Ajavaimust vaevatud
17.09.2008 | ek | Rubriik: MääratlemataMinu viimase aja mõtteid on suunanud Tommy Hellsteni raamat «Teadja». Alati, kui mul on kiire, tuletan ma seda meelde. Küsin vahel endalt, kas see ongi elu?
Praeguse aja peamiseks probleemiks meie väikesel Eestimaal näib olevat majanduskasvu aeglustumine. Kõike peab olema kogu aeg rohkem. Kõik näitajad peavad pidevalt kasvama. Selle nimel tuleb vaeva näha, kiirustada ja pingutada. Lihtsalt elada ja olla on liiga vähe. See tundub mõttetu. Eesmärgiks on millegi poole püüelda, paremat elu taotleda. Samas on kõrged eesmärgid nii üllad kui ka ahistavad, sest praegu nagu ei oleks veel elu, vaid see alles tuleb.
Sellisest meelsusest ei jää ilmselt puutumata ka kirik ja koguduseelu. Eesmärkide püstitamine ja plaanide tegemine on küll vajalik, kuid see ei tohi meilt röövida ja varjutada kõige väärtuslikumat – hetke, milles me elame. Tuleb olla, mitte valmistuda olemiseks. Meile on antud elu elamiseks. Seda ei tohi elamiseks valmistumise peale ära raisata.
Tommy Hellsten ütleb, et «tähtsam on protsess, mitte lõpptulemus. Kui mõistad, et protsess on kõige tähtsam, märkad, et oledki kohal. Siis ei ole enam kiire. Kuhu enam kiirustada, kui oled juba seal, kuhu jõuda tahtsid? Kui me mõistame, et me olemegi juba kohal, siis me elame siin ja praegu, mitte kusagil tulevikus. Lõpptulemusel ei ole tähtsust. Aga sellel, mis juhtub enne, on tähtsus. See, mis juhtub enne lõpptulemust, on suurem kui lõpptulemus. Seda nimetatakse eluks. Elu aga on ise piisavalt suur saavutus ja eesmärk. Selle leidnu järgib armastust ega pürgi millegi erilise poole. Ta teeb seda, mida armastus temas teha tahab. Ta ei muretse lõpptulemuse pärast, ta mõistab, et tema ei vastuta selle eest. Siin saab tõeks Jeesuse sõna «Seda kõike antakse teil pealegi». Protsessi lõpptulemus on tagajärjeks armastusele. See pole inimese saavutus, see on kingitus».
Kui sageli me küsime endalt, mis on elu? Või kes on elu? Jeesus annab sellele üsna selge vastuse: «Mina olen elu.» Küll tahaks, et võideldes, kiirustades ja vaeva nähes tõeline elu meil märkamata ei jääks.
Kogudustes on sügisel algamas uus aktiivsem tegutsemise periood. Annaks Jumal, et see saaks arukalt korraldatud. Nii, et tegutsemine ei võtaks meilt elu, vaid annaks selle. Meie naabrite soomlaste juures kurdeti naljatades, et koguduses on nädala sees nii palju tegevust, et rahvas ei jaksa pühapäeval enam kirikussegi tulla.
Paratamatu on, et me ei pääse lõpututest toimetamistest. Soovin siis kõigile õnnistusrikast koguduseelu edendamist.
assessor
Rääkides usust kui usaldamisest on täiend “religioosne” vajalik. Usk kui usaldamine pole inimesel pelgalt religioosne. Me võime usaldada keda tahes – usaldamine iseenesest ei ütle, keda me usaldame. Võime usaldada ka kedagi, kes on oma olemuselt lausa Jumala vastand. Näiteks Lucifer usaldas Jumala asemel iseennast… ja me teame, millega see päädis. Tema usuku kui usaldamist me vaevalt religioosseks pidada saame. Seeläbi on usust kui usaldamisest rääkimisel vajalik täiend “religioosne” – mitte iga usaldamine pole ju Jumala usaldamine.
Ma siiski avaksin neid küsimusi veidi detailsemalt – pilt saab korrastatum. Mitte lihtsalt usk kui Jumala usaldamine pole olulised, vaid ka see, kuivõrd me oleme orienteeritud Jumalale oma usus-usaldamises. Ja teiseks – kui sügavalt me Jumalast oleme aru saanud, Teda ja Tema tahet mõistnud ja selle omaks võtnud. Usk kui Jumala usaldamine võib olla siiras ja puhas, kuid kui meie arusaam Jumalast on madal, siis me võime uskuda-usaldada midagi üpris erinevat Jumalast ja meie jumalapilt võib olla lame ja seeläbi päris väär.
Religioosne usk on isiksuse avatus Jumala usaldamises, kuid see avatus Jumala usaldamises vajab üha täpsemat orienteeritust Jumalale ja üha sügavamat Jumalast arusaamist.
Piltlikult, kuid elust enesest: nii 10 kui 50 aastane võivad olla avatud usus kui usaldamises Jumalale, kuid on selge, et 50 aastase usaldamine omab täpsemat orienteeritust Jumalale ja on sügavam ning avaram. Lapse siira avatuse usaldamises tõi Jeesus meile eeskujuks kui näidise, milline peab inimese Jumala usaldamine olema, kuid laps ei saa olla täiskasvanule eeskujuks Jumalast arusaamisel. Usk pole iseenesest veel inimest jumalasarnaseks tegev – selleks on alati arm, ja see, kuidas me oskame jumaliku armuga enese hüveks ümber käia.
Ma tooksin siia sisse sellise mõiste nagu jumalateadvus. See hõlmab nii usu kui avatuses Jumala usaldamise aspekti, ja see hõlmab aga ka Jumalale orienteerituse täpsust ja orienteerituse sügavust – jumaliku armu vilja kui teostumist inimeses. Selles mõistes – jumalateadvus – on koos nii usk-usaldamine kui ka arusaamine ning isiksuslik arengutase.
Usu läbi saadava armuga arenevad inimese jumalateadvuse mõlemad aspektid – usk saab üha siiramaks ja puhtamaks, samal ajal mõistab inimene üha selgemalt ja sügavamalt Jumalat. Võime öelda, et jumalateadvus, mis omab nii armu saamise usus-usaldamises kui isiksust loova ja arendava arusaamise aspekte, on arenev ja toob kaasa isiksuse kui terviku arenemise täiuslikkuse suunas, nagu taevane Isa seda meilt ootab.
Pole asjata öeldud usu ja teadmise vahekorra kohta, et “Mida rohkem ma Teda usaldan, seda enam ma Temast tean; ja mida enam ma Temast tean, seda rohkem ma Teda usaldan”.
See ütlemine avab jumalateadvuse kaks külge – usu-usalduse ja arusaamise – ning räägib isiksuse arengust läbi jumalateadvuse. Arengu allikaks on alati just usu-usaldamise läbi saadav jumalik arm, mis saab meie jumalakogemuseks, milest omakorda kasvab meie jumalateadvus – meie elamine Jumalas ja Jumala elamine meis.
Kirjutasin juba sellest – minu lohakuse pärast ilmus kommentaar kõll anonüümsena, kuid vt. siinsamas: (Kolmap, 24/09/2008 – 23:19). Seal oli ka usust kvantitatiivse poole pealt – mil määral. Kuid seal oli ka kvalitatiivsest juttu – meie arusaamade õigsuse ja vääruse määrast.
