Andke üksteisele andeks
15.10.2008 | ek | Rubriik: Mõte pühapäevaksSinu käes on andeksand, et Sind kardetaks.
Ps 130:4
Andeksand. Nii tuttav. Võib tunduda koguni igav ja tavalisele inimesele tarbetugi. Kristluse enesestmõistetav osa?
Tegelikult on andeksand Jumala tohutu varandus meie jaoks. See on meie pääsetee, ja pealegi ainus. Mis lootust meil oleks ilma selleta? Elada eksimatult? …
On ka religioone, kus räägitakse karma seadusest. See tähendab, et mida oled teinud, selle tulemusi pead lõikama, ja sellest pole mingit pääsu. Kord tehtut ei saa enam olematuks teha. Ja tõesti – nii ongi.
Ometi murdis Jeesus selle seaduse hämmastaval moel – võttes meie tegude tagajärjed enda kanda ja pakkudes oma tegude tagajärgi meile. See on lunastus. Õnnis vahetuskaup. Ja sellel põhineb andestus.
Sellist võimalust maailmas keegi teine ei pakugi. See on tõesti ainult meie Jumala käes – «… et Sind kardetaks». Meil pole seda endal võtta. Ja see pole endastmõistetav, vaid selle eest on makstud tohutu hind. Kas ei tekita see aukartust? Ja sügavat tänu?
Aare Kimmel
Jumal andis meile sõnad, et saaksime Teda kiita, mitte nende sõnadega “sõnu teha”. Aga, Harri, nüüd lõid Sa oma venna tummaks.
Kena siis.
mitte üksi, alati koos Jumalaga.
Olgu Tema arm ka Sind varjamas, Harri.
Jumal lõi su inimeseks ja isa ja ema panid sulle nime. Edaspidi kirjuta selle all. Ära põlga oma nime. Nii põlgad oma isa ja ema ja ennast. Miks sinust peaks keegi lugu pidama, kui sa ise endast lugu ei pea?
Head ööd. Lahkusin teemast.
Kui keegi tuleb minu juurde ja ei vihka oma isa ja ema,…ja oma elu, ei saa olla minu jünger.
Harri, palun anna andeks, ma ei märganud Sinu siinset pöördumist minu poole.
Miks nuriseb inimene? Uurime ja proovime oma teid ja pöördume Jumala poole.
Nende katkete põhjal ei saa ma aru, mida sa oled valesti aru saanud. Või millest sa siin üldse kirjutad ja mida ja miks.
Tead mis – mine pühapäeval pärast jumalateenistust oma koguduse õpetaja juurde ja küsi. Ta seletab sulle su asja ära, mis see su asi ka poleks.
Lahkusin juba teemast. Eemal ja ära ja mujal.
Oled sa Jeesus?
Sa, Harri, ei lugenud mu järgmist kommentaari, aga küsimuse lõpp, et aru saaksid oli just seal. Ma küsisin, kas ei oleks pidanud olema lisatud: mis on meile kingitud Jeesuse ristisurmas meie lunastuseks.
Jeesus ütles: õppige minust, et ma olen tasane ja alandlik.
Ma tahan õppida ja olla.
On ilmne, et Harri kingo on hakanud Eesti Kiriku lehe kommentaariumis valitsema. Hoiatuseks neile, kes ei saa aru vaimude erisusest, see, et härra kasutab piiblit oma tekstide ilmekustamiseks, on iseloomulik, kuna ka saatan teab piiblit väga hästi. Oma tegelikku olemust on ta aga mitmel korral selgelt näidanud. Hoiduge sellest haputaignast, sest sellel on üksnes vaga nägu. Sarnane vaim.
Noh, seekord suutis keegi mind isegi veidi üllatada, kuigi olen kaua juba netis kirjutanud ja kogenud inimeste igasuguseid palgeid… Üllatas see, kes kirjutas niimoodi:
“Hoiatuseks neile, kes ei saa aru vaimude erisusest, see, et härra kasutab piiblit oma tekstide ilmekustamiseks, on iseloomulik, kuna ka saatan teab piiblit väga hästi.”
Niisiis, keegi Margot (vaevalt, et see on tema õige nimi) on mind otsesõnu siin Saatanaks nimetanud… Vähemasti mind Saatanaga väga otseselt seostanud.
Oleks kena, kui kirjutajad jääksid edaspidi siiski terve mõistuse raamesse ja ei kirjutaks anonüümidena sellist jampsi. Keegi peab omast tarkusest ilmselt kristlasi tõesti äärmiselt rumalateks inimesteks, kui loodab sellise lapsiku jutuga inimesi mõjutada ja inimestega manipuleerida…
Kui järgmistes postitustes hakkab keegi seletama midagi minu sabast, sarvedest ja kapjadest, siis suhtuge palun sellisesse inimesse mõistvalt, head lugejad. Andke talle lihtsalt andeks, sest ilmselgelt ta ei saa ise aru, mida ta kirjutab.
