Aeg on rääkida
25.05.2007 | ek | Rubriik: TeoloogilistKäesoleva essee eesmärk ei ole kedagi
kritiseerida ega süüdistada, vaid kutsuda üles diskussioonile inimesi, kellel
on mure meie kiriku ja tema tuleviku pärast ning kes tunnevad, et nende
kutsumuseks on misjon. Ka ei esita käesolev kirjutis Martin Lutheri Ühingu,
vaid üksnes autori seisukohti ja mõtteid.
Igale asjale on määratud aeg, ja aeg on
igal tegevusel taeva all: aeg vaikida ja aeg rääkida. Kg 3:1,7b
Käesoleva essee eesmärk ei ole kedagi
kritiseerida ega süüdistada, vaid kutsuda üles diskussioonile inimesi, kellel
on mure meie kiriku ja tema tuleviku pärast ning kes tunnevad, et nende
kutsumuseks on misjon. Ka ei esita käesolev kirjutis Martin Lutheri Ühingu,
vaid üksnes autori seisukohti ja mõtteid.
Meie kirikul on palju muresid ja probleeme,
millega tuleb tegelda: kiriku liikmeskonna vähenemine, koguduste majanduslik
toimetulek, ühe osa meie ühiskonna mõistmatus kiriku ja ristiusu suhtes – kui
nimetada vaid mõningaid raskemaid. Usun, et kristlastena ja vaimulikena
muretseme me kõik oma peatselt 90aastaseks saava kiriku oleviku ja tuleviku
pärast. Nõnda olen minagi alates oma õpingutest pastoraalseminaris mõelnud meie
kiriku valupunktide üle, kuid olen seni sel teemal kirjutanud vaid ühe artikli
(vt «Mõistuse kaitseks», EK nr 49, 29. november 2006, lk 3).
Ilmlikustumine
Mõni aeg tagasi vestlesin ma meie
peapiiskopi Andres Põderiga ja küsisin temalt, kas peaksin võtma sõna, kui
näen, et kirikus on probleeme, mis mind puudutavad, ning nähtusi ja tendentse,
mida ma ei saa pidada õigeks. Peapiiskop vastas, et seda teha on lausa minu
kohus. Julgustatuna meie kirikujuhi mõistvast ja toetavast suhtumisest sündis
ka käesolev artikkel.
Kiriku liikmeskonna kahanemine ja inimeste
eemaldumine kirikust ei ole üksnes Eesti probleem, vaid on iseloomulik
enamikule Euroopa (sealhulgas ka nn vana Euroopa) riikidele, kusjuures see
puudutab nii suuri evangeelseid kirikuid kui ka maailma suurimat kristlikku
konfessiooni, roomakatoliku kirikut. Kiriku liikmeskonna vähenemine ja ristiusu
mõju nõrgenemine – ilmlikustumine ehk sekulariseerumine – on üks 20. sajandile
iseloomulikumaid vaimseid suundumusi Euroopa religioonimaastikul, kuid
kindlasti tuleb olla nõus nende religioonisotsioloogidega, kes rõhutavad, et
sekulariseerumine ei tähenda religioossuse kui sellise, vaid üksnes
traditsioonilise kirikliku religioossuse kahanemist, kusjuures seegi on riigiti
erinev (vt Urmas Petti, «Usulise maastiku kirjeldamisest sekulariseerumise
mõiste abil». Teoses: «Kristuse täisea mõõtu mööda. Pühendusteos Jaan Kiivitile
65. sünnipäevaks». Tallinn 2005, lk 287–305).
Erinevad sotsioloogilised uurimused
näitavad, et ka praegu leidub eurooplaste hulgas arvestatav protsent inimesi,
kes usuvad mingi «kõrgema jõu» olemasolu või inimhinge surematust. Need on
puhtalt religioossed uskumused, s.t ideed, mida pole võimalik teaduslikult
tõestada, vaid saab üksnes uskuda (või mitte). Samas ei ole need uskumused
midagi ristiusule eriomast, vaid esinevad ka paljudes teistes (kui mitte lausa
enamikus) religioonides, mistõttu varauusaegsed teoloogid liigitasid need n-ö
üldinimliku, universaalse religiooni ilmingute hulka.
Ja kui lisada neile veel sellised
uskumused, nagu usk karmasse ja hinge ümbersündi, mis on samuti paljude
eurooplaste (sealhulgas eestlaste) poolt sügavalt omaks võetud, kuid pärinevad
ristiusuvälistest traditsioonidest, hinduismist ja budismist, siis võib öelda,
et meie religioosset vaimsust mõjutavad juba pikemat aega ka teistest
usunditest ülevõetud ideed ja uskumused.