Niisiis, jutt sellest, et inimene vajab mõlemat – nii avatust usus-usalduses kui ka arusaamist Jumalast. Usk kui Jumala usaldamine on esmane tingimus jumaliku armu vastuvõtuks, kuid usu läbi saadav arm kasvatab meid isiksustena ja nii suureneb meie jumalateadvus – jumala omaksvõtu määr, mis hõlmab meid üleni ja tervikuna. Jumalateadvus on see meie isiksuslik arengutasand, kuivõrd me elame Jumalas ja kuivõrd Jumal elab meis.
Usk kui Jumala usaldamine on eeltingimus, et Jumalik arm meis teostuda saaks. Meie aru on aga see, mis on võimeline selle armu transformeerima meie isiksuslikuks arenguks.
Jumalateadvuse kasvu allikaks on arm, mis saabub meile sedavõrd, kuivõrd me oleme siiralt üha enam avatud usus. Jumalateadvuse meid isiksustena loov pool on aga meie aru, mis peab tagama, et me usu läbi saadud armu tulemusena isiksustena ka areneme täiuslikkuse poole.
Nii meie Jumala usalduse määr kui ka arusaamade sügavus on suuresti meie endi teha. Usaldamine pole lihtsalt pelk avatus, see on ka inimese mõistuslik, tahteline otsus. Ning ka inimese arusaamade formeerumine ei toimu automaatselt, vaid siiski meie eneste aktiivsel tahtelisel osavõtul sellest.
Nii tulenebki, et isiksuse areng omab kahte poolt – jumaliku armu poolt, mis saab meile osaks jumaliku annetusena meie Jumala usaldamise kasvamise läbi, kuid ka inimese enese vaba tahte poolt, mis formeerib meie arusaamu.
Kena on end võrrelda lillekesega väljal, kes vaid võtab vastu päikese valgust. Kuid me oleme enamad kui lillekesed, ja see tähendab, et meil on ka enam vastutus Jumala ees kui lillekestel. Me oleme iseenda kui isiksuse arengu kaasloojad. Jumal annab sellele arengule sisu oma armu läbi, inimese osa on tagada usuline üha enam avatus, kuid ka samas töö eneses, et see arm transformeeruks meie tõusvaks liikumiseks Jumala poole.
(Hiljem ehk edasi – kiire veidi)
Usk ei ole minu jaoks ainult usaldamine, vaid ka teadmine, et Jumal ON. Ja JÄÄB.
Sõnast ‘religioosne’. Oli avaldatud mõte, et on olemas ka ateisti usk (et Jumalat ei ole), ja et usaldus ei ole pelgalt religioosne, sest võime usaldada ka kedagi teist.
Ma lähtuksingi sõnade ‘religioon’ ja ‘religioosne’ tähendusest. Religioon on usk üleloomulikesse jõududesse või olenditesse, jumala(ad) on mõistemääratluses märgitud vaid ühe osana sellest. Seda üleloomulikkust käsitatakse nt umbisikulise väena, milleks võib olla ka nuumen või mana. Nuumen on rooma mütoloogias isikustamata üleloomulik jõud, mida keisririigi ajal samastati jumalaga. Mana on Okeaania rahvaste uskumustes üleloomulik jõud, mis võib koonduda inimestesse, loomadesse, esemetesse jm. Eesti keeles seostub see ka manala-mõistega, iidsest surnunimetusest ‘mana’. Religioon ei piirdu ainult monoteismiga, vaid haarab ka poüteismi. Kuna ‘religioosne’ tähendab religiooni, usundisse puutuvat, siis ei ole millegagi piiritletud, et termin ‘religioosne usk’ piiritleks mõistet ainult Jumalaga, keda meie usume, vaid laiendab selle piire mütoloogiatesse ja polüteismi.
Laiemas filosoofilises plaanis võib terminit religioosne usk’ tema tähendusruumi põhjalikul piiritlemisel ja määratlemisel kasutada võib-olla siis usaldava-uskuva suhtumise väljendamiseks üleloomulikesse jõududesse üldse, avaramalt, eristavalt uskumisest teadusse, Jumala mitteolemasolusse ja kas või Suure Pauguga seoses oleva teadmatu, kuid oletatava osa suhtes.
Meie usume ühteainsasse Jumalasse, kõige Loojasse, ja Jeesusesse Kristusesse, Jumala ainusündinud Pojasse, kes on saadud Pühast Vaimust. Nii, nagu lausub ka meie usutunnistus. Sellele usule ei ole tarvis enam mingit lisandit, täiendust, määratlevat ega piiritlevat, see on konkreetne teadmine, et Tema on meie Jumal.
1.
Õige – usk pole vaid lillekese siiras usaldumine avatuses Päikesele, vaid on isiksuse kui terviku avatus Jumala ees ja Jumalale. See tähendab, et ka inimese aru pole kusagil eemal ja kaugel religioossest usust, vaid on usu kui usaldamisega hõlmatud. Aru osatähtsus on religioosses usus-usaldamises suur, sest just aru määratleb, keda usaldada ja milles usaldada. Ilma aruta pimesi usaldades me oleksime kohemaid väga eksi ja ei leiaks Jumalat.
Teadmine, et “Jumal on ja jääb”, on Jumala kui fakti teadmine, on tema olemasolust teadlik olemine. Kuid see pole kaygelt kogu meie teadmine Jumalast. Me teame ka, et Jumal pole mitte miski SEE, vaid on elav TEMA. Enamgi – on meid armastav Tema. Ja enamgi – meile oma armastust annetav – armu osutav Tema. Meie kohuseks on olla usaldamises Tema ees enamat kui lilleke väljal, kes lihtsalt saab seda, mida Päike talle annab. Siiski – isegi lilleke väljal peab midagi tegema, et saada Päikese valgust ja soojust – ta peab oma õienupu avama ja selle keerama just Päikese poole.
Põhimõtteliselt sama kohustus ja vastutus on ka inimesel Jumala ees oma usus kui Jumala usaldamises – inimene peab olema usaldav just Jumala, aga mitte valimatult mille või kelle suhtes tahes. Ja ka midagi tegema, et olla avatud ja olla oma usus kui avatuses suunatud just Jumalale, aga mitte näiteks kellelegi, kes inimest Jumalast ära ja emale viib.
2.
Pole siiski olemas mingit ateistlikku usku, nagu arvate. Selline eksitus tuleneb sellest, et pole endale selgeks tehtud, mis see religioosne usk õieti on. Kui see on väga avaralt mõistetud, siis on see eksitav, mitte isiksuse arengut abistav. Me võime siis pidada religioosseks mistahes suhtumist millesse tahes – aga selline pudru ja kapsas meid ei rahulda ega edasi ei aita.
Tuleks teha vahet eesti keele sõna “usk” kahel tähendusel, mida kahjuks isegi usklikud ei viitsi teha. Tavakeeles tähendab usk kahte – esiteks arvamust, oletust, eeldust, teiseks aga ka usaldamist.
Näiteks: “Ma usun, et homme tuleb ilus ilm” tähistab arvamust, oletust, et homme tuleb ilus ilm – see on arvamus homse ilma kohta. Lause aga, et “Ma usun sind, kui sa arvad, et homme tuleb ilus ilm” tähistab arvaja usaldamist. Esimesel juhul tähistab sõna “usun” intellekti arvamust, oletust MILLEGI kohta. Teisel juhul KELLEGI usaldamist.
Pole vaja neid kahte erinevat sõna “usk” tähendust endas segamini ajada, need tähendused tuleb eristada ja pilt asjadest saab selgem ja korrastatum. Võib abiks võtta mõne teise keele, kus sellist sõna vormi identsust kahel eri tähendusel ei esine.
