Ajavaimust vaevatud
17.09.2008 | ek | Rubriik: MääratlemataMinu viimase aja mõtteid on suunanud Tommy Hellsteni raamat «Teadja». Alati, kui mul on kiire, tuletan ma seda meelde. Küsin vahel endalt, kas see ongi elu?
Praeguse aja peamiseks probleemiks meie väikesel Eestimaal näib olevat majanduskasvu aeglustumine. Kõike peab olema kogu aeg rohkem. Kõik näitajad peavad pidevalt kasvama. Selle nimel tuleb vaeva näha, kiirustada ja pingutada. Lihtsalt elada ja olla on liiga vähe. See tundub mõttetu. Eesmärgiks on millegi poole püüelda, paremat elu taotleda. Samas on kõrged eesmärgid nii üllad kui ka ahistavad, sest praegu nagu ei oleks veel elu, vaid see alles tuleb.
Sellisest meelsusest ei jää ilmselt puutumata ka kirik ja koguduseelu. Eesmärkide püstitamine ja plaanide tegemine on küll vajalik, kuid see ei tohi meilt röövida ja varjutada kõige väärtuslikumat – hetke, milles me elame. Tuleb olla, mitte valmistuda olemiseks. Meile on antud elu elamiseks. Seda ei tohi elamiseks valmistumise peale ära raisata.
Tommy Hellsten ütleb, et «tähtsam on protsess, mitte lõpptulemus. Kui mõistad, et protsess on kõige tähtsam, märkad, et oledki kohal. Siis ei ole enam kiire. Kuhu enam kiirustada, kui oled juba seal, kuhu jõuda tahtsid? Kui me mõistame, et me olemegi juba kohal, siis me elame siin ja praegu, mitte kusagil tulevikus. Lõpptulemusel ei ole tähtsust. Aga sellel, mis juhtub enne, on tähtsus. See, mis juhtub enne lõpptulemust, on suurem kui lõpptulemus. Seda nimetatakse eluks. Elu aga on ise piisavalt suur saavutus ja eesmärk. Selle leidnu järgib armastust ega pürgi millegi erilise poole. Ta teeb seda, mida armastus temas teha tahab. Ta ei muretse lõpptulemuse pärast, ta mõistab, et tema ei vastuta selle eest. Siin saab tõeks Jeesuse sõna «Seda kõike antakse teil pealegi». Protsessi lõpptulemus on tagajärjeks armastusele. See pole inimese saavutus, see on kingitus».
Kui sageli me küsime endalt, mis on elu? Või kes on elu? Jeesus annab sellele üsna selge vastuse: «Mina olen elu.» Küll tahaks, et võideldes, kiirustades ja vaeva nähes tõeline elu meil märkamata ei jääks.
Kogudustes on sügisel algamas uus aktiivsem tegutsemise periood. Annaks Jumal, et see saaks arukalt korraldatud. Nii, et tegutsemine ei võtaks meilt elu, vaid annaks selle. Meie naabrite soomlaste juures kurdeti naljatades, et koguduses on nädala sees nii palju tegevust, et rahvas ei jaksa pühapäeval enam kirikussegi tulla.
Paratamatu on, et me ei pääse lõpututest toimetamistest. Soovin siis kõigile õnnistusrikast koguduseelu edendamist.
assessor
1. Tegemine
Esmaselt oleks vaja mõista, et jumalik käsk “Olge täiuslikud, nagu teie taevane Isa on täiuslik” räägib sellest, millised inimesed peavad OLEMA, mitte mida nad peavad TEGEMA.
Nimelt, juudid Jeesuse ajal tundsid ainult sellist religiooni, mis käskis õiglaseks saamiseks – pääsemiseks – teatavaid asju TEHA. Nende arvates oli õigeks Jumala silmis võimalik saada, tehes neid õigeid tegusid, mis olid kirjas käsuõpetuse jumalike käskudena.
Jeesus õpetas otse vastupidist – selleks et teenida kaasinimesi, peab inimene ise esmaselt OLEMA õiglane – OLEMA avatud usus kui usalduses Jumal-Isale, sest vaid see eeltingimus võimaldab inimesel õigesti teenida oma kaasinimesi ja teha nende suhtes häid ja õigeid tegusid. Jeesuse õpetus oli, et meie peame olema esmaselt osaduses Jumalaga – õiglane OLEMINE usus peab taevariigis eelnema õiglaste tegude TEGEMISELE maapealsete surelike igapäevaelus.
See oli üks mõte seoses käsuga “Olge täiuslikud” – see puudutas OLEMIST ja TEGEMIST.
2. Saamine
Kuid on ka sõnapaar OLEMINE ja SAAMINE.
Me tõepoolest OLEME olemuslikult täiuslikud. Sest me ei saa eeldada, et meis olev jumalikkus oleks midagi vähemat kui täiuslik jumalikkus. Jumalikkus ei saa olla poolik või ebatäiuslik. Kuid samas on ilmne, et meie jumalik täiuslikkus ei ole meis tegelikustunud, sest me pole ega saagi oma maises eksistentsis juba täiuslikud olla. Seeläbi ei saa me eirata või pidada vähetähtsaks OLEMISE kõrval SAAMIST – teel olemist üha enama osaduse suunas Jumalaga, Tema sarnaseks saamist.