Euroopa «religiooniruum» ei ole ammu enam
pelgalt kristlik. Sünkretism, s.t erinevate usundite ideede omavaheline
segunemine, on samuti üks meie ajale väga iseloomulik vaimne suundumus. Kui
lisada sellele veel arvukate (ja mitte ainult kristliku taustaga) uususundite
tekkimine ning ka mitmete vanade traditsiooniliste usundite (eriti islami)
pooldajaskonna kasvamine, siis ei saa mingist religioossuse kahanemisest
Euroopas juttugi olla. Üksnes religioosne pilt on 20. sajandil varasemaga
võrreldes oluliselt muutunud.
Olukord Eestis
Nagu juba alguses vihjasin, ei erine Eesti
olukord oluliselt muu Euroopa omast. Üksnes inimeste hulk (võrreldes kogu
elanikkonna suurusega), kes ei kuulu ühtegi kirikusse ega pea end ühegi usundi
järgijateks, on meil protsentuaalselt suurem kui enamikus teistes Euroopa
riikides, mis on andnud põhjust rääkida Eestist kui ühest Euroopa
ilmlikustunumast maast. Miks see nii on, sellel on oma ajaloolised põhjused,
mis peituvad osaliselt meie lähiajaloos (nõukogude okupatsioon ja selle
religioonipoliitika), osaliselt ulatuvad aga tagasi veelgi varasemasse
ajalukku.
Olen käsitlenud seda teemat oma Postimehes
ilmunud artiklites «Eestlaste usukartus on alusetu müüt» (nr 80 (4354), 8.
aprill 2005, lk 12), «Eestlaste usukartus põhineb eelarvamusel» (nr 33 (4307),
9. veebruar 2005, lk 14) ning «Veel ükskõiksusest ja hirmust» (nr 40 (4314),
17. veebruar 2005, lk 17). Püüdsin neis artiklites näidata, et nõukogudeaegses
koolis õpetatud kontseptsioon eestlaste põlisest vihast ristiusu vastu ei pea
ajalooliselt paika, kuigi praegu põhjendavad ja õigustavad teatud grupid
ühiskonnas oma kristlusevaenulikku hoiakut just sellele müütteooriale
tuginedes.
Samas tõin ma (eriti viimasena viidatud
artiklis) välja ka ühe joone, mis eristab Eestit enamikust teistest Euroopa
riikidest, ja selleks on sallimatus ning viha religiooni (eriti kristluse ja
kiriku) suhtes. Selles veendumiseks ei ole vaja lugeda Delfi kommentaare,
piisab vaid inimestega suhtlemisest. Mujal Euroopas asendab vaenulikkust pigem
külmus ja ükskõiksus.
Teoloogid on otsinud lahendusi
Ilmlikustumine on olnud probleemiks
paljudele 20. sajandi teoloogidele ja vaimulikele ning nad on otsinud ka
lahendusi. On kerge öelda, et sekulariseerumine on protsess, mis toimub
«ajaloolise paratamatuse» sunnil ja et me ei saa selle vastu midagi teha.
Tavaliselt seletavad kirikuinimesed sekulariseerumist inimese üha kasvava
patususe ja süveneva eemaldumisega Jumalast, kuid taoline «progresseeruva
regressi teooria» tundub mulle isiklikult kuidagi müütiline ega näi olevat
usutav.
Olles teoloog ja eitamata inimese patusust,
julgen kahelda, kas inimkonna ajaloos on olnud perioode, mil inimene on olnud
«vähem patune», kui ta on praegu (selle uskumine eeldab, et ajaloos on olnud
kord «usuajastu», millest me pidevalt eemaldume), ja julgen kahelda selleski,
et mõnda kirikusse kuuluvad inimesed on «vähem patused» kui näiteks kristlased,
kes ei pea end seotuks ühegi konkreetse konfessiooniga. Paraku kasvab Euroopas
ka selliste inimeste hulk. Seepärast usun ma pigem religioonisotsiolooge ja
ajaloolasi, kes seletavad sekulariseerumist teatud sotsiaalajalooliste
põhjustega, mida ma siinkohal ei saa ruumipuudusel põhjalikumalt käsitleda.
Minu jaoks on julgustav, et 20. sajandil on
olnud mitmeid mõjukaid evangeelseid teolooge, kes ei ole hinnanud tänapäevast
ilmlikustumist üksnes mandumisena ja taganemisena Jumalast, vaid on näinud
selles ühest küljest küll tõsist probleemi, mis raskendab kiriku kuulutustööd,
ent on tauninud selle hukkamõistu usutaganemisena ning näinud selles hoopis
väljakutset kirikule.