Religioosne usk on usaldamine. Teoloogia valda kuulub aga usk kui arvamus, oletus või eeldus.
3.
Ateism on intellekti oletus, et Jumalat pole, ja sel pole midagi ühist usuga selle sõna religioosses tähenduses, mis tähendab just nimelt usaldust Jumala kui isiku ja isiksuse vastu – teise, jumaliku subjekti vastu.
4.
Usklik, erinevalt teist, “mõeldes”, ei sa kunagi selliselt arvata ega öelda: “Religioon on usk üleloomulikesse jõududesse või olenditesse”.
Miks? Jumal on uskliku jaoks kogemuslikult olemas, Ta ongi see kõike loomulikum loomulik üleüldse, mis olemas on. Ateism on arvamus üleloomuliku kohta – et elutu mateeria toimib kuidagi ise ja iseendast jms. fantastika.
5.
Edasi – Jumal pole miski umbisikuline määratlematus – vägi, eeter, tao, tühjus, nuumen, printsiip, seadus. valem, kontseptsioon vms. uskliku jaoks. Jumal on uskujale ikka väga isikuline ja isiksuslik subjekt. Just tänu Jumala isikulisusele ja isiksuslikkusele oleme ka meie – jumaliku loome tulemus – isikud ja isiksused – oleme võimelised Temaga kui algse isiku ja isiksusega üldse osaduses olema. Oleks jumal vaid miski ebamäärane printsiip, seadus, eeter, eimiski või tao – siis poleks mõtet mingil palvel ja poleka maailmas olemas ilmutust. Miski “Jumala valem” ei näeks ega kuuleks meid, meid poleks SELLE jaoks olemaski ja oleks mõttetus palvetada ja loota jumalikule armule.
6.
Pole vaja arvata, et algelised primitiivsed arvamused ja arusaamad Jumalast oleks midagi enamat kui me läbi ilmutuse ja kogemuslikult Jumalast teame. See on sama tark, kui arvata, et just Marconi raadiovastuvõtja on see õige raadio, kaasaja Sony ja Philipsi tooted aga rämps, eksitus ja väärastumus sellest “algsest raadiost”. Võib ju arvata, et morse aparaat oma punktide ja kriipsude toksimise võimalusega ongi see Algne Kommunikatsioon, selle alus ja tipp… Kuid loll on põlata ära raadio, tv, mobiilside ja internett ning hakata morses suhtlema.
7.
Polüteism on religioosne usk, õige, kuid selle viga on teoloogiline ja loogiline ebajärjepidevus, isegi arenematus. Polüteism on ajaloolises vaates samm edasi arhailistest vaimude kultustest, kuid samas religioosne arusaam, mis pole veel arenenud monoteismini ja selle läbi edasi Jumala kolmsuslikus arusaamani.
Religioonil ja religioonil on vahe vahel, ja hea oleks seda teada ning mitte panna ühte patta arhailise primitivismi ja arenenud ilmutusliku käsitluse. See viib sellise “isehakanud kokaposis” ikka kokkuvõttes parajasse segadusse ja tema teoloogia vasteks on “ühepajatoit” – teisisõnu paras kaos ja segadus arusaamades.
Hr Harri Kingo,
kahju, et te ei süvene, miks midagi öeldakse.
Mina kirjutasin konkreetse põhjenduse ühe oma seisukoha kohta. Selle juurde ma jään. Teie võite rahulikult jääda oma seisukoha juurde, eks aeg näitab, mis on õige ja otstarbekas.
Ma ei kavatsenud analüüsida iga nimetatud nähtust, seda ei olnud siin lihtsalt vaja. Te ometi tõesti ei arva, et ma pean ateismi sisuliselt usuks usundi tähenduses. Tänapäeva religiooniks nimetatakse palju muudki – ka mammonaihaldust, moetormijooksu, äriõitsengut ja mitte ainult neid. Ei maksa segi ajada otseseid ja ülekantud tähendusi.
Kunagi ei ole mõtet üle pingutada süsteemide liigsel täiustamisel, optimaalne on parim. See kehtib ka pakutud nimetuse suhtes. Ei maksa teha usust filosoofiat.
Kirjutate, ühe mu esitatud määratluse kohta, et usklik nii ei saa öelda. Hr Kingo, minu toodud määratlus pärines Eesti Entsüklopeediast, mis on teaduslik väljaanne ja kus on vastava ala asjatundjate heakskiit. Mõiste- ja terminisüsteemide loome rajanebki mitte asjaarmastajate tegevusel, vaid spetsialistide tööl. Mei ei saa asetada usklikku maailma süsteemist väljapoole: tema kasutab samasugust keelt nagu teised, iseasi, et on asju, mida ta tunneb sügavamalt.
Mulle on mõistete alane tegevus piisavalt tuttav nii teoreetiliselt kui ka praktiliselt, nii et selles osas ma tänan, aga ma ei vaja Teie õpetust.
Nüüd eelmise lehekülje kohta. Kasutasite seal väljendit “massilised kuivad tsitaadid”. Hr Kingo, Piibli salmid ei ole kuivad, kui nii ütlete, siis mõelge, kas Te ikka mõistate Piiblit nii, nagu see kirjutatud on. Seda esiteks. Teiseks: tsitaate ei olnud massiliselt, vaid oli algul 2+1, esimesed kaks suunasid mõtlema Kristusele Jeesusele kui Lunastajale meile valmistatud armu valguses, kolmas tõi selle võimaluse igaühe jaoks järeldusena rõhutatult välja. Järgmised ja ühtlasi viimased kaks olid suunatud sellele, et Jumal on meid otsinud, aga samuti Kristuse kui Lunastaja ja Päästja tegevusele meis.
Nende tsitaatide esitamine oli ühe teadmise rõhutamiseks: me oleme ära tundnud Jumala armastuse sellest, et Tema oma elu on jätnud meie eest.
Poeesid ja arutelud on kenad asjad, aga pidevalt teistele etteheiteid sisaldades ja teisi rumalatena näidata püüdes jätavad nad külmaks. Iga teise inimese lause võiks ette võtta ja asuda seda skalpelliga uuristama, kuid see ei oleks eriti viljakas ega viljastav, sest me ei saa teise inimese mõtet suruda oma silmadega nähtu raamidesse. Seepärast mina ei hakkagi Teie arutelu rohkem lahkama. See ei ole eluküsimus.
Arvan, et oleks õige järgida Johannese soovitust: ärgem armastagem sõnaga ega keelega, vaid teoga ja tõega.
“Te ometi tõesti ei arva, et ma pean ateismi sisuliselt usuks usundi tähenduses.”
Kui te ei pea – ärge siis kirjutage, et peate.
“Kirjutate, ühe mu esitatud määratluse kohta, et usklik nii ei saa öelda. Hr Kingo, minu toodud määratlus pärines Eesti Entsüklopeediast, mis on teaduslik väljaanne ja kus on vastava ala asjatundjate heakskiit.”
Te leiate sama määratluse ka Eesti Nõukogude Entsüklopeediast. Paraku, EE toimetajad on olnud laisad ja valinud väga ebapädeva määratluse vananenud ja materialismi baasil koostatud teatmeteosest. Entsüklopeediaid panevad kokku siiski vaid inimesed.
Oma märkust järjestikuste tsiteerimiste kohta selgitasin eelnevalt juba piisavalt. Ma pole siin vestlemiseks raamatu, vaid elavate inimestega.
Teiseks – kui toote tsitaadi, siis ka kirjutage, miks te selle toote ja jätke lugejaile oma tsitaadi lahtimõtestamine. Niisama neid siia paigutada pole mõtet – meil on kõigil piibel olemas. Ka minul.