Pole nii, et see tee on tähtsam kui tee lõppsiht. Ikka niipidi, et “Eesmärk pühitseb abinõu”, ja mitte nii, et “Abinõu pühitseb eesmärgi”.
Toon piltliku näite: oletagem, et me tahame Tartusse. On selge, et kui poleks Tartu linna, siis poleks ka ühtegi teed Tartu linna, ja meil poleks kuhugi ei tahta, ei jõuda. Et aga on olemas Tartu, siis on ka tee Tartusse olemas – niipidi. Tartust sünnib tee Tartu poole ja võimalus sinna jõuda, ja mitte teest ei sünni Tartu ja võimalus sinna jõuda.
On vähe, kui me vaid OLEME mingil teel. Me peame ka MINEMA sel teel. Ja me peame teadma, et see tee on olemas, kuna on olemas koht, kuhu see tee viib. Tee lõppsiht väärtustab tee, mitte tee ei väärtusta tee lõppsihti.
Jah, me küll OLEME jumalikud, kuid me peame ka SAAMA jumalikeks – üha sarnasemaks Temaga. Sest pole vaielda – meie jumalikud OLEMINE on alles meie potentsiaal, alles meie alguste algus, ei enamat. Me ei ole keegi veel kohal, et me ei peaks veel SAAMA jumalikeks.
Jumalik Kingo on tõesti oma pikkade tiraadidega saamas lausa ülijumalikuks
Kui kellelegi on pool lehekülge A4 formaadis teksti korraga ikka liiga palju – lugege pool. Rahulikult. Kiirustamata. Mõelda püüdes… Just nii nagu õpetaja Laur Arnole nõu andis. Mäletate?
Olulisem aga – nagu ma loen, teie nimevahetus ei muuda teie meelestatust, ammugi seda, mis seal meeles on. Võiksite teha oma meeles pisikese revisjoni ja isiklik vastandumine sealt välja jätta. Oleks hea kõigile. Kõigepealt just teile endale.
Hr. Kingo, moodustage revisjonikomitee ja asuge asja arutama, sest üksi Te jääte kuidagi mannetuks.
Elu, milles sisaldub teadmine Jeesuse sõnadest “Mina olen elu” ja selle teadmise järgimine, ongi see täisväärtuslik elu, millest juhtkirjas kõneldakse. Täiendusi vajamata.
Jeesus rääkis oma mõistulood ja lausus oma õpetused suurt seletamata, mida ta täpselt silmas pidas ja kuidas tema öeldut oleks õige mõista. Ta ei andnud meile kuivi matemaatilisi valemeid ja loogilisi konstruktsioone – ta aga andis midagi, mida igaüks peab enese jaoks ja eneses ise avama ja avastama… Sest seda ühte ja ainsat õiget mõistmist ei olegi. Igaüks saab oma.
See on nagu vaataksime mitmekesi koos päikesetõusu – Päike on üks, selle valgus meie silmades ja meie tajudes on praktiliselt samane meile kõigile, kuid kui igal meist paluda kirja panna, mida ta nägi, saaksime väga erinevad tekstid, arusaamad, seosed…
Keegi ei saa kuidagi mööda minna Jeesusest või teha mingi shortcut ja kuidagi vältida Jeesust. Isegi kui inimene alustab kaugelt, on ta oma vaimsel edenemisel algul nagu väike veenire, mis otsib oma teed kivide vahel, pöörates kord sinna, siis aga tänna… muutudes ajapikku ojaks, mis rajab enesele juba ise teed… saab siis aga jõeks, mille voolu enam ei peata… ja mis suubub lõpuks peajõe peavoolu, mis kannab kõik maailma veed lõpmatuse Ookeani. Peavoolu vastuvõtmine, selleks saamine, selles olemine, see olemine on Jeesuse vastuvõtmine ja temasse suubumine oma eluga. Ja Tema lubamine elada endas.
See peajõgi siinses pildis, mis meid Ookeani viib, ongi Jeesus – tema kui tee, tõde ja elu. Me ei saa Teda oma teel kunagi ega kuidagi vältida, kui läheme tagasi sinna, kust kunagi üldse alustasime, kust sai alguse kogu maailmas leiduvate vete igavene ja elu andev ringkäik looduses – Ookeani. Sama paratamatu on meile Jeesus, tema elu ja tema õpetus.
Jeesus ütles enese kohta, et tema on tee, tõde ja elu.
Inimesele õpetas ta vastavalt kolme – usku, lootust ja armastust.
– Usk on meie maine tee – tavaline elu usus-usalduses ja selle praktika, meie alatine avatus jumalikule armule.
– Lootus on meie teadvuse ülim tõde – meie teadmine, veendumus ja kindlus, oma koja ehitamine mitte liiva, vaid kaljule.
– Armastus on meie vaimne tõeline elu – osadus elu lätte – taevase Isaga – ja sellele osadusele rajatud vendlus oma ligimesega.
Jeesus on tee, tõde ja elu, meie osaks on uskumine, lootmine ja armastamine – elamine neis kolmes, sest nii läheneme Kristusele, keda tunti ja teati Maal kui Jeesust Natsaretist – kui Inimese Poega. Ta on Kristusena meie ideaal, Jeesusena aga meie vanem vend ja inimlik eeskuju teel ideaalini.