Sellised teoloogid on olnud näiteks
Dietrich Bonhoeffer, Rudolf Bultmann, Paul Tillich ja Friedrich Gogarten,
kellest esimene jõudis arusaamiseni, et sekulariseerumine on märk sellest, et
maailm on saanud täisealiseks. Täisealisus tähendas Dietrich Bonhoefferi jaoks
inimese vabanemist autoriteetide (sealhulgas ka kiriklike autoriteetide)
eestkoste alt ja vajadust pakkuda inimestele ristiusukäsitlust, mis on
võrreldes varasema ajaga täiesti uus. Bonhoefferi meelest saab sellist
lähenemist pakkuda vaid «piibellike mõistete mittereligioosne
interpretatsioon», mis ei tähenda traditsioonilise kristliku terminoloogia
hülgamist, vaid selle «tõlkimist» uutesse, 20. sajandi inimestele
mõistetavatesse kategooriatesse.
Sarnaseid mõtteid on avaldanud ka Rudolf
Bultmann, kelle kurikuulsa demütologiseerimisprogrammi põhiideeks oli, et
ristusu sõnum on edastatud meile läbi antiikse maailmapildi, mis erineb
oluliselt tänapäeva inimese omast. Bultmann nimetab seda maailmapilti
mütoloogiliseks, kuid tuleb rõhutada, et müüdil ei ole tema jaoks seda
tähendust, mis tal on tavamõistes – see ei ole muinasjutt ega väljamõeldis.
(Järgneb.)
Jaan Lahe,
Viimsi Püha Jaakobi koguduse õpetaja, Tartu
ülikooli usuteaduskonna Uue Testamendi teaduse doktorant
…kes on \”selle\” (Jumala Kuningriigi saladuse) peitnud \”tarkade ja mõistlike\” eest, aga ilmutanud aadlikele.
Et kes siin viimane kord ikka kõige rohkem püha viha täis oli?
ausalt öeldes mina küll ei usu, et nende Toomas Pauli soigumiste peale, mida ta erinevates ajalehtedes ilmutab, keegi Kristuse poole pöördunud oleks
mis minusse puutub, siis ju ma keegi olen ka … aga see vist ei ole praegu teema? või päästab maailma kemplemine sel teemal, kes on kõvem mees ja kellel on pikem?
Kuidas sa räägid! Eesti kõige lugupeetum ja auväärsem teoloog Toomas Paul on oma saadete ja sõnavõttudega nii palju teinud, et inimesi usu juurde tuua. Ja ta on toonud! Ainuüksi Tallinna Jaani koguduses on neid kümneid ja kümneid! Tema leeriõpik, mis seletab ristiusku intelligentsel viisil on väga populaarne intelligentsi hulgas, samuti ta esseed ja jutlustekogud. Sul X peaks olema lihtsalt häbi! Arne Hiob teeb võrratuid tele- ja raadiosaateid, tean inimesi kes on nende mõjul leidnud oma tee kirikusse. Ma ütlen – on vaja sellist lähenemisviisi ristiusule, mitte vulgaarset külakristlust.
Ma kommenteeriks seda lugu nii. See, mida Lahe oma artiklis väida, ei ütle teoloogidele midagi uut. See, et sekulariseerumist ei tohiks hinnata vaid \”vagade langusteooriate\” moodi eemaldumisena Jumalast, et Piibli maailmapilt erineb tänapäevasest ja et seepärast on vaja selle maailmapildi abil väljendatut uutmoodi sõnastada – see kõik on Euroopa teoloogias juba ammu elementaarne ega vaja seletamist. Lahe jutt mõjub uudsena aga siiski, sest meie kirikus näeb asju nii vaid väike teoloogide ringkond (kuhu ka Lahe kuulub). Ma jagan X-i kahtlusi: ma ei ole küll nõus väitega, et see on \”liberaalne kultuurprotestantlus\” (teoloogia ajalugu ülikoolis õppinuna ei saaks ma sellist asja küll väita, sest dialektiline teoloogia ja kultuurprotestantlus on küll kaks eri asja), kuid kahtlen, kas selline ristiusu interpretatsioon on lahendus küsimustele, mida Lahe tõstatab. Kindlasti pole see imerohi, mis ristiusu inimesteni toob, kuigi jah, ilmselt teatud tüüpi inimestele on see küll ainuvõimalik viis uskuda ja küllap see mõnele inimesele ka kirikuläve ületatavaks teeb (nagu mulle tegid seda omal ajal ühe Eesti teoloogi kirjutised). Näib, et Lahe püüab täita üht nishi, mis meil seni on olnud suhteliselt tühi ja seda ei peaks talle pahaks panema. Küsimus on siiski laiem: Kas meie kirik vajab missionistrateegiat ja milline see peaks olema? On meil potsentsiaali selle väljatöötamiseks ja vahendeid selle realiseermiseks? Millised peaksid olema prioriteedid misjonitöös, samuti misjonimeetodid?