Et see teema on muutunud absurdiks, pole minu süü. Ma ei saa võtta endale vastutust selliste mõttetuste siia laekumiste eest. Võiksin muidugi koputada selle isiku südametunnistusele, aga ma kardan – pole, millele koputada…
Teisalt – ehk see kõik siin annab toimetusele ainest mõtlemiseks, kuidas oleks õige tõkestada selliste isikute saastav ja laastav tegevus EK kodulehel nagu too Margot…
Siin teemas pole mõtet jätkata. Ja edaspidi jätan sellised meelesegaduses kirjutatud totrused vastuseta – see on maksimum, mida sellise absurdi vastu teha saan.
Miks sa seda minu käest küsid? Sa juba lisasid, mida sa pidasid vajalikuks lisada.
Teiseks – ära pea end nii läbinähtamatuks, nagu sa arvad end olevat. Sa oled ikka väga läbinähtav. Ja alati ka äratuntav. Ma tean, mida sa tahad. Ja miks sa seda tahad.
Ole targem edaspdi. Takus algab sellest, et sa ei ürita minuga kaval olla.
Mida minul teemas öelda oli, on eelmisel lehel:
16/10/2008 – 18:11
17/10/2008 – 08:25
17/10/2008 – 08:30
17/10/2008 – 08:38
Toimetus võiks nüüd selle kommentaariumi omal äranägemisel üle rehitseda, et eraldada mõttekas mõttetust.
Ma ei püüa olla kaval ega ole kaval. Siirus ja usk Jeesuse lunastusse ei ole kavalus, vaid oma usu tunnistamine.
Kes nüüd see anonüümne oli? Väga hr Harri Kingo moodi.
kuna andestuse teemast ikka päris sotti ei saa, siis võtame parem koned, lähme metsa ja hakkame tapma.
Käesolev veebileht nimetab end Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Ajaleheks.
Lähemalt vaadeldes ei leia aga kuskilt selget vihjet et see on kristlik ajaleht.
Ilmselt on jäetud igale lugejale vabadus seda ise oletada ja kommenteerida võib igaüks. Olgu New – Age religioon, mis arvab et inimene on ise jumal, või jumalat salgava Gautama Buddha õpetuse järglased, kes arvavad et nihilistliku liha ja hingesuretamise läbi pärivad nad Nirvaana, kus kõik teadvus ja elu lõpevad. Või 551 eK sündinud Confuciuse poolehoidjad, kelle sotsiaalne filosoofia on suuresti mõjutanud hiinlaste,korealaste,
jaapanlaste,vietnaamlaste ja, kui lugeda selle lehe kommetaare, siis ka mõne eestlase elulisi arusaamisi.
Kes küll jõuaks kokku lugeda kõiki neid religioone, sekte, kultusi ja vaimseid suunitlusi, kes kõik räägivad Jumalast, Tema armastusest,andestamise vajadusest, moraalist, ühtekuuluvuse tähtsusest jne, jne,…
Sellest räägivad isegi kõige verisemad maffiabossid ja gangsterid.
Jumala armastusest on valmis muditud inimestele vastuvõetav variant, mille vilju saab kogeda igaüks kes hakkab kuulutama meeleparanduse vajalikkusest. Sest peaaegu alati arvatakse, et ta ei tee seda küllalt suure armastusega. Mis tähendab, et kuulutaja sõnum on tunginud kuulajate mugavuse-tsooni ja võibolla paljastanud isegi nende patud. Aga kuna liha loomus ei allu Jumala Sõnale, siis mõõdetakse Jumala hoiatavat sõnumit inimlike standarditega, emmotsioonidega ja väljakujunenud religioossete dogmadega.
Seepärast on visatud Jumala prohveteid välja kirikust, neid on kiusatud, piinatud, vangistatud ja rahva ees pikuti pooleks saetud.(Jesaja)
Ometi ütleb Jeesus “Keda iganes mina armastan, neid KÕIKI ma karistan. Ole siis INNUKAS ja paranda meelt! “
Olen märganud, et uskumatud paganad ja “valguse inglist” inspireeritud religoossed inimesed räägivad meelsasti Jumalast ja Tema armastusest… kuni jutt läheb üle Jeesusele. Siis muutuvad asjad kiiresti. Lühidalt: Jumalast ja Tema armastusest rääkimine ei ole maailma vaimust ja valeõpetustest aetud inimestele probleemiks. Jeesus on!
Oma väärõpetuste ja religioonidega pimestab kurat suuri rahvahulki ja püüab neid veenda, et on olemas veel ka selline Jumala armastus mis on lahus Jeesusest. Ta jätab aga mainimata, et selle armastuse autor ja “jumal” on tema – saatan.
