Akadeemia ja usk
29.10.2008 | Toomas Jürgenstein | Rubriik: KolumnNädalapäevad tagasi pidas president Toomas Hendrik Ilves Eesti Vabariigi Teaduste Akadeemia 70. aastapäeva puhul kõne. Mulle üllatuslikult olid kõnes suhteliselt olulisel kohal maailmavaatelised küsimused, eelkõige teadmise ja ebausu proportsioon ühiskonnas. «Aga kes võidab maailmavaadete sõja, kui iga teadlaste öö kohta tuleb Eesti telekanalites vähemalt 50 ebausuööd?» küsis president. Kõnes oli juttu ka eestlastest kui Euroopa Liidu kõige ebausklikumast rahvast ja teadlasi kutsuti üles vastukaaluks ebausule oma saavutusi populariseerima.
Ka ristiusul on ebausuga pikaajalised kogemused. Õieti on see saatnud kristlust selle algusest peale. Vahel on ebausu ilminguid vaadatud heatahtliku muigega, vahel on neid nähtusi põhjendamatult karmilt koheldud.
Samas kasutab kristlus igapäevase elu seletamiseks kindlalt teadmisi. 18. sajandi Inglismaa esipoeet Alexander Pope on kirjutanud meeldejäävad luuleread:
Loodust ja loodusseadusi katsid
pimeduse väed.
Siis Jumal ütles: Saagu Newton! Ja
koitis päev.
Sügavalt religioosne loodusteadlane Isaac Newton (1642–1727) ongi teadmisi ja usku ühendava maailmavaate särav näide. Küllap võib sarnast täheldada ka tänapäeva Eestis, kohati tundub, et teoloog Toomas Paul mõtestab loodusteaduslikke saavutusi ühiskonna jaoks meedias tunduvalt enam lahti kui enamik teadlasi või teadusajakirjanikke. Mulle tundub, et eelkõige on just uskumusi teadmiste abil mõtestav maailmavaade parim relv maailma lihtsustava ja sageli teadmisi väänava ebausu vastu.
Teisalt kardan, et pelgalt teadussaavutuste populariseerimine, kui silme ees on ka teatav ebausuvastasus, võib kergesti kalduda metodoloogilise materialismi automaatseks käsitlemiseks filosoofilise materialismina. Seda on minevikus juhtunud sageli ning niisuguse protsessi tulemusena pööratakse uskumine lihtsalt ümber.
Tänapäeval humoristlikuna kõlava näite leidsin omaaegsest ateismiraamatust: «Tööline Kirjanov jutustab, kuidas Melstroi tehases kaks õde-pioneeri ja kommunistlikku noort kasvatasid ümber oma ema, lugesid talle ette raamatuid, seletasid ja tõestasid faktide najal usu pettust. Ja tulemus? Praegu on see ema veendunud, et pole olemas mingisugust jumalat, ta on ise maha võtnud ikoonid ja üles seadnud juhtide näopildid.»
Olen vahel mõelnud, et väga oluliseks teadmistepõhise Eesti vabariigi propagandaks oleks ka fakt, kui teaduste akadeemia liikmeks valitaks esimene teoloog. Selline teadmiste ja religiooni süntees võiks olla ebausu ilmingutele olulise vastukaalu moodustumise algus.
Toomas Jürgenstein
Teadmised ja usk (usaldamine) on mitte vastanduvad, nagu materialistlik vaade seda vahekorda näeb, vaid on teineteist täiendavad – seeläbi lahutamatult seotud.
Religioosne maailmavaade polegi kunagi vastandunud teadmistele ja teadusele. See on olnud ateism, mis on meie ühiskonna teadvusesse ja arusaamadesse sellise vastandava lõhe teaduse ja religioossuse vahele tekitanud. Tõsi on, et Valgustusaja algul olid mõned episoodid, kus kirik polnud nõus teaduse arusaamadega, kuid need on olnud väga ületähtsustatud episoodid, seda just meie materialistlikus ametlikus maailmanägemises hiljutisel nõukogude ajal.