Kristus ja Jeesus, lihtsam oleks öelda, et Jeesus on/oli Jumal ja kõik tühjad arutlused langeksid ära.
Ma seostasin kaks Jeesuse ütlemist – “Tee, tõde ja elu” ning “Usk, lootus ja armastus”, ei muud.
Muidugi, võib lihtsalt öelda, et “Mehed-naised – täna on reede!”, ja sellega langeksid kõik tühjad arutlused ära… aga kas sellest ikka piisab?
Mõnele piisab, kui ta võtab omaks valmis sõnavormelid, pimesi peab neid tõeks ning kordab neid endale. Teine aga tahab ka aru saada, mida õieti öeldi. Ja selle sooviga pole midagi valesti. Ma kardan, me oleksime üpris vaesed, kui kirjutaksime siia üksteisele vaid üherealisi lihtlauseid.
Selline mõte teile, J.Kört – kirjutage ise, aga laske ka teistel kirjutada. Te näikse mõtlevat täpselt vastupidi – ise te midagi ei kirjuta, aga teistel kah ei luba. Kas pole veidi tobe, ah?
“Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm; aga suurim neist on armastus!”
Pauluse 1. kiri korintlastele, 13.ptk, 13. salm.
Tsitaat Pauluselt on tore, kuid Jeesus ütles ju, et ma pole rahu tooma tulnud, vaid mõõka!
Tooma evangeelimis räägib Ta tule heitmisest ja tahtmisest,et see maailm kord süttiks!
Arutlusaldis kirjutaja on kindlasti märganud, et mõõk (lahkmeel) on täiesti olemas. Selles taaskord veendumiseks piisab, kui külastada dr.theol. Toomas Pauli laupäevase artikli järgset kommentaariumi EPL-s, kus kõigi EV seadusandluse kohaste legaalsete vahenditega lubatakse maa pealt ära pühkida ristikirik.
Mis puutub tulesse, siis taeva ja maa hävimisest kõneldakse ka näiteks Matteuse evangeeliumis, taevatähtede langemisest Markuse evangeeliumis, taevast alla langevast tulest Johannese Ilmutuse raamatus.
Tsitaadist – see oli toodud ainult allikaviite pärast.
Kena päeva jätku!
Eks me tõepoolest näe, et Jeesus tõi “mõõga” inimeste vahele – vaen valitseb nii sageli inimeste meeli just usu pärast. T.Pauli artikkel pole kaugelt ainus, kus usklikke usu pärast vaenatakse. Ja eks näinud ju Jeesuski ette, et kristlasi vaenama hakatakse ning kaugeltki mitte avasüli igal pool vastu ei võeta. Sellest räägivad tema ennustuslikud sõnadki:
“Õndsad olete teie, kui teid minu pärast laimatakse ja taga kiusatakse ja teist valega kõiksugust kurja räägitakse”.
Kuid need samad sõnad räägivad ka muust kui sellest “mõõgast” – need sõnad räägivad ka õndsaks saamisest.
Ei ole võimalik kirikut maa pealt ära pühkida (ehk ainult tuumasõda teeks seda, aga uus tõug, kes asemele tuleb, leiaks jälle usu) ,kui aga seaduslikult keelatakse kirik (mis peaaegu vene ajal juhtuski),siis läheb ta põranda alla nagu algkristluse päevil.Nii et hirmul pole põhjust.
Kuidas me üldse mõistame Seadust. Vanas tõlkes oli kasutatud sõna ‘käsk’, mitte ‘seadus’, nii ka 1. psalmis oli juttu käsuõpetusest. Ma ei nõustu väitega, et me ei pea alluma ühelegi seadusele/käsule, sellega me unustaksime ka käsu, mille Jeesus meile andis: armastage üksteist. Armastus on ise nii suur jõud, et ei luba teha kurja. Muide, hingamispäeval ravimine ongi ju armastuse tegu. Küll ei ole armastuse väljenduseks formaalsed piirangud, mis lähevad oma sisult absurdi, mis viib variserlikkusse, ja just seda Jeesus taunis.
Ei maksa tõlgendada Seadust karistusseadustikuna. Jumala antud 10 käsku on kokku võetud armastuskäsus. Ma ei julgeks olla kindel, et inimene, kes eitab armastuskäsu, on mõistnud, mis on meie jaoks armu võimalikuks teinud. Ometi ei tähenda see, nagu ei võiks ta armule loota ja armu saada, kuid ta peab teatud aluselt lähtudes suutma mõista, et ta seda vajab.
Kahjuks jõudsin alles nüüd arvuti juurde.
Imestan, millest mulje, nagu oleks kardetud võimalust, et kristlus ja ristikirik kaob. Nähtuse konstateerimine ei tähenda hirmu, vaid, vastupidi, julgust sellele otsa ja vastu vaadata. Kõnealuses EPLO kommentaariumis, sai eespool nimetatud ennustus piisavalt vastulauseid – niivõrd, kuivõrd selline arvamus neid üldse vääris.