Kõik see peab aga sündima, et saaks avalikuks vägivalla saladus mis “on juba toimumas, ainult vahelt peab kaduma see, kes teda senini takistab. See sünnib saatana mõjul igasugu vägevate tegude ja tunnustähtedega ja valeimedega ja igasugu ülekohtu pettusega neile, kes hukkuvad, sellepärast et nad ei võtnud vastu TÕE ARMASTUST, et nad oleksid pääsenud. Ja seepärast saadabki Jumal neile eksitava jõu, et nad hakkaksid uskuma valet, ja nii saavad kohtualuseks kõik, kes ei ole uskunud tõde, vaid kellele on meeldinud ülekohus.” (vt.Ts.2:8-12)
Neile, kes usuvad et Kristus on Jumala ainuke armastus, on Jumal püstitanud Siionisse nurgakivi. “Teile siis, kes te usute,on see au, uskmatuile aga “kivi, mille ehitajad tunnistasid kõlbmatuks, ning just see on saanud nurgakiviks” ning “komistuskiviks”ja “pahanduskaljuks.”
Uskmatud komistavad, sest nad on sõnale allumatud ja selleks nad ongi määratud.(1Pt.2:6-8)
Taanile raamatus räägitakse kivist, mis murdus lahti ilma käte abita ja purustas hiiglasliku kivikuju, mis on selle maailma ajalooline, sotsiaalne ja religoosne struktuur. (Tn.2:34:35)
“Aga nende kuningate päevil püstitab taeva Jumal kuningriigi, mis jääb igavesti hävimatuks ja mille valitsust ei anta teisele rahvale. See lõhub
ja hävitab kõik need kuningriigi, aga ta ise üõsib igavesti.” (Tn.2:44)
Selliselt väljendab Jumal oma armastust tema rahva vastu!
Mõistan Mati muret, et on palju teid ja ega me alati täpselt ei tea, mis ted me ise käime ja vastavalt – kas meie kaaslased käivad õiget teed. See oma tee näib igale õige olevat, vastavalt siis teise tee näib igale olevat väär… Kuidas asju vaadelda ja mõista, et kõik see ei sumbuks kokkuvõttes lõpututesse vastastikustesse süüdistamistesse kuni selleni, et keegi tembeldatakse otse Saatanaks või Saatana käsilaseks, nagu ma siitki olen seda juba lugenud?
Mõned mõtted sellest.
Kui me tahame teada, mis on meie eesmärgid siin maises elus ja mis on nende väärus meie jaoks – on need eesmärgid ikka meile kasuks või on nad kahjuks – siis peame enesele teadvustama, mis on meie ideaal kui lõppsiht. Usklikuna olen enda jaoks selgitanud asja nii, et ideaal saab olla ja ongi vaid üks – ülim siht on olla Jumala sarnane.
Eesmärkide all mõistan paratamatuid vaheetappe sel teel. Eesmärgid on väiksemad või ka suuremad taktikalised plaanid teatavates konkreetsetes olukordades, ideaal (ja ma kasutangi seda sõna alati ainsuses) on meie strateegiline lõppsiht.
Ideaal pühitseb eesmärgid – meie ajalike eesmärkide õigsus ja väärtuslikkus avaneb meile vaid läbi ajatu ideaali, vaid igavikulise ideaali suhtes saame aru ja näeme, kas meie hetke eesmärgid, mida oma päevas, aga ka maises elus omame, on meid ideaalile lähendavad või mitte.
Piltlikkus on hea asjade mõistmiseks, niisiis – piltlikult: kui oletame, et meie ideaaliks on linna servast, oma kodust näiteks, Raekoja Platsi jõudmine, siis iga samm, pööramine tänavast tänavasse, risttee ületamine, iga etapp sel teel eraldivõetuna võib olla teatava lokaalse eesmärgi saavutamine, kuid kokkuvõttes peame alati vaatama, kas see samm mingis suunas ja pööre viis meid tegelikult ja reaalselt meie lõplikule sihile – Raekoja Platsile – lähemale, või eemaldas meid sellest.
Eesmärgid ei pruugi olla meid otse meie lõppsihi kui ideaalini viivad, kohati, kui oleme valesti läinud, tuleb ka eesmärke vahetada ja teine, otstarbekam tee leida, sest selle jumaliku tahte täitmiseks – “Olge täiuslikud!” – pole sirgteid ja kiirmagistraale, veel vähem automaatikat, ega saa me ka ühe sammuga linna servast astuda Raekoja Platsile.
Ideaali omamine on meie vajadus, enamgi – meie paratamatus. Sest me oleksime oma inimlike ja piiratud eesmärkide vangid ja vaid sihitud hulgused, kui meil poleks Ülimat sihti – ideaali, mille poole püüdleme läbi endale eesmärke seades ja neid saavutades.
Teine aspekt – kui meie kõigi sihiks on jõuda Raekoja Platsi, aga me asume linna eri servades, siis on meil kõigil küll sama ideaal, kuid konkreetsed eesmärgid võivad olla täiesti vastandlikud. Kui üks peab pöörama oma teel itta, et läheneda ideaalile, siis teine peab pöörama oma teel läände, et ideaalile läheneda.