jutlused on igatahes küll hästi vaimuvaesed, isegi norida ei ole millegi kallal. Kui piiblit räägitakse oma sõnadega ümber siis ei saa isegi ironiseerida, saaks ainult sõimata a la Delfi.
Okei, küllap on maavaimulike seas ka häid jutlustajaid (tunnen ka ise ühte – ta nimi on Kalle Kasemaa), kuid kus on nende artiklid (Kasemaast ma ei räägi, tema on kirjutanud küll), miks nad ei võta ajakirjanduses sõna? Nii ei jõuagi ju kiriku hääl kirikuseintest kaugemale. Mis misjonist me siis üldse räägime. Paul ja Hiob kirjutavad, teevad saateid, peavad loenguid, neid kuulatakse ja neil on midagi öelda. Tean, et kümned kirikusse mittekuuluvad inimesed peavad neist lugu, võtavad neid tõsiselt ja kui ristiusk on leidnud endale poolehoidjaid intelligentsete inimeste hulgas väljaspool kirikut, siis tänu neile ja mitte sulle, X. Kes sa üldse oled ja mida selle heaks teind, et Eesti ühiskond kuulaks Kristuse häält? Sa võid ju oma külas olla kõva usumees, aga saa aru, et sellest ei aita.
mina ei ole ühtegi Toomas Paul, Arne Hiob, Vello Salo ega Jaan Lahe jutlust kuulnud, nii et ei tea ütelda
häid jutlusi olen aga kuulnud küll, esimene, kes hea jutlustajana meelde tuleb, on Ivo Pill … või Urmas Nagel …
See X-i jutt on õige! Aga küsimus jääb ju ikkagi – mida siis peaks tegema? Selge, et ristiusku ei saa igasugu moevooludega kohandada. Aga samal ajal on selge see, et haritud inimesed ei ole rahul lihtsakoelise ja ebakriitilise ristiusuga, mida viljeldakse kohutavalt palju igal pool. Üks mu tuttav Itaaliast ütles, et ka seal on rahulolematus preestritega suur, sest see usk, mida nad õpetavad, on sageli hästi naiivne, mustvalge ja ei võta tõsiselt mõtlevat inimest, kes otsib vastuseid elu suurtele ja rasketele küsimustele. Üks eesti katoliiklane ütles kord, et ka nende siinsed Ladina-Ameerika preestrid räägivad nagu väikestele lastele. Tartu katoliku kogudusest on palju intelligentseid inimesi seepärast ära läinud. Ka Eesti luteri kirikus on jutlustamine kohati allpool igasugust arvestust. See, mida paljud maavaimulikud räägivad, ei kannata üldse kriitikat. Ja neid vaimulikke, kes oskavad tõesti ristiusku targalt seletada, on vaid käputäis – Toomas Paul, Arne Hiob, Vello Salo ja mõned veel. Ja muide – kirikuvälised inimesed saavad sellest ka aru ja hindavad just neid väheseid. Paraku.
nimesid võib ju nimetada, iseküsimus on, mida keegi praktiseerib ja kuulutab
mulle igatahes meenutab JL tegevus väga Tallmeistrit ja Kuljust ning teisi nende mõttekaaslasi, kes arvasid ka, et suudavad \”demütologiseerimisega\” (olgu, nad ei kasutanud ehk seda sõna) \”intelligentsi\” kirikus hoida või kirikusse meelitada
paraku ei hoolinud \”intelligents\” neist rohkem kui Põllust või Sommerist
paraku kunst mille järele nõudmine järjest väheneb. Kui maailmas on juba vähemalt 35 000 kirikut koos veel rohkemate teoloogiatega, näitab see ilmekalt piiblist leitavaid üksikasju saab kombineerida lõpmatuseni, ilma et ükski variant oleks teoloogiana õigem või valem. Õige ja vale üle otsustavad poliitilised jõujooned nii kirikute sees kui neist väljas ning kooskõla või vastuolu primaarteaduse käesoleva arengutasemega (Sekundaarteaduse saab teha ju igast nähtusest ajaloos, nii nagu näiteks kunstiteadus, mis ei seleta midagi vaid ainult lahterdab).