“ärgem armastagem sõnaga ega keelega, vaid teoga ja tõega”:
Sõnade kirjutamine ongi siinne tegu.
Ja veel – sõna “uskuma” kahe tähenduse eristamine ei peaks olema teab mis keele sõvatundmist nõudev, küll oleks see abiks suurte segaduste vältimisel, sest nagu ma tean, ateistid ei tee selle sõna kahel eri tähendusel üldse mingit vahet ja on seeläbi võimetud religioossest usust rääkimiseks.
Usklikud võiks siiski teha ja seda vahe tegemist mitte ära põlata. Sest see on abiks asjadest arusaamisel. Selleks aga meie mõistus meil olemas ongi.
25/09/2008 – 17:49 oli minult mõistagi.
Kui otsustasite siin lõpetada, “mõeldes” – ega midagi. Ka minul pole, mida lisada.
Härra Kingo, ma mäletan muidugi teisalt Teie domineerimisele püüdlevaid kirjutisi, aga ma mäletan ka üht küsimust, millele Teil jäi vastus andmata. Vältisite seda ka siin.
Taas tuli mul silme ette üks pildike. Kahest mehest sünagoogis, kellest üks pidas end teisest paremaks ja mitte milleski eksivaks.
Palun küsige endalt, kas Te lähete ka Jumala ette oma kõrgelennulise filosoofilise käsitlusega ja analüüsiga või lähete Te sinna väetina, usus kahetsevana ja armu paluvana, mõeldes Jeesuse Kristuse ristisurmale, kes ütles: Mida te olete teinud oma vähematele vendadaele, seda olete te teinud mulle.
Ärge unustage, Jumal on oma elu jätnud meie eest.
Palun Teile Jumala õnnistust.
Meid kaalutakse mitte välise – meie usu suuruse järgi, vaid meie sisu ja olemuse alusel – selle alusel, kuivõrd meie tahe on saanud kooskõlaliseks, isegi samaseks Jumala tahtega – nagu see oli Jeesuse maises elus. See on meie mõõt taevase Isa ees. Usk on meie olemise ja elamise vorm, üha täiuslikum täisulikkus meie tahtes on aga selle vormi läbi tegelikustuv meie sisu, meie olemus. Selle alusel meid kaalutaksegi.
Ma ei usu, et te pole seda vastust varemgi saanud. Ehk te pole lihtsalt aru saanud, et see vastus on alati olemas olnud.
Muuseas, sellest oli ka siin teemas, eespool. Küll mitte nii otse, kuid siiski.
“Härra Kingo, ma mäletan muidugi teisalt Teie domineerimisele püüdlevaid kirjutisi, aga…”
———-
Te mäletate midagi, kuid ilmselt mitte mu öeldu sisu. Küll aga omaenda suhtumist ja meelestatust, et kunagi midagi muud ülesin kui teie.
Parem oleks, kui mäletaksite, MIDA ma olen öelnud – mäletaksite mu öeldu mõtet ja sisu kui et mäletate siin ja täna ikka veel oma kunagist isiklikku meelestatust minu suhtes.
Kuid selgitan.
Kui ma näen eksitusi arusaamistes, siis pole midagi loomulikumat kui püüd neid eksiminekuid parandada. Õigemaks ära õiendada. Näidata, kuidas oleks parem asju mõista. Kui te käisite koolis, siis te ei vaadanud oma õpetaja tegevust kui mingit domineerimispüüdu – te usaldasite oma õpetajat ja seeläbi sai teie omaks ja osaks, mis oli teie õpetaja oma ja osa.
Me oleme siin kõik nii õpetajad kui õpilased üksteise ees. Kel on – see jagab, mis tal on. Kel pole – see olgu avatud ja usaldav selle ees, kellel on jagada. Nii me teenime üksteist ja nii me oleme teenitud.
Kui me oleme siin arutlemas, siis kõige vähem veenavad mind isiklikusesse minevad “argumendid”. Küll on alati kasuks lugeda, kui kellegi vaated on kooskõlalised, selged, seostatud, loogilised. Sellistest arutlustest on mida õppida. Selleks ma siin olengi. Kui aga keegi peaks minu mõtetest iva leidma – seegi hea.
Jätke see meie koosluse vaatlemine läbi mingi domineerimise prisma. Ja jätke ka isiklikkus. Kel on, see jagab, samas pole midagi loomulikumat, kui kellegi eksiminekutele tähelepanu juhitakse. Eks teiegi tee sama – kui teie kõrval olev inimene teeb ilmse vea – kas te siis ei lähe talle appi ega püüa viga parandada ja talle õigemat teed näidata?
Sellist tegevust üksteise suhtes pole vaja võtta läbi mingi isiklikkuse ja negativismi, domineerimise ja allutamise prisma. Omage veidi enam usaldust oma kaaslaste suhtes.
“Meie sisu ja olemuse alusel.”
On rõõmustav, kui nüüd kinnitate, et selle alusel, kui me oma olemuses teame-mõistame-tunneme, et Jumal on valgus. Kui me ütleme, et meil on osadus Temaga, aga käime pimeduses, siis me ei kõnele tõtt. Kui me käime valguses, nagu Tema on valguses, siis on meil osadus üksteisega ja Jeesuse Kristuse, Tema Poja veri teeb meid puhtaks kogu patust.
Püüdke olla teie ise, sest nagu selgitasin eelnevalt – tsitaatidega pole mõtet vestelda.
Hea härra Harri Kingo,
Piiblis öeldu, ütleme siis nii, et antud juhul Johannese väljendatud teadmine on saanud minu oma teadmiseks, olemata seetõttu taandatav lihtsalt tsitaadiks.
Ka kirikus kõneldakse meile teatud puhkudel tsitaatidega ja need on kristlase usklikus südames omaks tuntud. Need jäävad võõraks ainult siis, kui neid ei ole läbi tunnetatud ja neile oma südames alla kirjutatud.
Lisan, et on olemas niisugune raamat nagu ‘Vaimulikud loosungid’, kus iga päeva jaoks antud kindlasti kaks mõtet (Teie öelduna tsitaati) Piiblist või ka mõnest muust vaimulikust raamatust. Selleks, et nende üle mõelda. Täpselt samuti on kiriku kalendris iga päeva kohta vaimulik mõte Piiblist, viitega allikale.
Kui kuulja südames see mõte vastu kajab, siis on see palju selgem, kui oleks ükskõik missugune ümberjutustus inimeselt.
Kas ei ole see kõige kaunim armastustunnistus: Nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma Poja on andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu.
Seda armastust kinnitab ka teine koht: Sellest me oleme ära tundnud Jumala armastuse, et Ta oma elu on jätnud meie eest. Ja et meiegi peame oma elu jätma vendade eest.
Huvitaval kombel on need tõdemused pärit mõlemad 3. peatüki 16. salmist, esimene Johannese evangeeliumist, teine Johannese 1. kirjast.
Kirjutasin need ilma jutumärkideta, sest nad on saanud ka minu tundmiseks.
Kas ei oleks õige ja Jumalale meelepärane olla tasane ja südamelt alandlik nagu oli Jeesus, kes alandus surmani – ristisurmani.
Ma arvan kahte asja:
1. Mul pole mõtet siin edasi arendada vestlust tsiteerimise teemadel
2. Mul pole mõtet üritada vestelda raamatuga inimese asemel.
Kui teilt peaks siia ilmuma mõni teilt endalt pärinev huvitav ja originaalne mõte, arendus, vaade, arusaam – hea meelega jätkan. Sel kombel aga puudub jätkamisel mõte.