Nii sage on, et isegi samase ideaali omajad unustavad oma ideaali samasuse ja vastanduvad teineteisele ajalike eesmärkide tasapinnal, ja kaks inimest, kel kummalgi on täiesti individuaalne tee minna, hakkavad vaidlema, isegi võitlema, kes ja kuhu peab pöörama… Ja nad ei mõista, et ühtse ideaali saavutamiseks ja kohtumiseks peabki üks neist omal ristteel pöörama paremale, teine aga omal ristteel vasemale – sest nii vaid jõuab kumbki neist meie kõigi kohtumispaika.
Keegi ei saa kuidagi mööda minna Jeesusest või teha mingi shortcut ja kuidagi vältida Jeesust. Isegi kui inimene alustab kaugelt, on ta oma vaimsel edenemisel algul nagu väike veenire, mis otsib oma teed kivide vahel, pöörates kord sinna, siis aga tänna… muutudes ajapikku ojaks, mis rajab enesele juba ise teed… saab siis aga jõeks, mille voolu enam ei peata… ja mis suubub lõpuks peajõe peavoolu, mis kannab kõik maailma veed lõpmatuse Ookeani.
Peavoolu vastuvõtmine, selleks saamine, selles olemine, see olemine on Jeesuse ja tema õpetuste vastuvõtmine ja temasse suubumine oma eluga. Ja Tema lubamine elada endas.
See peajõgi siinses pildis, mis meid Ookeani viib, ongi Jeesus – tema kui tee, tõde ja elu. Me ei saa Teda oma teel kunagi ega kuidagi vältida, kui läheme tagasi sinna, kust kunagi üldse alustasime, kust sai alguse kogu maailmas leiduvate vete igavene ja elu andev ringkäik looduses – Ookeani. Sama paratamatu on meile Jeesus, tema elu ja tema õpetus.
Mina tunnen, et me peaksime jõudma selle äratundmiseni, et me oleme patused. Ja et meid võib päästa üksnes Jumala suur arm, mis avaldus Jeesuse Kristuse, meie Issanda lunastusteos.
Õnnistatud hingamispäeva.
Mitte ainult Jeesuse elu ja õpetus, vaid Tema surm ja ülestõusmine.
Kas sa palun ei arendaks pikemalt seda oma valdavat teemat – Jeesuse surma ja ülestõusmise tähendus ja väärtus meie jaoks siin ja täna? Sa mainid seda igas oma kommentaaris, kuid mida see sinu jaoks tähendab, pole mulle selge. Ava oma arusaamu pikemalt kui vaid kaks sõna igas sinu postituses – surm ja ülestõusmine.
Kristlane ju ometi tunneb, et tema omast jõust ei suuda midagi, ta võib püüda end muuta paremaks, kuid ta ei suuda mitte kunagi saada Jumalaga ühesuguseks, ainult Jumal on veata, nagu on veata Jumala Poeg Pühas Kolmainsuses – Jeesus Kristus. Sest Tema elas maa peal, Inimese Poeg, kuid ilma patuta, mistõttu Tema sai meie Päästjaks, andes end maiste kohtumõistjate kätte, lunastades nii ristisurmas meie patud, et meie võiksime elada. Nii saab Tema olla täna meie kõigi Päästjaks, kui tunneme, et just Tema surm ja ülestõusmise vägi on need, mis annavad ka meile elu ja ülestõusmise viimsel päeval ning igavese elu. See tähendab, kui me oma patusust tunneme ja otsime päästet Temas, siis me pääseme.
Nõus, ega omast jõust inimene ei suudaks midagi. Kui inimesele poleks annetatud võimet Jumalat tunda, me poleks paremad kividest kivikõrbes. Ja õige, et inimene ei saa kunagi Jumalaks.
Ma kirjutasin juba 19/10/2008 – 11:58 Jeesusest kui Kristusest ja meie võimatusest Temast kuidagi mööda minna ja saada, ilma Temata toime saada.
Seda küll, aga Teil oli kuidagi mõistetamatu ju see minu tunnistus – Tema surma ja ülestõusmise vägi. Küsisite selle kohta ju Teie ise minult pikemat selgitust.
Palun, olge nii kena ja lisage need sõnad ka Teie enda hinnangule Jeesuse elu ja õpetuse tähtsusest. Veel kord: mitte ainult elu ja õpetus, vaid ka see, et elu lõppemine oli ohver, kuid mitte lõpp surmas, vaid ülestõusmine Eluks. Nii ka Tema ohvrisurma läbi meile kõigile pääsuks ellu.
Võimatus Temast kuidagi mööda minna ja saada, ilma Temata toime saada nõuab just kategooriliselt ka Tema surma ohvri ja ülestõusmise tunnistamist.
On ju nii.
Jeesuse surm ja ülestõusmine on meile tõepoolest tähtsad siin ja täna. Kuid see tähtsus on umbes samalaadne, kui on meile tähtis meie sündimise fakt kunagi inimesena.
Õige – mind poleks olemas, kui ma poleks kunagi minevikus sündinud… kuid samas – siin ja täna ei saa ma kogu oma elu, tegevust ja selle kõige mõtestatust rajada lihtsalt selle fakti teadmisele, et ma kunagi sündisin.
