Alar Laats: kes kardab ateisti?

Kui on juttu kristlusest, räägitakse sellest enamasti kui ühest ühtsest ja ajalootust maailmavaatest ja praktikast, umbes nõnda, et kristlus väidab seda või toda, kristlased teevad nii või naa. Justkui oleks ristiusk tekkinud 1. sajandil ja sellest peale muutumatuks jäänud.

Paraku pole ristiusk, nagu pea kõik muudki pikemat aega püsinud asjad, muutumatud. Mida lähemalt ja mida laiemas ajalises mastaabis ristiusku silmitseda, seda rohkem muutusi torkab seal silma. Võtame näiteks liturgia – jumalateenistuse korra. Üks Eesti suuremaid kirikuid EELK on jõudnud jumalateenistuse korda juba selle aastatuhande sees üsna radikaalselt muuta.

Sellistest muutustest pole vaba ka Õhtumaa suurkirik – roomakatoliku kirik. Võib-olla vanemad inimesed veel mäletavad, et pool sajandit tagasi oli sealne jumalateenistus üsna rangelt ja traditsiooniliselt struktureeritud, kusjuures kasutada tohtis ainult ladina keelt. Tänapäeval võib aga ainuüksi Eesti roomakatoliku kirikute jumalateenistustel kuulda mitmeid elavaid keeli.

Idakristlased võivad nüüd väita, et nende teenistused küll nii ei muutu, nagu õhtumaalaste omad. Päriselt see siiski nõnda ei ole. Vastu seistes liturgilistele muudatustele Vene Ortodoksses Kirikus, on tuhanded ennast ise ära põletanud ning miljonid on tollest suurkirikust välja arvatud. Muudatused on osaks saanud kristluse teistelegi külgedele.

Edasi loe Postimehest.