Ütlete ise:
“Lisan, et on olemas niisugune raamat nagu ‘Vaimulikud loosungid’, kus iga päeva jaoks antud kindlasti kaks mõtet (Teie öelduna tsitaati) Piiblist või ka mõnest muust vaimulikust raamatust. Selleks, et nende üle mõelda… Kui kuulja südames see mõte vastu kajab, siis…”
Paraku – te ei ju mõtle siin koos teistega nende üle, te lihtsalt kopeerite neid siia selle asemel, et rääkida meile, kuidas need tsitaadid teie südames (ja ka peas) ka vastu kajavad.
Tänan muidugi teid selle valgustava, kuid siiski mehhaanilise tegevuse eest, aga raamatuid lugeda oskavad siin kõik ise ja ma ei näe sel teie tegevusel mõtet.
“Kuidas need tsitaadid teie südames (ja ka peas) ka vastu kajavad.”
Seda ma täpselt ütlesingi, et minu südames kajavad sõnad Jumala Poja ristisurmast meie lunastamiseks surmast vastu suurima armastustõendina. Just nii, nagu nad on kirjutatud. Kuidas seda veel rohkem ja tuntavamalt väljendada? Võin öelda sõnadega: Minu Issand ja minu Jumal. Aga needki on Toomas enne mind öelnud. Või et: Sina oled Messias, elava Jumala Poeg. Aga seda on juba öelnud Peetrus. Tuleb välja, et mulle ei jäägi oma, kasutamata sõnu, kasutamata väljendeid, mis oleksid lihtsad ja kus oleks vähe sõnu. Sest – sedagi on öeldud – *kus on palju sõnu, seal on palju tühisust* – ning õpetussõnad kinnitavad, et kus on palju sõnu, seal ei puudu üleastumine.
Kõnelesite eespool õpetajast ja õpilastest, öeldes: kel on, see jagab.Mulle oleks rõõmu valmistanud, kui ka Teie oleksite sedasama kinnitanud, Teie jaoks õigete sõnadega, millel oleks olnud sama sisu, aga veel mõistetavamal, paremal, selgemal kujul, nagu Te minult ootasite. Mina jagasin oma piskust mõistmisest, õigemini oma tundest, sest paremini ma ei oska sõnu seada. Oleksin olnud tänulik, kui Teie, kes Te sõnaseadmist nii ohtraväljenduslikult valdate, oleksite sõnastanud öeldud mõtte nii, et ka mina oleksin võinud sellest õppida ümberütlemise ehk ümbersõnastamise väärtust.
Tänan.
Mõtlesin veel tüki aega, kuidas võiks seda suurt armu sõnastada, mis on meile antud Jeesuses Kristuses, tema ristisurma läbi. Otsustasin kirjutada: tänan Sind; Jeesus, et minnes surma, kinkisid mulle elu. Siis meenus, et seegi on sõnastatud: Ma usun seda südamest, et Sina surid minu eest ja maksid minu võla.
Targemad ja sõnakamad on juba kõik enne mind ära öelnud. Mul jääb loota ainult Jeesusele, vahemehele Jumala juures, et Tema seisab minu eest, vaatamata mu oskamatusele uut moodi tunnistada Tema tegu ja minu ustavust ning tänu.
Minust jääb siinne vabaks, tõttan päevatööle.
Rahulikus meeles ja rahumeelt soovides.
Ma saan aru, et mõne jaoks on lõigud piiblist ülim ja parim väljendus üldse.
Kuid minu arvamus on, et piibel ei tohiks saada inimese otsivale intellektile ja igatsevale südamele mitte piirajaks, vaid aluseks ja innustajaks edasi minemisele. Piibel on lähe ja juhis inimese isiklikul vaimsel ülendumise teel. Piibel on võimalus. Kuid mitte mõtte lõpemine.
Ja teiseks, kordan – me oleme minu arusaamise kohaselt siin siiski oma mõtete vahetamiseks, ja mitte vastastikku mehhaaniliseks tsitaatide vahetamiseks raamatust, mis on igal meist laual.
Kui teil pole omi mõtteid ega sõnu ja on vaid piibli omad – jätke need siia kirjutamata. Piibel on mul olemas tervikuna ja ma saan seda lugeda ka ilma teieta.
Külasta delfit.Kirjutas H.Kingo. Lunastus on Jeesuse elu ja see, mida ta õpetas.Kristluse arusaam vereohvrist on jäänuk väga arhailisest ajast,kui inimene arvas,et jumalad ihkavad lepituseks verd.See on Pauluse “teene” kristlusele,et ta käsitles Jeesust juutide vanade arusaamade kontekstis ja vereohvrina – see on sisuliselt Jumala mittemõistmine.
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/article.php?id=16638542@com=1@s=2@no=820-129k
komment 601-620
Kuhu edasi?
Ma olen palju neil teemadel kirjutanud. Delfis peamiselt. Artikleid. Pluss lugematud kommentaare oma ja teiste usu teemadel kirjutanute artiklite all. Vaevalt, et see koht siin on sobiv seda kõike üle korrata ja selle kõige üle diskussiooni ette võtta.
Iga oma arusaama taga seisan ka täna, kuigi võimalik, et väljendaksin ja sõnastaksin tollast mõtet paremini. Arusaamad ju arenevad. Kuid alused jäävad samaks.
Seda aga kõike uuesti teemaks võtta… siin pole see otstarbekas. Siin muudki huvitavat ja vaja edasi minna. Mitte olnus olla.
Suu räägib sellest, mis südames, aga kohtupäeval tuleb aru anda igast tühjast sõnast.
Ärge siis kirjutage tühje sõnu.
Sa,Kingo,lubasid edasi minna huvitavat otsima.Miks sa siis ei lähe?
al – on sul midagi mõttes ja meelel, millest sa kirjutada tahaksid? Kirjutagi siin sellest, kui sul on. Nii me läheksimegi edasi, ja mitte ei tammuks siin paigal.
Kulla Kingo,sinuga ei saa edasi minna,sa tammud eilsest praeguseni paigal.
Saab ikka. Ainult ma pole sinult veel näinud ridagi, millest tasuks edasi minna. Puhta isiklikud pöördumised minu poole ja mitte just kõige lahkemad. Ehk kirjutad midagi muud kah, millel oleks mõte? Senise põhjal pole mul sinu suhtes erilist lootust, et oleksid kaasatulija…
Näedsa,Kingo,sina näed viga teises,mitte endas.Sul kulub alati üheksa osa ajast teiste paikapanekule,üks osa su sahtlisse kirjutatud üllitiste pasteerimisele.
Kordan: ehk kirjutad midagi muud kah, millel oleks mõte?
Mõte on.Kirjutan sulle meeldetuletuseks ühe kommentaari, milles üks korralik kommija võtab kokku sinu meetodi kaaskommijatega käitumisel eplo-s.”Ravija” (see oled sina) viskab ühed üle ääre, teised liigitab pööbliks ehk jäätmeteks,kolmandad on lihtsalt lollid nii arvutu tarkuse ärajagamise jaoks, neljandatest ei maksa rääkidagi, neile lihtsalt ei jagu sõnu. Templi väravahoidjad olid üsna targad mehed,kes ei jaganud mitmesse lehte, vaid tegid Jumala käskude järgi oma tööd ja küülik oli neile sama tähtis, kui kivi maas, sest kaua aega hiljem ütleb Ristija Johannes, et kividest võib…teha Jumala lapsi.” Sa hindasid siis kaaskommijate usku nulliks, nimetasid mõnda neist munakiviks sillutises.