Elu esitab mulle siin ja täna reaalsed probleemid, ülesanded, lahendusi ootavad olukorrad. Ja mul pole nende lahendamiseks just palju abi fakti teadmisest, et ma kunagi sündisin.
Niisiis, Jeesuse kui Kristuse roll ja osa ja surm ristil ja tema meile kõigile annetatu pole siin eriti teemaks. Veel vähem vaidlemise teemaks.
Küll on meie tänane elu siin teemaks. Ja me ei lahenda oma elus tekkivaid keerulisi olukordi fakti teadmisega, et oleme sündinud kunagi… Jah, see fakt on küll tõde, kuid see fakt ei ole lahendus millelegi.
Seepärast, ma ootaks veidi asjalikumat panust sinult üldisesse arutelusse kui seda on selle fakti pidev kordamine nädalast nädalasse ja teemast teemasse.
Jeesuse surma ja lunastuse fakt pole siin vaidlemise objekt. Su tegevus nädalast nädalasse on muudkui kordamine, et suri ja lunastas… Õige. Kuid märka – keegi ei vaidle selles osas sinuga. Seepärast võiks sellest faktist ka edasi minna ja mitte seda järjest nädalaid korrata.
Miks Te kirjutate nii, et mu tegevus nädalast nädalasse on muudkui kordamine, et suri ja lunastas. See “muudkui” seal eriti. See ongi sõnum, mida tuleb tunda, tunnistada ja korrata endale ja rõõmusõnumina ka teistele. Pidevalt. Alati. Lisage Jeesuse elu ja õpetuse tähtsuse rõhutamisele Teie kirjutistes see, et peamine oli Tema surm meie lunastuseks pattudest ja tema ülestõusmise vägi teeb ka meid elavaks.
Evangeelse kiriku ajalehes rõhutatakse Evangeeliumi. Evangeelium on rõõmusõnum Õnnistegijast, mida me tunnistame, usume, kuulutame. Õnnistegija – see on ju tähtsaim sõnum, Õnnistegijata me ei saaks elada, kuigi meie ihu ajalikult sureb.
Jeesuse elu ja õpetust tunnistavad ka mitmed filosoofid, kuid nad ei tunnista Jeesuse ristisurma ja ülestõusmist kui meie jaoks ainuvõimalikku Teed Ellu.
Miks ma kirjutan, et te nädalast nädalasse sama kordate? Aga seepärast, et te seda nädalast nädalasse teete. Kuid see surma ja lunastuse fakt pole ei teema, ei vaidlusobjekt.
Mul näiteks pole erilist abi, kui ma kordan endale lõpmatult, et ma sündisin ja olen sepärast olemas ja elus. Ma tean seda niigi.
Mulle meeldib teie innustatus. Kuid ma arvan, siin pole põhjust üksteist usku pöörata ja selgitada, mis on evangeelium ja kui oluline see on jms. Me juba oleme uskujad, milleks veel vastamisi üksteist usku pöörata!?
Meie ainuvõimalik tee ellu on meie vaba tahte vastav valik selline tee valida. Jeesus oli see, kes meile sellise võimaluse – oma vaba tahtega see tee läbi Tema valida – annetas. Taas – siin pole kahel kristlasel, mida vaielda.
Ja igat kommentari, millega te ehk 100% nõus pole, pole tarvis kohe toimetusele raporteerida. Dialoog katkeb niimoodi ja ma ei näe mõtet jätkamisel.
Lisaks sedagi, et kristluses asetab iga inimene rõhu mingile just tema jaoks olulisele aspektile. Mõistan – teie jaoks on see kõige olulisem aspekt surm ristil ja lunastus. Kena teada.
Läheks sellest nüüd õige edasi.
Õldiselt on nii, et te … näitlikult: püüate mulle nädalaid siin järjest tõestada, et maakera on ümmmargune. Olge kindel – ma tean seda. Ja meil pole mõtet ei aega ega ruumi selle peale rohkem raisata.
Me kuuleme kirikus ka seda nädalast nädalasse ja igapäevane Pühakiri ütleb sedasama. See on meie elu, hetkest hetkesse seda tunda ja teada ja tunnistada.
Mu meelest on suurelisevõitu võrrelda niisugust ohvrit, nagu andis Jumal oma Pojas, asjaolu kordamisega, et ise ma sündisin ja olen elus ja et sellest ei ole abi. Aga Jeesuse ristiohvrita ei oleks meil päris elu (ma ei kõnele ajalikust elust) ja seda me peame endas läbi elama, tundma hetkest hetkesse, selle kohta ei saa öelda, et see on lihtsalt üks sündmus või fakt muude kõrval.
Et ei ole põhjust üksteist usku pöörata. Mina ei pööra kedagi usku, Teie ise kinnitate, et olete kristlane, parem teistest, kes Teiega kõnelnud on, järelikult Te olete usklik, kuhu enam pöörata.