No pidin ma kirjutama … hakkab aga jälle pihta …
teoloogiga nõus
aga \”mis teha\”le küsimus:
mis on \”vulgaarne külakristlus\”?
ja kas sellise väljendiga ei solvata tuhandeid inimesi eestis ning miljoneid üle maailma – inimesi, kellel on lihtne ja siiras usk Jumalasse ja kes ei vaja \”intelligentseid\” targutusi ning \”demütologiseermist\”
või kaalub üks Toomas Paul nad kõik üles?
no kui rääkida siis rääkida, ega see kuhugi välja viima peagi, igaüks saab natuke ennast näidata ja teistele ära panna. Tore, aga vähemalt sama mõttetu.
Teoloog küsib: \”Kas meie kirik vajab missionistrateegiat ja milline see peaks olema? On meil potsentsiaali selle väljatöötamiseks ja vahendeid selle realiseermiseks? Millised peaksid olema prioriteedid misjonitöös, samuti misjonimeetodid?\”
Püüan veidi kommenteerida, riskides muidugi nagu Eesti Kiriku kommentaariumis ikka sõimu osaliseks saada (ja eks minugi arvamus kvalifitseeru paljude jaoks vaid vulgaarse külakristlusena).
Jah, meie kirik vajab misjonistrateegiat, ja kui ta on KIRIK, siis on tal ka potentsiaal ja vahendid.
Toimiva misjoni eelduseks ongi see, et meie kirik hakkaks end mõtestama kirikuna, s.t. mitte mingi inimliku organisatsioonina, vaid Kristuse maapealse ihuna, kelle potentsiaal ja vahendid on Kristuses. Ühed nõuavad tunnustähti ja teised tarkust, aga meie kuulutame ristilöödud Kristust!
Kristus ise tänab ja kiidab Isa, kes on \”selle\” (Jumala Kuningriigi saladuse) peitnud \”tarkade ja mõistlike\” eest, aga ilmutanud alandlikele, madalatele ja väetitele; kristluse tulevik ei ole mitte selle mugandamises \”tarkade tarkusele\”, vaid selles, et need, kes Jumala riigi vastu võtavad, võtavad selle vastu nagu \”lapsukesed\”.
Kiriku misjonistrateegia ja meetodid on lihtsad: Jumala sõna kuulutamine ja sakramentide jagamine; ning selle õpetamine, et Jumala sõna ja sakramente tuleb võtta vastu siiras usus ja usalduses: mitte sellepärast, et meie millestki aru saame (ja selleks, et aru saaksime, Jumala sõna ja tahet oma mõistuse järgi \”kohandame ning parandame\”), vaid sellepärast, et see on Jumala, meie hea Isa armuline tahtmine.
Esimeseks eelduseks ükskõik missuguse misjonistrateegia õnnestumiseks on, et vaimulikud hakkaksid ise Jumala sõna tõsiselt võtma – ja seda ilma häbenemata, sellest midagi maha salgamata ega seda oma suva (pardon: oma tarkuse) järgi ümber tegemata.
Teiseks eelduseks on see, et vaimulikud loobuksid oma laiskusest ja mugavusest ning hakkaksid pidama rohkem jumalateenistusi, palvusi, piiblitunde, teeksid lahti kirikuuksed (mitte ainult kord kuus või kord nädalas, vaid iga päev), külastaksid oma koguduseliikmeid, võtaksid vastu pihilisi jne jne – ja ei häbeneks seda võrratut rikkust, mis Jumal neile ja kogu kirikule on kinkinud; paraku on seda viimast – Jumala armurikkuse mittemõistmist ja häbenemist – EELK-s minu hinnangul liigagi palju. Kui siinsamas lehes väidetatakse, et EELK tulevikuvõimalused on selles, et ta on suurima liikmete arvuga kodanikeühendus Eestis, on kiriku mõistmisega midagi kapitaalselt valesti …
Kolmandaks eelduseks on oma koguduseliikmete õpetamine ja juhendamine, et nad ei oleks mitte ainult sõna kuuljad, vaid ka sõna tegijad; et nad oleksid Kristuse jüngrid selle sõna tõelises mõttes, s.t. need, kellele on antud käsk ja kohustus minna kõike maailma ja teha jüngriteks kõik rahvad.