Teerull mis teerull.Seesama,mida eilsest tänaseni siin tootsid.Mida sinuga teha,eemale hoida.
Ei mäleta end kusagil “Ravijaks” nimetanud olevat. Aga sel pole ka erilist tähtsust.
Pole siin ka kellegi usku nulliks hinnanud ega nimetanud kedagi munakiviks sillutises.
Taas isiklikkus? Sa aga tahtsid edasi minemist?
Ehk siis kirjutad midagi, millel oleks mõte ja millest saaks edasi minna?
Kogu selle foorumi peale on vaid üks inimene, kes sinu stiilis ja lausa sinu meelestatuse ja sõnakasutusega kirjutab, al. Too inimene lubas, et ta minuga ei suhtle ja et ta peab oma lubadust.
Mul on mulje, al, et sa ei pea oma lubadusi, või mis? See pole hea, al.
Kuid ma teen sulle su lubaduse pidamise kergemaks. Et sul pole peale halvustuste midagi siin asjalikku kirjutada, siis jätan su siia seda su “tähtsat asja ajama”. Ma ei tea, mis see võiks olla, aga aja seda “tähtsat asja” – kuid minuta.
See eelmine oli minult.
Lühike mälu sul,Kingo.Kõik on protokollis kirjas:) Ait on täis,jätkub hommikuni.
Kui lähed,siis teele sulle su suhtumine Piibli lugemisse.
“Kas sa arvad,et ma VIITSIN sinu kombel Piibel.ee-s tuhlata,et siin muljet jätta(loe:VALETADA).”
Aplaus,Kingo.Piibel sinu jaoks ei mängi rolli, sul teine piibel.
Hääd teed minna,aga mine siis päriselt.
Guugeldasin ja lugesin üle varasemad väitlused teisal, sest kuigi olin neis ise osaline, oli meeles vaid põhijoon. Tunnistan, et need olid tol ajal piinavad kommentaariumid ja tekitasid mitmes jälginud inimeses küsimusi, peamisena: kus on siis tõde. Pean ütlema, et mõned oponendi sõnavõtud sundisid ka mind ennast hiljem pingsalt kuulama ja tähele panema iga nüanssi vaimulikes saadetes ja teenistustes. On ju lugeda olnud maailma ristiusukirikutest, kes olevat muutnud oma arusaamist Jeesuse päritolust, samuti muid voolusid, ning nüüd mõnda aega võis lugeda kriitikat aktiivse kirjutaja poolt ka meil.
Kohates siin, just selles ajalehes teemalisi seisukohavõtte, mõtlesin, ehk on seisukohad muutunud ja arvasin arendatud liinile saavat ka kinnituse. Võib-olla ma ei osanud õigesti. Aga võib-olla oleks tarvis tarkade ja kindlate toetust. Vennalt vennale.
Tuge ja kindlust vajavad närvilisel ajal ka paljud inimesed väljaspool, kindlust selles, et meie kirik on ikka Kristuse kirik ja õpetuse aluseid ei revideerita kaasajale vastuvõetavamaks.
Et ei oleks kahtlust: See on lõpetatud.
Rahulikku pühapäeva.
Ilmselt “mõeldes” räägib kommentaaris 28/09/2008 – 00:07 minust.
Kui nii – ta võiks mind siis ka otse nimetada – ma ei peaks siin arvama ja mõistatama ja ridade vahelt lugema. Ja kõigile oleks selgem, kellest jutt.
Kui minust – mu vastus on selline:
Esiteks – ristiusu erinevaid deniominatsioone on maailmas eri andmetel 40 000 – 50 000. Kes neid lugeda jaksaks, aga umbes sellises suurusjärgus. Ja igal neist oma vaated. Ma ei usu, et oleks tark siin neid kõiki lahkama hakata – kes suudaks! Seda eri vaadete massi poleks teemaks küll mõtet võtta – me ei jõuaks nendega kunagi lõpule.
Teiseks, “mõeldes” jutt on konkreetselt minust ja ta kutsub inimesi üles osutama mulle abi – abi “vennalt vennale”. Sest mul olevat mingeid eriarvamusi Jeesuse päritolu kohta.
???
Et oleks selge: minu seisukoht aastate kestel pole Jeesuse päritolu osas muutunud – Jeesus on Kristus ja on Jumala Poeg, kes elas maailmas Inimese Pojana.
Sellega siis selge.
Huvitav oleks nüüd aga teada, kas isikul nime taga “mõeldes” on mingi teine ja omamelest õigem arusaam Jeesuse isiku ja päritolu kohta, millesse ta mind ära pöörata tahab?
Kui on – palun pangu see oma õigem arusaam siia ka kenasti kirja. Siis vaatame, kumb meist kahest vajab seda abi “vennalt vennale”.
Ja veel:
kirjutaja “mõeldes” näib teadvat, milline neist 40 000 – 50 000-st kristluse voolust ja suunast on see õige kristlus. Ta näib seda esindavat – kust muidu tema vaadete ülimuslikkus kõigi ülejäänud kristluse suundade suhtes.
Oleks nüüd kena teada saada “mõeldes” käest selle õige kristluse voolu nimetust. Ja sedagi, milline kirik neist kümnetest ja kümnetest tuhandetest kristlikest kirikutest seda õiget arusaamist kristlusest esindab. Me kõik saaksime selle siis teadmiseks ja juhindumiseks võtta.
Kui aga inimene “mõeldes” ei oska juhtumisi seda õiget kristluse voolu, mida ta siin justkui esindab, nimetada, siis oleks väga kena temast kui ta jätaks sellise ebamäärase “kriitika” edaspidi siia kirjutamata ega tegeleks mingite arusaamatute üleskutsetega mulle siin miskit “vennalt vennale abi” osutada.
Et kirjutajal “mõeldes” oleks aga veidi kergem vastata, siis:
Leida maailmast üles seda õiget kristlust… noh, selleks on otsijal täpselt sama palju lootust, kui tal on lootust leida taevast üles see üks ja õige pilv, mis on kõikide taeva pilvede seas see üks ja õige pilv… või leida kõrbest üles see üks ja õige liivatera, mis on kõikide kõrbe liivaterade seas see üks ja õige liivatera.
Ootan teilt edaspidi mitte selliseid mõtteta ebamääraseid kommentaare. Ootan konkreetsust ja sisu, “mõeldes”. Eriti kui olete otsustanud millegi või kellegi suhtes olla kriitiline.
Teie endale valitud nimi – “mõeldes” – lausa kohustab teid selleks kõikide lugejate ees.
———-
Oli kena, aga mu päevas on nüüd muud tegemised.
Miks nii süvenemata, hr Harri Kingo?
Ma ei kirjutanud, et Teie kuulute nende hulka, kes mõistavad teisiti Jeesuse päritolu. See oli üks näide erinevatest mõtlemistest. Selleks, et mitte puudutada seda, mis tabab päris südamesse.
Ma ei pea mitte midagi rohkem selgitama: iga kristlane teab, et tema elu on Kristuses Jeesuses, meie Lunastajas ja Päästjas, kes on meie eestkostja Jumala juures.
Kristlus on niisugune usk, mis tunnistab Jeesuse ristisurma ja ülestõusmit selleks väeks, et me elaksime, kuigi me lihalikult sureme. Veel kord Piiblis öeldud mõte: Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu. Sellest oleme ära tundnud Jumala armastuse, et Tema suri meie eest. Tema, Jumala Poja veri puhastab meid patust.