Kirjutate, et “meie ainuvõimalik tee ellu on meie vaba tahte vastav valik selline tee valida. Jeesus oli see, kes meile sellise võimaluse – oma tahtega see tee läbi tema valida – annetas.” Küsimus ongi see, kas me valime selle tunnistamise, et Jeesuse enese andis – et Tema veri valati meie pattude lunastuseks, ohvriks. Mitte aga see, et Jeesuse lunastus oli tema elu ise ja tema õpetus, nagu olete varem kirjutanud ja mille üle oleme vaielnud.
Meie tee ellu ei ole mitte meie vaba tahte vastav valik, vaid meie Tee Ellu on Jeesus Kristus ise.
Harri, teate, mul on silmas pisarad, kui ma mõtlen, et Tema loobus jumalikust aust, tuli, sündis maa peale, sai minu sarnaseks inimeseks, oli kiusatud, nagu oleme meie, loobus Isa soovi täites kiusatustele järeleandmisest, oli patuta ja andis meie, minu päästmiseks oma elu. Et läbi Tema vere tohin mina elada.
Mul on tunne, et kui see ei ole minu sisemine tunnistus, milles ma pidevalt elan, siis olen ma Jeesuse reetnud, nüüd, peaaegu 2000 aastat pärast Tema ohvrisurma. Seepärast ma ei taha, et seda nimetatakse kuidagi kõrvaltegurina. Elu andmine ei ole lihtsalt üks fakt, vaid see on suurim armastustegu.
Tee Isa juurde läheb ainult läbi Jeesuse, läbi Tema surma ja ülestõusmise tunnistamise. Seepärast ma palusingi, et Te ei kirjutaks ainult Tema elust ja õpetusest, vaid just Tema armastusohvrist ristil, millel on surma võitev vägi. Võit selle maailma vürsti üle, kes meid enam ei saa hukutada.
Harri,
toimetusele ei ole ma midagi ette kandnud, sellest olen ma puhas. Kui Te ei pea ettekandmiseks mu julgust siin üldse kirjutada.
Ma tahtsin siin kirjutades ja küsides-arutledes saada kindlust selles, mida mina pean peamiseks. Te kirjutate Jeesuse elust ja õpetusest , mis on ju ka üldiselt teada ja tuntud, miks Te ei kirjuta siis konkreetselt suurimast armastusteost, miks ei too esile selle teo maailma muutvat jõudu, sest paljud ju ei usu Jeesuse ristisurma tähtsusse ja jõusse, aga just seda oleks vaja igaühele kuulutada. Teil on oskus sõna kasutada, just Teie võimuses oleks ehk seda suurimast suurimat viia maailma.SEda ka siin mitte kõrvale jättes, sest ka siin loevad inimesed, kes ehk veel ei tunne Teda, kuid neis on küsimus, mis ootab vastust.
Tänan.
Ma ei kirjutanudki oma piltlikus näites ajalikust elust. Nagu ma ei kirjutanud oma teises näites maakera kerakujulisusest. Ma arvasin, et see oli mõistetav… aga igaks juhuks kordan selle siin üle, sest vist polnud.
Me pole tegelikult milegi üle vaielnud, sest ma pole näinud põhjust ega mõtet teiega vaidlemiseks. Teie olete palju üritanud… aga et sünniks vaidlus, selleks on vaja kahe tahet. Kuni teie üksi tahate vaielda, see vaid teie tahtmiseks jääbki. Ka mu öeldu teisiti sõnastamine ja teisiti ütlemine pole mulle põhjuseks seda vaidlemist alustada.
See mõte küll teile, et kui pole inimese vaba tahet ja vaba valikut, ei loe midagi tee olemasolu. Või nagu üks Saare naine ütles vastuseks küsimusele, et “Kuhu see tee viib?”
“Tee ei vii teid kuhugi. Tuleb ikka ise minna”.
Ilmselgete asjade üle pole mõtet siin vaidlust üles rebida. Maakera on ümmargune, te ei pea seda mulle tõestama.
Jah, minu jaoks on tähtsaim see surm ristil ja lunastus. See armastustegu juhib tundma ka ennast ohverdanud Jumala Poja lähteid ja Tema olemise, südame tuuma, milles väljendubki Isa tahe.
Kord nimetasite mind sellepärast kuivaks dogmaatikuks..
Siis uurisin dogmaatika kohta raamatuid, lugesin dr Arne Hiobi tööd…
Ei saanud aru, et oleksin dogmaatik – halvas mõttes.
Maakera on ümmargune küll ja tiirleb ka, aga kunagi seda ei teatud ega isegi usutud.
Nii nagu praegu ei usu kõik Jeesuse surma ohvri ja ülestõusmise väge. Aga sellest on vaja neile kõnelda. Ka siin. Ja päevalehtedes, kus võimalik ja kus keegi küsib. See on Evangeeliumi kuulutamine.
Oli mu viimane püüd saada ka Teie abi selle maailmas ainukordse teo kuulutamisele. Ma ei tülita Teid rohkem.
“Ma tahtsin siin kirjutades ja küsides-arutledes saada kindlust selles, mida mina pean peamiseks.”
