist teisest algteesist lähtuvalt kui Jumala kui elava isiku ja isiksuse vaba tahte esmasuse ja absoluutsuse põhimõttest. Ja samale järeldusele jõuan ma ka püüdes olla loogiline.
Olles vaba tahte esmasuse arusaama oma arutluste aluseks kord asetanud ja võtnud, pean tunnistama, et Jumal kui armastav Isa on alati ülem kui Jumal absoluutse õigluse – karma vääramatu paratamatuse – kehastajana ja kehtestajana. See Jumala kui elava ja vaba tahtega kõikse absoluutse Isiksuse algseks lähteks võtmine teeb võimalikuks andestuse – jumaliku halastuse ja armu. See teeb ka võimalikuks igasuguse nn. “halva karma” kaotamise ja karma põhjuslikkuse kui tuima elutu mehhaanika ületamise. Kui Jumal on andestanud – õigemini: kui inimene on vastu võtnud alatise ja vääramatu jumaliku armu ja halastuse – kaotab jumaliku andestuse ees too karma-mehhaanika oma mõju.
Ka inimtasandil ületab tuima, elutu ja mehhaanilise kausaalsuse elava inimese tahtevabadus ja selle kasutamine. Tahtevabadus võimaldab ka end eesseisvale ideaalile orienteerida, ja selline orienteeritus tulevasele ideaalile, ning mitte enam elutule mehhaaniline põhjuste ahela tagasivaatav järgimine kuni kasvõi “põhjuste põhjuseni”, on iseenesest juba karmat ületav, vähemasti selleks ületamiseks eelduse ja potentsiaali andev. Eelduse ja potentsiaali tegelikustamine enesena ja ideaalina on taas mitte mehhaanilise karma, vaid subjekti vaba tahte vaba valik.
Kristlase jaoks on see ideaal elav Ülim Reaalsus – Jumal kui Meie Isa.
Kui absoluut poleks elav, poleks isikuline ja isiksuslik – ta poleks ülim. Mingi “nimeta elutu See või Too” ei omaks sedagi kvaliteeti, mida meie, inimesed kui isiksused siin oma maises piiratud ja suhtelises elus ja olus omame – kuis siis ülim!?
Vabadus on esmane, determinism teisene ja sellest vabaduse esmasusest tuletatud-tulenev. Vaba tahte esmase aktiga pani Jumal aluse kõiksele eneseilmutusele ja sealhulgas ka ainelisel tasandil nii selgelt ilmnevale põhjus-tagajärje seostele.
Kuna vaba tahe on esmane, on algne vabadus olemise mehhaanilist ja üheselt determineeritud karmat alati ületav. Vaba tahe on esmane jumalikul tasandil ja on esmane inimlikul tasandil – vastasel juhul oleks meie mailm ja olemine üldse vaid külm, surnud ja julm mehhaanika. Vabadus on karma enese olemasolu paratamatu eeldus, tingimus, on, kui soovite, karma isa-ema ja sünnitaja.
Mitte determinismi raames ei sünni vaba tahe, vaid esmane jumalik vaba tahe sünnitas ja võimaldab ka determinismil – karmal – olemas olla. Kuid vabadus jääb alati esmasemaks ja ülemaks karmast.
Jumala kui Ülima vaba tahte Olendi vabast tahtest on ka meie maailmas õigluse kõrval ja õiglust alati ületamas jumalik arm ja jumalik halastus.
Miks kirjutad alati nii pikalt? Kas oma jutu pointi pole kuidagi võimalik lühemalt ja lihtsamalt esile tuua?
Suulise kõne osas kehtib kuldne tarkusetera, et kui kolme minuti jooksul ei suudeta välja tuua jutu mõtet, siis seda polegi.
Äkki kehtib sama põhimõte ka kirjaliku kõne puhul, mis sa arvad?
Tapvalt pikad, lohisevad ja heietavad arutelud — kas kommentaarium ongi selliste jaoks mõeldud?
Et paar lk teksti on mõnele ülejõu? Kuidas sa oled suutnud mõne raamatu läbi lugeda? Oled ikka üldse suutnud? Või loed ajalehest vaid pildiallkirju?
Õnneks ei koosne maailm inimestest, kelle jaoks kogu nende mõtlemine ammendub tilgatumaks 3 minutiga.
Teemast aga ei sõnagi sinu poolt. Tüüpiline.
Meil on Jeesus Kristus, meie Lunastaja. Miks kirjutad meile budismist ja järjestikustest inkarnatsioonidest? Meil ei ole ju seda karmavõlga ja inkarneerumist, on lunastus Jeesuse Kristuse ristisurma läbi, ülesäratamine viimsel päeval ja igavene elu.
Kas see on Suyl nii, nagu Urantia raamatus, kus on seitse astet ja seitse Jeesuse kehastust, viimane, seitsmes neist Nebadoni Miikaelina Urantial ehk siis planeedil Maa?
Või ma olen ristiusust midagi valesti aru saanud?
Ei ole üle jõu, aga kombeks on mitte ületada algteksti. Vastasel korral omandab kommentaar juba kogutud teoste mõõdu. Kommentaar tähendab mõne tähtsa või tähelepanu äratanud mõtte kohta avaldatud lühiarvamust, mitte iseseisvat esseed või referaati.