Kahjuks ei jätnud Teie 07:53 lühikirjutis selget arusaama, et olite silmas pidanud vaimumõõka. Nüüd, mil see asjaolu on selgeks saanud, võime kahtlemata konstateerida ka valmisolekut kuulutada rõõmusõnumit rahust.
Sest tõesti rahu, mis üle mõistuse, millest Paulus räägib, on kõige tähtsam.Ja kui lunastatu ei tunne sõnulseletamatut rõõmu, siis ta on lihtsalt õnnetu inimene.
Millest teie rõõmu tunnete, Kört? Kas teie rõõm on ikka Jumalast?
Mört Kört Tört Sört Lörts!
Õnnis on inimene,
kes ei käi õelate nõu järele
…
vaid kel on hea meel
Issanda Seadusest.
(Psalmist 1)
Jeesus ütles: “Ärge arvake, et ma olen tulnud Seadust või Prohveteid tühistama, Ma ei ole tulnud neid tühistama, vaid täitma.” (Mt 5:17)
Kirjas roomlastele eelneb sõnadele “ei ole Seaduse all, vaid armu all” veel üks mõte, niisiis terviklikuna on sisu järgmine: “Sest patt ei valitse enam teie üle, kuna te ei ole Seaduse, vaid armu all.”
Kas Seadust tundmata, seda kas või alateadvuses tajumata, oleme üldse võimelised mõistma, et vajame armu. Armu tundes teame aga, et Seadus ei saa meid enam hukka, surma mõista, vaid et arm annab meile elu.
Matteuse evangeeliumisse on palju sattunud juudakristlastele määratud mõtteid, isegi kahtlane on ,kas Mt,5,17 on üldse Jeesuse autentne lause. Jeesus ignoreeris oma tegevusega kogu aeg Seadust, ta rikkus seda (nt. käte mitte pesemine enne söömist, hingamispäeval ravimine jne.) Tal oli lausa lõbus Seadust rikkuda.Ka meie, kristlased, ei pea alluma ühelegi seadusele, meil on ainult lunastuse täht südames ja me oleme igavesti vabad.
Jah, Jeesus andis tõesti jüngritele(!) käsu; armastage üksteist (nagu mina olen armastanud teid, ütles Ta).Agape ei ole meie mõttes armastus, mida me tavaliselt iga päev kasutame, sõna armastus on ära lörtsitud ja lõplikult, kuigi selles sõnas on eriti tähtis rõhk mu arust , et see on Arm.Jeesuse moodi armastada me vaevalt suudame, sest me oleme lihttlabased inimesed, Tema oli lisaks inimesele ka Jumal.Me ei suuda enam ette kujutada, kuidas Jumal , kes on maa peale tulnud meid armastaks.Ja kui mõnel eriti selgel silmapilgul seda taipame, siis oleme tõesti ka Jeesuse jüngrid.Aga armastada nii, et kogu aeg peas hoiame, et Jeesus ju käskis ju nii, see pole armastus.Ja armastuse teod ka tänapäeval toovad kaasa vihkamise nagu vihati Jeesust ja nagu Ta ütles oma jüngritele, et minu nime pärast hakatakse ka teid vihkma.
Kord ütles Jeesus: “Et ka teie nõnda teeksite, nagu mina olen teile teinud.” Selleks kõige suuremaks armastusteoks, mida Jeesus tegi, ei ole me keegi võimelised, isegi, kui tahaksime. Aga me suudame teenida ja see, kui on puht südame sunnil, on ainult armastusest võimalik. Sellest, mis ei ole lörtsitud.
Armastus sõnana on ära lörtsitud jah, paraku. Ometi tunnen, et teda on maailmas olemas ka selles päris-tähenduses.
Tegelikult asi selles, et ma ei tahtnud vaidlustada suveräänse armu olemasolu Jumalas, vaid seda, et me alati ei tunne ise, et seda vaja oleks ega oska ka seda otsida (õigeks armust usu läbi), pigem halvustame, naerame, lausa irvitame – kas inimesed on vähe kuulutanud, et nad on eksimatud, õiged, ise oma tegude etaloniks. Nii võib kergesti kaduda piir selle tajumises, mis on hea, mis kuri, sellepärast kõnelesin ka seadusest (käsust), milleta meie maailm, paraku, eksisteerida ei saa. Seejuures, ma ei usu siiski, et inimene teadlikult tahaks teha kurja, arvestusega, et arm on “saadaval”.
Võib-olla on nii, et kui see väike armastusetaimeke inimeses on olemas, siis endas tuntav valu teatud hetkedel, tetud olukordades annab märku sellest, kas see taim on kidunud või kasvab tugevamaks. Ja kui valu on, siis küllap kasvab tugevamaks.
Tänan.
Armu ei saa mu arust ära teenida .Armu antakse. Ja usk pole ka enda teha. Usk on Jumala and. Seepärast ei tohi tõesti usklik põlastada uskmatuid.Ja ka teisitimõtlejaid.Aga ta võib püüda aidata neid mõistmisele, kui nad tulevad välja mõtetega ,mis on rumalusest.Sest tõesti – rumalus on patt ja võib teha väga palju kurja.
Usk ei ole tõepoolest enda teha, kuid ülesanne on sõnumit edasi anda. Nagu on öeldud Johannese evangeeliumis: “Teie ei ole mind valinud, vaid mina olen valinud teid, et te kannaksite vilja ja et teie vili jääks.”