EELK tegelikkus on paraku selline, et pastor on see artist, kes oma kehvema või parema retoorikaga kantslis hiilgab ja soleerib, koguduseliikmed on aga suurel määral vaid tarbijad (need vähesed, kes üldse kirikus käivad – muide, Tallinnas ja teistes suurtes linnades on need protsendid kõige masendavamad, ja kindlasti mitte sellepärast, et seal kuulutataks vaid \”vulgaarset külakristlust\” – võib-olla pigem sellepärast, et sealsetes kantslites on liiga palju üritatud intelligenti mängida).
See, et koguduseliikmed on suurel määral tarbijad, ei ole sugugi öeldud süüdistuseks neile, vaid pigem järelemõtlemiseks vaimulikkonnale. Näiteks leerilaste puhul oleme tihti kimbatuses ega julge neilt nn. vabakoguduste kombel oodata usuotsuseid, vaid jätame leeriõpetuse ja -tõotused tihtipeale vaid teatud maailmavaate omaksvõtmise tasemele, samal ajal kui tegelikult on iga kristlase kutsumuseks ei midagi vähemat kui Kristuse järgimine kõiges.
Ma arvan, et meil on siin, mille üle mõtelda!
Aga Jaanile ütlen aitäh: minu arvates on tema artikkel väga olulisel teemal ja ma ootan huviga järge. Loodan väga, et kui me üksteisele ei vastandu, vaid oma jõud ühendame ja üheskoos oluliste ning eluliste asjade üle järele mõtleme, siis leiame ka tee, kuidas oma kirikuga õiges suunas edasi minna.
on kindlasti vaimulike haridus, mis on ajast ja arust. Ürgsed keeled ja teoloogia tuhanded eri kontseptid on kindlasti huvitavad tuhnida, aga tööks inimestega sellest palju kasu ei ole. Vaimuliku peaks tänapäeval sotsiaaltöötajaks välja õpetama, et tal oleksid põhjalikud teadmised kaasaegsest psühholoogiast, neurobioloogiast ja biokeemiast (mitte Freudist ja muudest vanaisadest, kes pigem inimesi hulluks ajasid kui parandasid). Küla ja väikelinna elanikul pole ju raha et oma probleemidega psühholoogi juurde minna. Ja ainult jeesustelemisega inimesi, kelle probleem tõeline ärevushäire vms. ei aita.
Psühholoogiatundmine tuleks pappidele kindlasti kasuks, aga kui psühholoogiline nõustamine muutub kiriku peategevuseks, siis on küll midagi viltu. Kirikul on ikka midagi sellist, mida \”ilmalikel\” institutsioonidel pole ja eelnimetet põhjusel peaks kirik tegelema mitte ainult sotsiaaltööga, vaid ikka lunastussõnumi ja sakramentide vahendamiega. Kui rõhk langeb muule, kas kirik siis üldse on enam kirik? Aga samas – võib-olla sekulariseerunud maailmas ei jäägi kirikul muud üle, kui teha sotsiaa- ja kultuuratööd.
ega ümber õppida ju keegi ei viitsi, kõige mugavam on ju vedada ikka sama köit ja ajada eluvõõrast juttu sakramentidest ja muust sarnasest. Inimesekontseptsioonilt võib südamerahuga jääda aga Pauluse tasemele, andma elavatele inimestele juba ammu loomulikku surma surnud nõuandeid patust ja meeleparandusest just nagu oleks kõikide inimeste punktipealt samane.
surma ja igavikuküsimustes ongi kõikide inimeste aju (ja lisaks ka muud organid) punktipealt sarnased
seni, kuni see ei muutu, ei ole ka jutt sakramentidest, patust ja meeleparandusest midagi eluvõõrast ega kasutut
pigem on surnud liberaalne kultuurprotestantlus, mida küll käesoleva artikli autor arvab veel elavate kirjas olevat ja katsub esindada ning viljeleda
Nii palju kui mina tean, ei esinda ükski Lahe osundatud teoloog kultuurprotestantlust. Nad kõik on ikka \”dialektilise teoloogia\” esindajad (ka Bultmann) ja see teoloogia teatavasti vastandab end kultuurprotestantlusele, rõhutab Jumala jumalikkust ja on Kristuse-keskne, kusjuures Kristust ei käsitleta vaid eetilise õpetajana, vaid Lunastajana patust ja kurjusest. Et ükski Lahe nimetatud teoloog ei ole enam \”moeteoloog\”, on selge (nüüd on ju uued \”tegijad\”, feministid ja muud säherdused), kuid see ei tähenda, et neil poleks enam öelda midagi meile ja meie ajale. Arvan, et asjad, millele Bonhoeffer, Tillich jt tähelepanu juhivad, on aktuaalased veel nüüdki. Nad on kõik olnud vaieldamatult evangeelse kiriku kõige silmapaitsvamad mõtlejad 20. sajandil. Või mis sa X arvad, kes 20. sajandi protestantlikest teoloogidest ületaks neid oma mõjult ja tähtsuselt?