Ma tean seda juba ammu, mis on teie jaoks peamine – te olete seda nädalaid kirjutanud. Te ju ei pea saama kindlust selles, milles te olete kindel niigi.
“Te kirjutate Jeesuse elust ja õpetusest , mis on ju ka üldiselt teada ja tuntud”
Õige tähelepanek, et kirjutan.
“… miks Te ei kirjuta siis konkreetselt…”
Sest siin on teine teema – andestus.
“… suurimast armastusteost, miks ei too esile selle teo maailma muutvat jõudu, sest paljud ju ei usu Jeesuse ristisurma tähtsusse ja jõusse, aga just seda oleks vaja igaühele kuulutada.”
Kas te tahate, et ma hakkaks teile kuulutama seda, mis niigi on teie jaoks kõige tähtsam ja kõikne keskpunkt? Ma ei saa aru – milleks teile kuulutada seda, mis teile niigi teada ja mida ise kuulutate?
“Teil on oskus sõna kasutada, just Teie võimuses oleks ehk seda suurimast suurimat viia maailma.SEda ka siin mitte kõrvale jättes, sest ka siin loevad inimesed, kes ehk veel ei tunne Teda, kuid neis on küsimus, mis ootab vastust.”
Ma arvan, teie kirjutage sellest, mis on teile kõige lähem ja olulisem. Las teised kirjutavad sellest, mida nemad ise valivad ja mis on neile hetkel kõige olulisem. Vaadake, terve EK lugejaskond ja kirjutajad ei peaks minu arvates just teie teemas olema ja teie arusaamadega identne olema. Ma usun, te olete selles minuga nõus.
Jätkake palun seda teemat – Jeesuse ristusurm ja lunastus. Nagu ütlesite – see on vajalik teema paljudele.
Jah, minge ja kuulutage seda sõnumit päevalehtedes. Neile. Ja tehke seda ka siin. Ja igal pool, kus võimalik. Ja kus keegi küsib. Teil pole selleks vaja minu luba või nõusolekut.
“Oli mu viimane püüd saada ka Teie abi selle maailmas ainukordse teo kuulutamisele.”
Ärge lootke minu abile. Lootke Jeesuse abile. Ja tehke seda kõike, mida pidasite siin vajalikuks, mis on teie missioon. Koos Temaga.
Edu selles.
Kena oli, kuid lõpetan osalemise siin teemas. Oluline ja teemakohane on öeldud eelpool.
“mis on teile kõige tähtsam ja olulisem”. See tähendab, et mis on mulle kõige tähtsam. Aga mina mõtlen kõrvutades, mis on Teile kõige olulisem.
Ma ei palunud Teie sõna otseselt enda pärast, kuigi Te olete külvanud ka kahtlust selle ohvri lunastava jõu suhtes, ning kui sageli tekib sellisel puhul küsimus, keda uskuda. Eks naelaauke taha katsuda vahel vist kõik, eriti siiski ehk alles äsja usule tulnud lugejad. Kes siis veel toetaks kui mitte vanem vend?
“mis on hetkel kõige olulisem.” Kirjutamiseks siin. Andestus Teie valiku järgi. Kuidas seda aga ilma lunastuseta ristil, Jeesuse vere läbi.
See on tähtsaim teema paljudele. Kahju, et mitte Teile. Ometi peaks olema kõigile, igale inimesele, ka Teile. Alati ja esmasena, põhilisena, alusena. Olles sellega läbi kasvanud. Alles selle järel tulevad teised teemad.
Ärge rohkem piinelge. Keegi ju ei vaidlustagi teie veendumusi. Mitu korda veel peab seda kirjutama, et te rahuneksite?
Kurb Teie kui kaasinimese pärast, sest tahtnuks, et oleks olnud ka Teie veendumus.
Palun ärge endale enam vastamisega tüli tehke, ma olen täiesti rahulik kogu aeg.
Harri Kingole meeldib, et temale jääks alati viimane sõna. Nii siingi.
Mul on jälle kurb, et te siin kirjutate sellest, millest te midagi ei tea – minu veendumustest. Teeme ikka nii nagu on õige – igaüks kirjutab OMA veendumustest. Ja ei mõtle teisele juurde ja külge miskit oma peas sündinud arusaamatut fantastikat.
Eks ma pean vastama, kui te minust üha ja uuesti mingit isiklikku soga kirjutatate. Ja asjad õigeks õiendama.
Retsept: ärge kirjutage minust seda isiklikku soga ja te ei leia põhjust hädaldamiseks.
Tõesti – lõpetan osalemise siin teemas, sest mu kaaskirjutajad on millegipärast täielikult hüljanud ja unustanud artikli teema ja kõik sellest tulenevad võimalikud arendused… ja arusaamatult keskendunud üksnes minu isikule.
Püüdke edaspidi olla enam teema ja vähem isikute kesksed.
Ei, Harri, ei keskendunud Teie isikule, keskpunktis oli Jumala andestus.
Viimane sõna on alati Jumala öelda.