Harri, mõnest lausest oleks küll. Jeesus kõneles ka iga konkreetse asja kohta lühidalt.
Aga just lähtudes sõnast ’igavikuks’.
Kadunud Poeg tuli tagasi ajalikus elus, aga mida see tähendab igavikulises mõttes?
Lisan veel. Just Sinu kirjutise lõpu mõttest lähtudes: “Selle Puhta Maa vaate kohaselt on varem vabanenud budade kaastunne karmat ületav – püüdlejat taassünnist vabastav, ja see vaade on sisult väga lähedane Jeesuse esitatud Jumala armu ja halastuse õpetusele.”
Kas siin ei peaks lisanduma mõte: mis on meile kingitud Jeesuse ristisurmas meie lunastuseks.
Aga, Harri, Sa ära kõnele anonüümidega, vaid Inimestega. Sest iga anonüüm on inimene, küll oma vigade ja puudustega, aga ikka Jumala laps. Ega Sina ju ometi Jumala last ehk oma venda ära põlga.
Ja kui mõni anonüüm on ka natuke kasimatuma suuga, siis mäletad, Jeesus ju sõi koos patustega. Ma arvan, et siis kõlbab Sinul sedasama teha, st leiba võtta ja ka kõnelda.
Võib-olla tema on mõelnud, lähtudes teisest alusest. Vahel on nii, et eeldused on erinevad, aga järeldus on üks.
kas see tädi või naabrite küsimus on ära kustutatud? Nüüd jäi Harri vastus õhku rippuma. Tõesti sobimatu siin küsida Harri käest tema tädi või naabrite kohta.
Kui sarviktaat kirjutab teemast, siis teatab Harri Kingo, et sarviktaat olevat tema sõnu pannud temale mittekuuluvaid mõtteid.
Kui sarviktaat kirjutab Harri Kingo kommentaaridest, siis nuriseb Harri Kingo, et sarviktaat ei kirjuta teemast.
Niii-iii tüüü-üüüüü-üüüüpiline.
Veaparandus.
Loe: tema SUHU pannud….
Ei kustutatud. See on H. Kingo tüüpiline väljendusviis ebameeldivate küsimuste tõrjumisel.
Mis kombekus see selline on, millest miski Eikeegi siin nii suureliselt kirjutab!? Pole kuulnudki! Ärge mõelge palun välja mingeid utoopilisi iseleiutatud norme ega üritage neid siin kehtestada. Jama kirjutamine teemast mööda pole kah kombekas, aga te kirjutate ikka. Miles asi?
Jeesus kõneles mitte pikalt, mite lühidalt, vaid niipalju kui vaja oli. Erinevalt teist oli tal midagi öelda.
Taas: teemast ei sõnagi! Tüüpiline. Ja üha tüüpilisemaks läheb.
Järelikult ei kirjuta teemast hr K…o
Kui tuleb midagi sisulist, eks vastan. Sellisele tühisõnalisele jampsile pole aga mõtet.
Mida rohkem sõnu, seda rohkem tühisust – ütles Koguja.
Väärus õitseb, ülbus lokkab.
Mitte ebameeldivate, vaid kohatute kõsimuste puhul, hr. Kingo-ekspetr.
Ja seni valin mina ikks ise, millele vastan, millele ei vasta. Mitte miski Eikeegi eikusagilt ei dikteeri mulle asju ette.
Teme nii, eks. Kõigil parem.
Eikeegi? Harri, see Eikeegi on ju inimene, Jumala laps, Sinu vend või õde, keda Jeesus ära ei põlanud.
Kui nii, ära rohkem kirjuta. Pole mõtet seda kohta ja teemat lagaks muuta.
Su ema ja isa panid sulle nime. Kasuta seda. Ära häbene seda.
Kombekus on viisakus, siivsus. Siin oli juttu sellest, et miski on kombeks, st tavaks.
Meenutan – teemaks on siin andeksand. Ja sellega seoses sellised mõisted nagu õiglus ja halastus. Isiklikud asjad saatke mulle meili teel, kui pakitseb ja ilma isiklikuseta ei saa.
Siin palun olge teemas.
Jumal lõi mu inimeseks.
Ja Ilmutuse raamatus on öeldud, et võitjale annab ta valge kivikese, millele on kirjutatud uus nimi, mida teab vaid see, kes selle saab.
Me tahame ju olla võitjad…
Siin oli jutt andestusest, õiglusest ja halastusest – et sa teaksid, kus sa oled.
kes osutab halastust, see teeb head, aga kalk teeb valu oma ihule.
Nii aga ka Jeesusele, sest Tema tunneb valu, kui vähematel vendadel on valus.
Ma ei teadnud, et Koguja sõnad teevad siinse lagaks.
Mitte Koguja ei tee siinset lagaks. Sina teed.
et minu Lunastaja elab. Kristuses on lunastus ja andeksand.
Kes määrab, mis on kohatu?
Kui palju tegi Jeesus seda, mida variserid pidasid kohatuks.
Ma arvan, ma olen öelnud, mida mul oli selgitada õigluse, halastuse ja andestuse suhete kohta. Siin miski Eikeegi igavleb paljude nimede all.
Ma aga pole tema lelu, mille abil ta oma igavust saaks täita.
Jätka ise ja üksi.