Minu jaoks väljendab teadmiste ja Jumalasse usu lahutamatut seost selline arusaam:
“Mida enam ma Teda usun, seda enam ma Temast teada saan; mida enam ma Temast teada saan, seda enam ma Teda usun”.
See mõttetera väljendab peamist – et igasuguse teadmise aluseks on usk kui usaldamine. Ja et usk ja teadmijne on sama lahutamatud nagu mündi kaks poolt. Kuid siiski – et usk kui usaldamine on alati primaarne võrreldes teadmisega.
Näide inimelust – laps saab oma vanematelt oma esimesed teadmised vaid tänu sellele, et laps usaldab oma vanemaid – on usaldamises avatud oma vanemate antavale. Kui lapsel poleks usaldust oma vanemate vastu, kui ta poleks usalduses avatud oma vanematele, siis ei võtaks laps oma vanematel ühtegi teadmist ega tarkust vastu. Ning NB! – lapse poolt oma vanemate usaldamine algab ammu enne seda kui laps mõtlema ja rääkima õpib – võime usaldada on lapsele annetatud jumalik and, mis saab kogu tema teadliku elu ja arenemise aluseks ja eelduseks.
Näide teadusest – kaasaja teadus ja teadusfilosoofia on jõudnud arusaamisele, et lõppkokkuvõttes rajanevad kõik meie teaduslikud teooriad ja tõsikindlad väited vaid teatavatel eeldustel, mis ise pole põhimõtteliselt tõestatavad. Seega, kogu meie teadmiste süsteem loodusest ja selle seadustest – meie nn. teaduslik maailmapilt rajaneb vaid teatavatel tõestamatutel oletusel, sest oma algseid postulaate pole me võimelised põhimõteliselt ära tõestama.
Need kaks näidet – lapse areng läbi usalduse ja teaduslike teadmiste rajanemine tõestamatutel eeldustel – on selgitamaks, miks usk kui usaldamine on primaarne võrreldes teadmistega.
Lisan vaid, et kui inimesel pole teadmisi, siis võib ta sellele vaatamata olla suurepärane ja eeskujulik usklik… kuid kui inimesel pole usku kui usalduses avatust, siis see välistab tema jaoks igasuguste teadmiste täienemise ja vastavalt isiksusena arenemise.
Arengu alus, eeldus, tingimus, läte ja juur on usk kui Jumala avatuses usaldamine. Usu kui Jumala usaldamise ja Jumaliku armu viljaks on meie teadmiste ja tarkuse kasv ja kokkuvõttes meie isiksuslik areng – tõus jumaliku täiuslikkuse poole.
Teadusel on suur roll ainelise maailma mõistmisel, ebausu hajutamisel ja inimese elu kergendamisel. Tedust aga ei peaks muutma omaette maailmavaateks – nn. “teaduslik maailmavaade” on samasugune sisuline absurd, kui et hakata armastust pere liikmete vahel käsitlema füüsika valemite läbi ning mõõtma kilodes… või headus selles peres püüda taandada keemiale. Isegi parimal teadlasel pole vähimatki abi oma inimsuhete maailmas teadmisest, et E = mc2.
Preisi Akkateemia on fanem kui teie omma. Tulke ja faatake. Teie olette poissikeeset ja peate saama möisa tallis vitsa.
Mitu korda sa seda juttu usust ja teadusest oled kommentaariumites copy-paste-tanud juba? Ma arvan 20 korda vähemalt.
Meie akadeemikud on ühed kõige, kõige, kõige, ah mul lihtsalt jääb sõnadest puudu.
Muide Newton arvutas hoolega ja andunult viimsepäeva kuupäeva.
Kust võtta tänapäeval teoloog, kes on kompetentne nii teaduses kui ka teoloogias? Ja veel Eestis? Anglikaani kirikus on üks tore preester, kes oli enne kuulus füüsik, kirjutab nüüd raamatuid teaduse ja religiooni kohta ja on üsna tark. Otsige ja te leiate!
Mina küll usun nõidumise väesse. Õnneks pole ma siin üksi, ka Uku Masing uskus seda. Ma ei usu, et meid sellepärast Jumalariigi uste taha jäetakse nagu Piibel kuulutab nõidade kohta.