Armu ärateenimisest ei ole ma kirjutanud, kirjutasin vaid usu läbi õigeks saamisest, kui kasutada sõnu Kirjast efeslastele:”Teie olete armust õndsaks saanud usu kaudu ja see pole mitte teist enestest; see on and Jumalalt; mitte tegudest, et ükski ei saaks kiidelda.”
Teenimisest kirjutasin ma teises seoses, nimelt jalgade pesemisel: “Et ka teie nõnda teeksite, nagu mina olen teile teinud.” Niimoodi saab toimida ainult jäägitu armastus. Nagu on öeldud ka Kirjas galaatlastele: “Teenige üksteist armastuses.”
Tänan vestluse eest, usun, et vaatamata harjumatusele üksteise väljendusviisi ja väljendustaustaga, suutsime üksteist vastastikku mõista.
Loodan, et kõrvalolijad andestavad selle vestluse pika kulu.
“Armu ärateenimisest ei ole ma kirjutanud, kirjutasin vaid usu läbi õigeks saamisest, kui kasutada sõnu Kirjast efeslastele:
“Teie olete armust õndsaks saanud usu kaudu ja see pole mitte teist enestest; see on and Jumalalt; mitte tegudest, et ükski ei saaks kiidelda.””
———-
Armust saadakse õndsaks. See toimub usu kaudu, kuid usk ise ei tee kedagi õndsaks – Jumala arm teeb õndsaks. Just arm on Jumalast ja mitte inimesest – seda ütleb Paulus, kelle se mõte ongi armu kohta öeldud, ja mitte usu kohta öeldud.
Usk on vaid vahend armu saamiseks, ei enamat. Usk ei tee õigeks – arm ja selle vastuvõtmine teeb õigeks. Usk on meie Jumalalt saadud võime, mida me võime teadlikult arendada ja endas suurendada. Jumal on meile andnud vaid usu kui võime ja võimaluse, ja on inimese valik, mida ta selle võimega peale hakkab – kas see kasvab temas või kahaneb olematuks.
Oleks usk ja selle määr vaid ja üksnes Jumala anda, siis ei saaks keegi olla Jumala ees süüdi, et tal pole usku. Ja kõige uskmatum oleks oma uskmatuses täpselt samaväärne kõige usklikumaga. Kuid kas nad ikka on?
Ega ole.
Näib, et teil, “mõeldes”, on veidi segi usu ja armu suhe ja erinevus.
Inimese usk on vaid eeldus, et arm vastu võtta. Usk pole samane armuga – usk on Jumala antud potentsiaal, mis tuleb inimesel endal endas avada, arm seevastu on puhas jumalik annetus inimesele. Ja inimese osaks saab arm vastavalt sellele, kuivõrd on inimene osanud seda jumalikku usu potentsiaali eneses avada, realiseerida reaalse Jumala kui taevase Isa usaldamisena.
Usk on inimese avatus usaldamises, arm on aga see väärtus, mis saab meile osaks selles usaldavas avatuses vastavalt sellele, kuidas me oleme oma usku teadlikult kasvatanud.
Üks asi on lapse siiras usaldus oma vanema vastu, hoopis teine asi aga see, mida laps selle usaldamise läbi oma vanemalt on võimeline reaalselt vastu võtma ja ka reaalselt saab. See on usu ja armu suhe – need pole samased.
Usk ei astu kunagi armu kohale ega asenda seda. Me oleme võime uskuda saanud Jumalalt ja seegi on jumaliku armu and meile, kuid usk pole veel arm ise selle täiuses – see on vaid meile annetatud eeldus ja meie võimalus oma elus jumaliku armu osaliseks saada.
Usk ise on samuti jumalik annetus, nagu on kõik jumalik annetus, mis meis on… kuid vaid potentsiaalina.
Enese usus Jumalale avamine on inimese vaimne töö ja ülesanne. Arm on see, mida me siis avatutena usus Jumalalt saame. Arm teeb õndsaks, mitte usk. Usk on eeldus, tingimus, vorm, võimalus, mille läbi arm vastu võtta.
Ning arm – see on need jumalikud väärtused, mida me enesesse saame ja mis lõppkokkuvõttes teevad meid üha enam Jumala enda sarnasteks.
Nii oleks selgem ja lihtsam mõista usu ja armu vahekorda.
Usk, olles ise jumaliku armu and, on vaid eeldus jumaliku armu saamiseks – on meie võime usaldada ja meie tegelik usaldus Jumala vastu. Kuid mitte veel see, mida me selle usalduse kui avatuse läbi Jumalalt saama oleme määratud.
Hr Kingo,
Te jätsite märkamata, et Teie esimesena ära toodud lause minult oli mu vastus eelkirjutanu küsimuse ühe osa suhtes. Seal ei sisaldunud terve mõte. Mõtte tervikuna kirjutasin tsitaadina Pauluselt. Teie jaoks võin selle siin üle korrata: “Teie olete armust õndsaks saanud usu kaudu ja see pole mitte teist enestest; see on and Jumalalt, mitte tegudest, et ükski ei saaks kiidelda.”