Johannese Ilmutuse raamatus viimaste sõnadega: Issanda Jeesuse Kristuse arm olgu kõikidega! Aamen.
Aamen.
Miks te seda piiblit uuesti ja uuesti siia ümber kirjutate, kui meil kõigil on piibel olemas ja lugeda!?
Mu arvamus on, et inimesed, kes pole võimelised väljuma piibli tekstist, kes hoiavad lausa kramplikult kinni igast sõnast on tavaliselt nõrgad oma elavas usus – seepärast nad klammerduvadki meeleheitlikult tsitaatidesse, julgemata neist lahti lasta ja ise oma peaga mõelda. Sellistega pole võimalik mõtteid vahetada – neil pole mõtteid, on vaid tsitaadid.
Üldse – inimene peaks uskuma-usaldama Jumalat – nagu Jeesus uskus-usaldas täiuslikult taevast Meie Isa – ja mitte pühastama oma kultuse objektiks piiblit.
Kuid olgu sellega. Kui inimesel pole mõtteid ja seda tühjust iseendas täidetakse lõputute tsitaatidega… noh, siis pole mul mõtet neid mõtteid ka siin edasi oodata.
On juba ka oodatud… aga mida pole, seda pole.
Head aega siin teemas.
Piibel väikese tähega. Kingo, see ütleb Sinust kõik.
Ah et ütleb kohe minu kohta kõik? No vaata siis kui tore, et meie seas on nii läbinägev inimene, kes lausa ühe tähe alusel on võimeline mõistma teise inimese kohta kõik! Palju
õnne teile.
Tegelikult aga võiksite tegeleda siin muu kui teiste isiklike halvustustega. Näiteks mõne oma mõtte kirjutada, kui neid on.
Üks täht on väga tähtis.Kirjavahemärk nagu vales kohas koma on kah väga tähtis. Kaob elu.Näiteks.
Kas sa halvustamise koha pealt mitte endaga segi ei aja,Harri?
Läheme aga hoopis edasi, jättes virisejad virisema ja halvustajad halvustama.
Jeesus õpetas järjepidevust ja selle vajalikkust – traditsiooni – et õpetus ei kaoks. Inimene tegi traditsioonist ja kogudusest kiriku ja kirikliku hierarhia kui ühiskondliku institutsiooni. Religioon võttis endale ühiskondliku vormi. Kuid vorm pole ometi sisu.
Elu armu saamises usu läbi on umbes sama kui on lillekese elu väljal, kes saab valguse Päikeselt ainult oma avatuse tõttu ja vaid tänu oma avatusele. Lill ei pea midagi TEGEMA, kuhugi minema, midagi ära teenima – ta peab vaid OLEMA oma avatud ja õiega Päikese poole ja vastu võtma, mida antakse talle muidu ja tasuta. Et taibata sisu, selleks võiks õppida sellelt samalt lillekeselt väljal ja tema suhtest Päikesega.
Või õppida, vaadeledes peresuhteid vanemate ja lapse vahel. Laps ei pea midagi tegema, et vanema armastust ära teenida, vanem ei nõua lapselt ühtegi tegu, mille eest ja tasuks ta siis armastaks oma last. See pole äritehing, mis reguleerib nende kahe – vanema ja lapse – armastust – hoolimist ja usaldamist.
Päike ei tegele sellega, et seletab loogiliselt lillele väljal oma olemasolu… Mis mõtet sel oleks!? Laps ei pea endale teaduslikult tõestama, et tal on vanemad. Ja vanemad ei pea lapsele teaduslikult tõestama, et nad lapse jaoks olemas on.
Päikese olemasolu lillele väljal ja vanemate olemasolu lapse elus tõestuvad ilma tõestamata. Mõlemad – nii lill väljal kui laps – teavad oma elu andjate olemasolust oma kogemusest. Naljakas, aga lilleke väljal isegi paremini kui inimene – ma pole veel näinud lille, kes end Päikesest ära pööraks ja Päikeseta loodaks hakkama saada.
Kuid mõlemale – lillele ja lapsele – on vajalik sama tingimus: avatus sellele, kellelt oma elu ja olemine saadakse. Inimmaailmas on selle avatuse teiseks nimetuseks usk kui usaldamine.
Vanemad armastavad oma last vaatamata kõigele, ka siis kui laps neid ei usalda, lapse usaldumine oma vanematele on samas lapsele tema oskamatus elus ja mõtlemistes kõige parem tee saada oma vanematega samaväärseks ja olla sel teel alati.
Inimene on minetanud teadmise oma vanemate olemasolust, kuidas siis saaks tal olla mingit usaldust nende vastu, kelle olemasolu ta isegi eitab?
Jeesuse sõnad meile siinkohal: “Et sa mind oled näinud, siis sa usud. Õndsad on need, kes ei näe ja siiski usuvad!” (usaldavad).
Need näited – lilleke väljal Päikese paistes ja vanem ning tema laps – ei tohiks olla kellelegi siinseist liiga keerulised ja kogemusliku katteta, et neid mõista ja neist edasi mõtelda.
Teie kirjutis, hr Kingo, on küll kena poeetiline mõtisklus, kuid paraku ei avarda ta teemat sügavuti: ei midagi uut. Liiati olete ise alati hukka mõistnud kaaskommenteerijate veidi lüürilisemaid kirjutisi kui poeese, mis kommentaariumisse ei kõlba. Topeltstandardid, ilmselt.
Ma olin Teiega siiani väga kannatlik. Lootsin Teilt siiski kas või kaude saada tunnistust, et toetate, peate omaks neid Piibli kirjakohti, mida olin järjekindlalt esile tõstnud seoses Ristiga. Isegi siis, kui olite nö alla kirjutanud ühes kommentaaris toodud Teilt pärit seisukohale: vereohvrist kui jäänukist, mille kristlusse toomine Pauluse “teenena” (jutumärgid Teilt) olevat Jumala mittemõistmine. Samas märkisite, et siin pole sobiv koht nimetatud mõtte edasiarendamiseks. Jälle topeltstandardid? Miks aga siis saastate sellise mõttestikuga lugejate meeli päevalehtedes ja tavaportaalides?
Muidugi ei ole ju mingi saladus, et olete viimaste kommentaariumides teinud aktiivset selgitustööd kristluse kriitika ja kristluse ümberkujundamise vajadusest (nagu meie diskussioonist mäletan, siis Urantia raamatu vaimus).
Hr Kingo, Teie komme on Teie meelest eksisattunuid õpetada ja jääda ise viimasena seisma. Tahan aga öelda, et praegu olete küll eksi sattunud just Teie, sest Teie hoidusite tunnistamast Jeesuse ristisurma ja ülestõusmist kui päästet ja väljapääsuteed patusele surmast ellu.
Ma ei oleks ilmselt seda siin kirjutanud, kui oleksite oma hoogu veidigi pidurdanud ja loobunud külvamast kommentaare vaimus: kas ei tulegi mõtteid. Mõned mõtted on kõige paremad siis, kui nad on sõnastatud just nii, nagu nad on Pühakirjas. Analoogiline ju kohtuski, kus paragrahve ümber ei sõnastata ega jutustata. Samuti kogu seadusloomes. Arukatele õpilastele ei ole tarvis ümber sõnastada ka ei grammatika- ega füüsikareegleid ega matemaatikateoreeme.
Kordan, et oleks lõplikult selge mu võime väljenduda oma sõnadega, aga ka veelkordseks kinnituseks, et Jumal andis enda ristil surma ja et Tema surma ja ülestõusmise läbi lunastatakse meid patust ning me pääseme surmast ellu.