Jah! Jeesuse sünnist ja surmast võib rääkida lõpmatuseni! See on nii imeline ja auline, et ma ei väsi Teda kiitmast oma viimase hingetõmbeni! Kiitus Messias!
“Sest sina olid tapetud ning sina oled ostnud Jumalale oma verega inimesi kõigist suguharudest ja keeltest ja rahvastest ja paganahõimudest ning oled nad teinud kuningriigiks ja preestreiks meie Jumalale ning nad hakkavad valitsema kuningatena üle maailma.
Ja ma nägin ja kuulsin paljude inglite häält trooni ja olevuste ja vanemate ümber, ning nende arv oli kümme tuhat korda kümme tuhat. Nad hüüdsid valju häälega:
“Tall, kes on tapetud, on väärt võtma väge ja rikkust ja tarkust ja võimu ja au ja kirkust ja õnnistust! ”
Ja kõike loodut taevas ja maa peal ja maa all ja meres ning kõike, mis on nendes, kuulsin ma hüüdvat: “Sellele, kes istub trooni, ja Tallele – õnnistus ja au ja kirkus ja võimsus olgu igavesest ajast igavesti.”
Ja need neli olevust, (ilmselt inglite hierarhia kõrgeimad – seeravid), ütlesid:”Amen”.
Ning vanemad heitsid maha ja kummardasid” (Il.5:9-14)
“Ja üks vanematest kõneles ja ütles mulle: “Need seal valgetes rüüdes – kes nad on ja kust nad tulid?”
Ma vastasin talle: “Mu isand, sina tead.”
Ning tema ütles mulle: “Need on, kes tulevad suurest viletsusest ning on pesnud oma rüüd ja teinud need valgeks Talle veres. Sellepärast nad Jumala trooni ees ning on teenimas teda ööd ja päevad tema templis. See, kes istub troonil, laotab oma telgi nende üle. Neile ei tule iialgi enam nälga ega janu, ka ei lange nende peale päikest ega mingit lõõska; sest Tall, kes on trooni keskel, hoiab neid kui karjane, ja juhatab nad eluvee allikaile; ning Jumal pühib ära iga pisara nende silmist.”(Il.7:13-17)
“Õnnis on see, kes loeb, ning need, kes kuulavad neid ennustuse sõnu ja hoiavad tallel, mis sellesse on kirjutatud, SEST AEG ON LÄHEDAL.” (Il.1:3)
Kiitus! Kõik see saab aga võimalikuks ainult seetõttu et Jeesus suri ristil! Ja kas pole Tema, Jeesus Kristus, ka Pühast Vaimust esmasündinud Inimese Poeg?
„Nagu on kirjutatud: “Esimene inimene Adam sai ELAVAKS HINGEKS.” Viimne Aadam sai Vaimuks, kes elustab.” (1.Kor. 15:45)
Niisiis, Piibel teeb selget vahet hinge ja Vaimu vahel!
“Kuid esmalt ei ole vaimne, vaid maine, siis alles tuleb vaimne. Esimene inimene oli maast muldne, teine inimene oli taevast. ” (Jeesus).
Edasi tehakse selget vahet lihaliku, maise loomuse järele elava ja vaimselt uuestisündinud inimese vahel.
“Milline oli muldne, sellised on ka muldsed, ja milline oli taevane, sellised on ka taevased.”
“Aga seda ma ütlen teile vennad: liha ja veri ei või pärida Jumala riiki ega kaduvus pärida kadumatut.” (1Kr.15:45)
Seepärast ütles Jeesus ilma pikema tseremooniata Iisraeli religioossete juutide ülemale Nikodeemusele: “Tõesti, tõesti,ma ütlen sulle, kes ei sünni ülalt, ei või näha Jumala riiki.” See jäi Nikodeemusele arusaamatuks ja on arusaamatu ka paljudele tänapäeval.
Edasi ütleb Piibel, et seesama Jeesus, kes on Jumala Poeg ja Pühast Vaimust esmasündinud Inimese Poeg, ei leidnud omade hulgas vastuvõttu ja maailm, mis on Tema läbi loodud, ei tundnud Teda ära. Mis tähendab, et muldsed inimesed ei saanud millestki aru ja reageerisid esimesele Pühast Vaimust sündinud Inimese Pojale muldsel viisil. Ebausu,viha ,hirmuga jne.
“Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad tema nimesse, kes ei ole sündinud verest, ei liha tahtest, ei mehe tahtest (st.muldsed), vaid Jumalast.”
Niisiis on Jeesuse sünnil ja surmal ülehindamatu tähtsus ja neile kahele asjale ikka ja jälle mõeldes saame me aru Jumala LUNASTUSPLAANIST ja Tema soovist ANDESTADA oma Poja vere läbi kõigile, kes Teda vastu võtavad.
“Aga maine inimene ei võta vastu midagi, mis on Jumala Vaimust, sest see on temale narrus ja ta ei suuda seda tunnetada, sest seda tuleb mõista vaimselt.”
Seepärast pole ka ime, kui mõned inimesed ei taha Jeesuse sünnist ega surmast midagi kuulda!