Siin on täpselt ja lühidalt öeldud see, mida Teie püüdsite pikalt ümber öelda: 1) õndsaks saadakse armust; 2) usu kaudu; 3)semikooloni järel olev osa “see on and Jumalalt” käibki armu kohta; 4)”mitte tegudest, et ükski ei saaks kiidelda” tähendab, et inimene ei saaks võtta seda oma saavutuste, tubliduse, hea käitumise, veata olemise jmt tagajärjeks.
“Usk on Jumala and” kirjutas eelmine kommenteerija ja seegi ei ole sugugi vale, kui mõelda mu sama kommentaari esimese lõigu tsitaadile: “Teie ei ole mind valinud, vaid mina olen valinud teid.”
Pauluse jutt on armust: “Teie olete armust õndsaks saanud”.
Ja ta lisab, kuidas: “… usu kaudu”.
Ning täpsustab: “… ja see (arm – minu rõhutus) pole mitte teist enestest; see on and Jumalalt”.
Ja et ei jääks kahtlusi, lisab Paulus: “… mitte tegudest, et ükski ei saaks kiidelda.”
Mis tähendab, et armu ei saa tegudega ära teenida, vaid armu saamise eeltingimuseks on usk kui usaldus Jumala vastu.
Niisiis, Pauluse öeldu on esmaselt armu kohta öeldu, ja mitte sedavõrd usu kohta öeldu. Usu kohta ütleb Paulus siin, et just usk on vajalik armu saamiseks, ja mitte teod.
Tollased juudid arvasid, et õiged teod on armu saamise vahend ja viis. Paulus, järgides Jeesust, õpetas muud – et armu saamiseks pole vaja õigeid tegusid, vaid üha enamat ja siiramat usku kui Jumala usaldamist. Nagu lastel, kelle sarnasteks me siiras usaldamisega peaksime saama.
mõeldes (lehe külastaja) Kolmap, 24/09/2008 – 22:08.
———
No kena. Me oleme siis samaselt seda asja mõistnud. Jäi mulje, et teil on segamini usu ja armu suhe ja te arvate, et usk on õige olemise alus. Usk on vaid õige olemise eeldus. Õigeks teeb inimese Jumala arm, mida saadakse usu läbi. Näib, siin meil erimeelsust pole – ja kena.
Kirjutate aga: “Usk ei ole tõepoolest enda teha”.
See on aga see, mille vastu vaidlen. Usk on meie enda teha. Meil on vaid jumalalt saadud uskumise võime kui potentsiaal, aga selle võime avamine on siiski väga meie teha.
Miski eksituse tõttu juhtus, et mitte minu nimi ei sattunud eelmise kommentaari pealkirjaks, vaid teie nimi – “mõeldes”.
Minu näpukas. Sry. Sama, õige autori nimega:
No kena. Me oleme siis samaselt seda asja mõistnud. Jäi mulje, et teil on segamini usu ja armu suhe ja te arvate, et usk on õige olemise alus. Usk on vaid õige olemise eeldus. Õigeks teeb inimese Jumala arm, mida saadakse usu läbi. Näib, siin meil erimeelsust pole – ja kena.
Kirjutate aga: “Usk ei ole tõepoolest enda teha”.
See on aga see, mille vastu vaidlen. Usk on meie enda teha. Meil on vaid jumalalt saadud uskumise võime kui potentsiaal, aga selle võime avamine on siiski väga meie teha.
Me saame usus kasvada (usk tuleb kuulutusest, kuulutus aga Kristuse sõna kaudu), aga kutsunud on Jumal.
Lisaksin omalt poolt veel armu kohta täpsustuse Pauluselt, Kiri roomlastele 3:23,24 “Sest kõik on pattu teinud ja Jumala aust ilma ning mõistetakse õigeks täiesti muidu, tema armust, lunastuse läbi, mis on Kristuses Jeesuses.”
Ja teine, samuti Kirjast roomlastele 4:25 “Jeesus, kes loovutati meie üleastumiste pärast ja üles äratati meie õigekssaamise pärast.”
Võib-olla võiks tuua ka järgmise mõtte Martin Lutherilt: “Sest Tema, Jumala Poeg, on surnud kogu maailma pattude eest. On ju päris kindel, et minagi kuulun maailma. Siis on kindel ka see, et Tema minugi pattude eest suri.” (Ro 3:28 põhjal, 19.tees, aastast 1535).
Kirjutasin: “Meil on vaid jumalalt saadud uskumise võime kui potentsiaal, aga selle võime avamine on siiski väga meie teha.”
Tõepoolest – nagu meil on teisigi jumalike ande – võime headuseks, armastuseks, kaastundeks, altruismiks ja veel paljud head.
Kuid see kõik on meis ja meil vaid kui potentsiaal, mis mitte alati ega igas ei saa tegelikuks ega avane täiel määral ega kanna oma head vilja.
Sama usu kui potentsiaali kohta – see on jumalik and, kuid selle avamine on inimese ülesanne.
Sageli öeldakse: “Usus õige”. Kuid peaks ütlema: “Armus õige” -sest arm teeb õigeks, mitte usk. Kuid arm saadakse usu läbi – sedan’d jah.