\”Üks suur probleem\” pole teoloogias uus nähtus. Vanade keelte kasutusest olen ennegi kuulnud, aga mis moodi kavatseb härra \”Suur probleem\” eksegeesi teha?
Kas kaasaegse slängipiibli või piibli järgi, mis räägib Jumalast kui Emast? Või tõesti kõige selle põhjal, mida usuturu lettidelt on saada? Jaani artikkel on asjalik ja kui võtta suhu T.Pauli, Tillichi jt nimetatute seisukohti, on vaja neid eeskätt sisuliselt taibata. Ka Ennul on õigus: võiksime tõesti olla rohkem karjased kui kantselei ametnikud. Ora et labora!: see vana reegel aitas tsistertslasi ja aitab meidki, nii ilmikute kui vaimulikena. Aga praegu oleks üks hea üleskutse( just Nelipüha eel): Võtke vastu Püha Vaim! Rõõmustage üksteise üle, kuulutage ristilöödud ja ülestõusnud Issandat!
Parimate soovidega Andres
– eks seegi ole üks monumentum, ja eks see teine ole jälle geesis. \”Sea kodune\” (see mida siga kodus sööb) tüüpi eksegees, kus piiblit seletatakse ainult piibli enese ja tema ajastu kaudu on end juba ammu ammendanud. Piiblis ei ole praktiliselt midagi meie ajastu kandvate põhimõtete, kreatiivsuse, esteetika ja teaduslikkuse kohta, piibli veergudelt leiame vaevalt tänases mõttes teadlasi ja isegi kunstnikele ei ütle ei Jeesus ega apostlid otse midagi. Niisamuti on üsna vähe leida lahendeid selle kohta, kuidas ületada tänapäeval hea elu tõttu üha süvenevad sõltuvusfenomene. Isiksusehäirega inimest ja sõltlast andestus, ligimesearmastus ja kategooriline imperatiiv ei aita. Tänapäevaks juba täiesti tuvastatavatel neurobioloogilistel ja biokeemilistel põhjustel ei ole teatud inimeste aju empaatiaks võimeline ning senised eksegeesid (vrdl. kasvõi diskussiooni Üllar Kase aasta ema või Vigala altari kohta) paadutavad pigem inimest vee sügavamale silmakirjalikkusse, kus oma partei liige on rohkem inimene kui teised, ükskõik kui kaalukad argumendid tema vastu ka kõneleksid (ka Jeesus ise ei ole sellest hoiakust päris vaba). Kui Jeesus on tee ja tõde ja elu, siis elust on senituntud ja ametlikult kõrgekskiidetud eksegeesid küll kõik maha jäänud.
Aga miks ei võiks rääkida Jumalast kui emast? Kas kusagil Piiblis pole ka, et Jumal hoiab omasid nagu ema lapsi? Miks ikka ja aina isa ja isad? Ma usun, et kui kirik ütleks lahti oma patriarhaalsusest nii nagu paavest on vabandanud juutide tagakiusamise pärast, toimuks suur positiivne muutus. Kui kirik muutub naiselikumaks, lakkab ta olemast võimuaparaat ja ta muutub enam selleks, mis ta peaks olema – armastuse ja headuse kuulutajaks.
mida tsenseerite ja mida mitte, siiamaani on teil siin peal mingi imelik programm, mis ei võimalda kirjutada kommentaari sõna a.s.s.e.s.s.o.r, sest sealt on esineb ingliskeelne a.s.s. Niisamuti ei saa kirjutada k.a.n.a.l, sest seal esineb a.n.a.l.
Enn Auksmann, igati sümpaatne inimene, esitab misjonistrateegia kolme punktina:
1. suurendada Piibli kui Jumala Sõna tõsiseltvõetavust.
2. suurendada jumalateenistuste-palvuste-piiblitundide jne arvu.
3. suurendada koguduseliikmete teadlikkust ja aktiivsust.
Pole halvad ettepanekud. Kuid paraku need ei lahenda probleemi sisuliselt.