Tänases kirikuteenistuses kinnitati nagu ikka ja alati: Jeesuse Kristuse, Jumala Poja veri teeb teid puhtaks kogu patust.
Jumalateenistuse lõpul laulsime: Ei ristita saa matkata, siiski ma sammun mureta, sest et Su käsi kandmast ei väsi last, keda Sa jääd varjama.
Kirikule Te ju seal kasutatud tsitaatide pärast ometi kinnast ei heida.
Aga tahtsin kirjutada ka ümberjutustamisest, lihtsate ja selgete asjade ümber sõnadetegemisest. Täiesti iseasi on muidugi teaduslik, teoloogiline käsitlus, teine – lihtsalt mõtisklemine. Teadusliku analüüsi ja järelduste jaoks ei ole õige paik mitte kommentaariumid, vaid seda tehakse allikate võrdlemisel ja uurimisel aastaid. Siin, kommentaariumides, saame kõnelda ainult jutustamisest, nö ‘rahvakeeli filosofeerimisest’. Kuid puudutan ka filosofeerimist. Mäletame ju, et Piiblis on juttu Korintose kogudusest. Korintlased väljendasid küll lugupidamist kristliku õpetuse vastu, kuid tegid seda inimlikul moel, asetades selle samale tasemele filosoofide õpetusega, kujundades nii välja midagi filosoofiliste koolkondade taolist. Paulus kritiseeris seda, öeldes, et kristlus ei ole filosoofia ning kristlusest filosoofia tegemine tähendab Kristuse Risti hülgamist, kristlus aga just põhineb Sõnal Ristist (mida ka mina Teile eespool olin päris oma sõnadega öelnud), vaja on niisiis usku Jumala vägevusse, kes Risti läbi toimib.
Nagu eespool kirjutasin, on Pühakirjas öeldud, et kus on palju sõnu, seal on üleastumine. Nii tekib üleastumine ka siis, kui püütakse lihtsa asja ümber palju keerulist või vähemkeerulist juttu kududa, sest sisse lipsab mõtteuperpalle ja võimalikke erinevaid mõttearendusi, see aga ei ole enam see, millest kõik lähtus.
Ma ei kavatse siin enam rohkem kirjutada, sest praegune on olemuselt isegi lubamatult kaugele läinud algkirjutisest – juhtkirjast. On lugupidamatu selliselt ruumi kasutada. Olen kindel, et need inimesed, kes siinset veel ehk jälgivad, näevad sõnade ja lausete taha ning oskavad mõista ka minu öeldu mõtet, isegi, kui see on konarlik, ning ma ei pea seda tulema lakkamatult üle kordama.
Minu sõnad küll kaovad, kuid minu Lunastaja elab ja Tema jääb viimsena põrmu peale seisma. Ja Tema Sõna ka.
Kui teile isiklikult on mõni üks teema väga armas (saan aru, et on: vereohver, ristisurm, lunastus), palun – kirjutage teie sellest. Ärge sundige teistele peale sellest kirjutamist, ärge tehke teistele sellest kirjutamist lausa kohustuseks.
Mõni metodoloogiline mõte teile, “mõeldes”:
1. Ärge üritage nii pingsalt olla õige kiriku ja kirikliku dogmaatika ees – see on raske, isegi võimatu ülesanne, sest nagu kirjutasin – igal kirikul on veidi isemoodi ja omad arusaamad asjadest ja nende seostest, aga kristlikke kirikuid on oma 40 – 50 tuhat.
2. Teiseks – ärge üritage veelgi enamat – olla siin see “õige kristlane”. Sellist asja nagu “õige kristlus” pole olemas – sellest oli juba eespool taeva pilvede ja kõrbe liivaterade näitel. Ma lootsin, et te saite aru…
3. Ja veel – kirjutage ikka enda nimel, ärge võtke endale meelevaldselt rolli olla kogu kristlaskonna eestkõneleja.
Hoolige sellest, et olete õige mitte selle olematu “õige kristluse” suhtes, vaid selle poole, et olete usu läbi õige elava Jumala ees. Nii saate olla õiglane ka kaasinimeste suhtes.
P.S.
Ütlesite juba ammu, et enam ei kirjuta… Noh, kui ütlesite, et enam ei kirjuta – pidage oma sõna. Samas, lubage teistel jätkata ja kirjutada sellest, millest nad heaks arvavad kirjutada.
Lihtne.
Veel üks katse edasi minna sellest isikliku klattimise soost, kuhu “mõeldes” nii agaralt muudkui upub…
———–
Kolm lähtekohta:
1. Uskuja elukogemuses on Jumal kõikse olemise kõikne fakt – kogemuslik tõsiasi.
2. Uskuja meeles – teadvuses – ilmneb Jumal kui algne lähtepunkt, põhjuste põhjus ja suurim üldistus ideaal – filosoofiline tõde.
3. Uskuja usukogemuses astub Jumal inimesega suhtesse armastava ja hooliva isiksusena – taevase Meie Isana.
Neid kolme tasandit ja nende iseloomu oleks hea arvestada oma käsitlustes ja aruteludes.
Jumalat kui isikliku elu kogemuslikku fakti (1) ei ole võimalik kaasinimesele edasi anda, ka pole teisele võimalik edasi anda oma isiklikku kogemuslikku armastussuhet (3). Küll saame aga anda üksteisele infot – oma teadmisi ja vaimsete väärtuste mõistmist neist asjust (2). Seda me siin ka teeme. Ja tehkem edasi.
Iseasi, kas antut ka vastu võetakse. Inimeste teadvustes on oma väga kaljukindlad isiklikud skeemid ja sageli väga väike võime ja oskus-harjumus abstraktse infoga opereerida. See aga on juba igaühe hariduse ja intelligentsuse küsimus. Kuid las see teema jääda arenduseta. Olulisem on siin öelda muud:
Põhimõtteliselt võib tavaline lihtne inimenegi kogeda Jumalat kui olemise kõikset fakti (1) ja kogeda teda kui armastavat ja hoolivat Isa (3).
Kuid kui tema teadvus-meel on segamini ja ja tema isiklik elufilosoofia on kaos (2), siis on suur oht, et selline teeline eksib oma kontseptsioonide võsas ega oska sealt võsast tulla avamaale – Päikese (Jumal kui algne Mõte) ja temast lähtuva Valguse (Poeg kui ilmutuslik Sõna) kätte, et saada osa Soojusest (Vaim kui kasvu Teostaja).
(Päike, Valgus, Soojus – need on head analoogiad mõistmaks Isa, Poega, Vaimu ja nende osa).
Sellisele on hea, isegi möödapääsematu võtta endale abiks teatav dogmaatika. Selline peab lausa kramplikult hoidma kirjasõnast. Ta ei saa ega oska teisiti…
Sellist pole vaja seepärast arvustada – temale on tema vaimsel teel püsimiseks ja edasiliikumiseks need abivahendid paratamatud. Meist keegi ju ei arvusta karkudega või ratastoolis invaliidi. Vastupidi – meil on heameel, et ta siiski liikuda saab.
Kuid selline dogmaatik ise ei peaks kohustama kõiki teisi oma isiklikesse raamidesse. Temale on tema jäigad raamid lausa hädavajalikud, kuid need ei pruugi olla vajalikud teisele.
Sada kommentaari siin teemas täis – paras aeg loobuda jätkamisest. Kes aga tahab – palun – järgmised sajad võimalused on teile avatud.
Kuid minuta.