Jajah, me saame usus kasvada – seda ma räägindgi. Usk on meis kui seeme, mis peab kasvama puuks. Meie oleme vaid oma usu aednikud. Kuid seeme pole aednikust, nagu teame. Aednik on määratud hoolt kandma, et seemnest saaks puu ja puu oma viljad kannaks.
Tsiteerite palju Paulust. Mida arvan ja tean Paulusest, sellega võite tutvuda lingil:
http://www.syndikaat.ee/fpost.php?id=214
Kaks mõtet edasimõtlemiseks Pauluselt lisaks: “Aga me peame alati tänama Jumalat teie eest, Issandas armastatud vennad, et Jumal algusest teid on valinud õndsuseks Vaimu pühitsemise ja tõe usu kaudu, milleks ta on teidki kutsunud meie evangeeliumi läbi, et te kätte saaksite meie Issanda Jeesuse Kristuse au.” (2 Te 2:13)
ja
” ega oleks mul oma õigust, mis on käsust, vaid see õigus, mis tuleb Kristuse usu kaudu, see, mis tuleb Jumalalt usu varal, et ma tunneksin ära tema ja ta ülestõusmise väe ja tema kannatamise osaduse ning muutuksin Tema surma sarnaseks, kui ma kuidagi pääsen ülestõusmisele surnute seast. Ei mitte, et ma selle juba kätte oleksin saanud või oleksin täiuslik, vaid ma püüan kätte saada seda, mille pärast Kristus Jeesus mind on kätte saanud.” (Fi3:9-12)
Tegelikult loeksin ma enama huviga teie enda mõtteid kui lõputuid tsitaate piiblist. Foorum on siiski mõeldud elavate inimestega suhtlemiseks, ja mitte vestlemiseks raamatuga.
Minullt selline mõte – te ju edasimõtlemist soovisite?
Ja veel – kui olete juba tsitaate toomas, oleks kena, kui esmalt kirjutaksite siiski siia oma arusaama oma tsiteeritust. Ma võiks sia terve piibli paigutada ja öelda, et “See on edasi mõtlemiseks…”, aga on sel mõtet?
Tänan,
ma olen Teie varasemate arvamustega üsna kursis. Tsiteerisin seepärast, et igal lugemisel avardub mõte ja tekib seni olnule uus varjund või nüanss, mis viib sügavama mõistmiseni.
Paulus peab kõike pühkmeiks, et kasuks saada Kristust. Ammendamatu varasalv Kristuse Jeesuse surma ja ülestõusmise väe mõista aitamisel,
Kristuse rahu!
Ja oma sõnade kohaselt ma ka talitan – jättes kõrvale need massilised kuivad tsitaadid üks mõte:
Küllalt sageli on usklike omavahelistes suhtlemistes lugeda või ka kuulda väljendumisi kellegi aadressil a la “Sul on vale usk” või “Sinu usk pole õige”. Millegi sellise kuulmine või lugemine näitab, et selliselt ütleja või kirjutaja pole endale päris selgeks saanud, mis on inimese religioosne usk, ja mis on inimese filosoofilis-teoloogilised kontseptsioonid – tema maailmapilt, arusaamad Jumalast, endast, kaasinimesest, maailmast.
Kui mõista religioosse usu all avatust Jumalale kui Jumala usaldamist, siis selline usaldus Jumala vastu on inimesel kas vähemal või enamal määral olemas või tal pole seda. Usaldamist saab üldisemalt vaadelda vaid kvantitatiivse mõistena, millel on oma väline ja kvantitatiivne määr, kuid millel pole iseseisvat sisulist kvaliteeti.
Seepärast pole olemas selliseid asju nagu “õige usk” või “väär usk”. Inimesel kas on või pole usku-usaldamist. Väited kellegi usu-usaldamise õigsuse või vääruse kohta on sisult mõttetud – religioosne usk kui usaldamine saab inimesel lihtsalt eri määral olemas olla, kuid religioosne usk kui usaldamine ei jagune “õigeks” ja “valeks”. Seepärast pole mõtet ka usu üle vaielda.
Küll on olemas õiged ja väärad kontseptsioonid, arusaamad Jumala, iseenda, kaasinimese ja maailma kohta, ja selliseid kontseptsioone saab tõesti vaadelda ja hinnata kvalitatiivsetena – kui õiged või väärad need kontseptsioonid on.
Kontseptsioonide õigsuse-vääruse üle saab otsustada kaheselt – nende päritolualusel ja nende järgitavuse alusel.
Kui rääkida kontseptsioonide päritolust, siis kontseptsioonid võivad rajaneda kas isiklikul ehedal jumalakogemusel, mida on püütud paremini-halvemini kuidagi sõnadesse panna ja ühtse kooskõlastatud arusaamana esitada, või on kontseptsioon ilma sellise kogemusliku aluse ja katteta – on vaid omandatud teadmistel rajanev ja neist tulenev loogiline konstruktsioon.
Kontseptsiooni päritolu iseenesest pole veel määrav kontseptsiooni väärtuse – õigsuse või vääruse suhtes. Kogemusest tekkinud kontseptsioon ei pruugi iseenesest olla kuigi õnnestunud, samas võib teadmistepõhine kontseptsioon olla lausa avardav ja valgustav.
Rääkides kontseptsioonide õigsuse-vääruse teisest parameetrist – järgitavusest – on ilmne, et ühe või teise arusaama õigsus on hinnatav selle järgi, millistele isiksust ja tema vaimset tõusu ning arengut mõjutavatele tagajärgedele need kontseptsioonid viivad, kui nende kohaselt oma suhted inimestega rajada ja oma elu elada.
Paradoksaalne siinjuures, et isegi väärkontseptsioon võib inimese usus kui usalduses Jumalale avada. See ongi üpris tavaline te Jumala poole. Kui inimene saab oma esimese jumalakogemuse või kuuleb elus esmakordselt Jumalast ja seda sõnades formuleerib, siis pole selline kontseptsioon kunagi vaba puuustest, ekslikkusest, ebatäiuslikkusest.
Alati võib parem ja täiuslikum kontseptsioon asendada esmase ja puuduliku arusaama Jumalast, kuid isiklik usus kui usalduses avatuses Jumalale saadud jumalakogemus on see, mis sunnib inimest oma intellektuaalseid kontseptsioone korrigeerima ja muudab enim tema eetilis-moraalseid väärtusi. Usk kui usaldamine ja sellise avatuse – usaldamise läbi saadud vaimne kogemus on alati esmane, kontseptsioon teisene ja sellest tulenev, ja see on nii inimese isiklikul individuaalsel religioossel teel kui ka religioonides üldse.
Pean lisama, et tehtud valik on väga kindlal teljel, just spetsiaalselt, et neis tsitaatides öeldule mõelda.
Ma ju ei tsiteerinud tervet Piiblit, vaid mõtlesin just Jeesusele Kristusele, meie Lunastajale. Nagu eelmise kommentaari lõpus öeldud, kordan: kõik on Paulusele pühkmed, et kätte saada Kristust.
Kas meile on see ka nii, selles on küsimus.
Seda pikka lugu religioossest usust olen ma kuskil lugenud, hr Kingo.
“Tsiteerisin seepärast, et igal lugemisel avardub mõte ja tekib seni olnule uus varjund või nüanss, mis viib sügavama mõistmiseni.”
——–
Te võiksite siis ka ülejäänutele pakkuda teistele seda oma uut varjundit või nüanssi ning sügavamat mõistmist. Teksti pelgast kopimisest ja pasteerimisest seda kõike paraku pole välja lugeda.
võite uuesti lugeda, võite ka vahele jätta. Ma jätsin selle siia EDASI mõtlemiseks… kui teil mõni mõte sellest edasi peaks tekkima.
Loeksin.
Tsitaatide poolt ja vastu.
Kasutame tsitaate, milles on lakooniliselt öeldud kõige olulisem. Seda pikalt ümber seletades lisab igaüks oma kontseptsiooni, kuid võib ära võtta ka algse kirjutanu seisukoha, seda muuta, tõlgendada oma suva ja arusaama järgi.
Vahel on kasulik süüvida just tsitaatidesse ja mitte kuulata teiste pakutud variante.
Iseavastamine on ka suur rõõm.
Head ööd.
Pean lisama, et tehtud valik on väga kindlal teljel
——
Te võiksite sellest teljest siis ka kirjutada pikemalt? Mina näen vaid tsitaate – telg jääb ähmaseks ja vajaks avamist.
Kuid homme vaatan – aeg hiline.
Vahel on kasulik süüvida just tsitaatidesse ja mitte kuulata teiste pakutud variante.
———
Et lugeda piiblit, selleks on mul piibel. Siin on huvitavam lugeda inimeste arvamusi loetu kohta ja nende isiklikke mõtteid, mitte tsitaate vahetada.
Üldiselt – ma tahaks vestelda elavate inimestega, ja mitte saada neilt tsitaadilasu. Kui teil on omi mõtteid – see oleks väärtus. Piibel aga on mul endal olemas.
Olgu siis, hr Kingo, lisan selle pika kirjutise kohta ainult paar tagasihoidlikku mõtet. See on lihtsalt minu arvamus, millele mul on õigus, nagu Teil on õigus Teie arvamusele.
Meil siin piisab kasutada üht sõna: usk. Me usume Jumalasse või ei usu. Religioosne seal täiendina ei lisa meie ustunnetusele midagi kvalitatiivselt juurde, kuigi kvantitatiivselt muudab väljendi mahulisemaks.
Filosoofilis-teoloogilised kontseptsioonid on rohkem filosoofia valda kuuluv küsimus ega puuduta kuigivõrd üht siiralt ja lapsemeelselt usklikku inimest, kelle jaoks on olemas üks Jumal ja Lunastaja Jeesus Kristus – Jumala Poeg.
Õige usk ja vale (väär) usk – tore, kui ei peeta enam sobivaks hinnata kellegi usu kvaliteeti. Seda tunneb meie kõigi puhul õigesti ainult Jumal.
Kõigist kontseptsioonidest tähtsaim on avatud süda ja Jumala lapse meelsus.
Igale oma.
Lepin sellega, mis on öeldud lihtsates laulusõnades:
Ma olen omaks võtnud Ta kõigest südamest;
sest Ta on elu jätnud mu vaese põrmu eest,
et päästetud ma saaksin süüst, piinast igavest.
Rahulikku öhtu jätku, hr Harri Kingo.