Kirikust ja kristlusest ei pöörduta ära mitte seetõttu, 1. et me liiga vähe võtame Piiblit otse, nagu tehti vanasti; 2. et me liiga vähe peame jumalateenistusi jne; või 3. et me liiga vähe lubame inimestel olla aktiivsed.
Küsimus on sisuline: kas kristlik usk on tulevikuusk või on ta ühel hetkel ületatav (keegi ei eita, et ka teda ületades võetaks kaasa tema kesksed ja alati püsivad ideed – armastus jne).
Auksmanni ettepanek tähendab: vajutage tugevamalt gaasipedaalile. Teatud piirini on see õige, kuid ühest hetkest enam mitte.
Väita aga, et kõik, kes autoga kupatada ei soovi, vaid soovidad kristliku usu probleemidele läheneda sisuliselt, on mugavlejad ja laiskvorstid, on ilmne solvang.
Usun, et nii sümpaatne inimene nagu Enn Auksmann, ütles sellise räige mõnitamise juhuslikult ja ise mitte paha soovides.
Põhjus, miks Piibel, kasutades Jumala kohta rohkesti emalikkust väljendavaid sõnu ja pilte (tuntuim neist on ehk \’rahamim\’ – \’halastus\’, mille algvormiks on \’raham\’ – \’emaüsa\’), ei nimeta Jumalat kunagi Emaks, on ilmselt selles, et Jumal-Ema mõistest tuleneks üsna paratamatuna panteistlikud kujutlused (nö. loodu väljavoolamine Loojast), samal ajal kui Jumal-Isa väljendab paremini loomist kui Jumala suveräänset tahteakti ning Looja transtsendentsust.
Mis aga puutub neisse naiselikesse-emalikesse iseloomustustesse, mida võime Piiblist Jumala kohta leida, siis nendest on meil kindlasti palju õppida.
Kiriku traditsioonis on muidugi väga oluline ka see, et Kirik on Ema (ja meie venna Jeesuse ema Maarja on ka meie ema).
Pealegi, kui vaatame seda, kes moodustavad meie kirikuliste enamuse, siis veelgi naiselikumaks justnagu ei tahaks kirikut enam teha. Need vähesed mehed, kes kirikus käivad ja koguduses midagi teha tahavad, võiksid ikka alles jääda …
\”Väita aga, et kõik, kes autoga kupatada ei soovi, vaid soovidad kristliku usu probleemidele läheneda sisuliselt, on mugavlejad ja laiskvorstid, on ilmne solvang. Usun, et nii sümpaatne inimene nagu Enn Auksmann, ütles sellise räige mõnitamise juhuslikult ja ise mitte paha soovides.\”
Ma kindlasti ei soovinud kedagi mõnitada ja palun vabandust, kui keegi mu kirjutatust nõnda aru sai.
Minu soovituseks ei ole sugugi mitte väliselt gaasi vajutada, vaid just sisuliselt süveneda.
Ühe suure probleemina ma näen aga küll, et meie koguduseliikmetele ei anta väga palju võimalust sisuliselt süveneda: leerikoolid on pealiskaudsed, kirikud on reeglina suletud või kui ka avatud, siis turismi otstarbel jne.
Minu kogemus on, et inimestel on väga suur huvi usu vastu ja igatsus Jumala järele – kas nad seda nõnda sõnastada oskavad, on iseküsimus. Pärnu kirik on reeglina iga päev lahti ja me näeme pidevalt inimesi, kes tulevad kirikusse, põlvitavad altari ette, süütavad palveküünlaid jne. Ka igapäevastel jumalateenistustel on osalejaid ja need ei ole sugugi mitte alati ühed ja samad inimesed (ning nende hulgas on päris palju noori inimesi).
Selleks, et inimeste küsimustele vastata ja nendega koos otsida, tuleb olla valmis laskma endale neid küsimusi esitada. Et inimesed küsimusi esitavad, peavad nad kõigepealt omandama usalduse vaimuliku suhtes.
Kõige olulisemana usalduse võitmisel aga näen mina isiklikult küll midagi väga lihtsat: vaimulik peab oma koguduse jaoks OLEMAS OLEMA.
Käige mööda Eesti kirikuid ja te näete, et see ei ole paraku midagi enesestmõistetavat. Oli veel paarkümmend aastat tagasi, kui sellised – minu jaoks väga suured eeskujud – nagu Kuurme või Tammur sõna otseses mõttes elasid kirikus ja olid alati olemas, kui minusugusel noorel inimesel tuli pähe midagi küsima minna (ma arvan, et ma ei ole selle kogemusega ainuke).
Kui neitsi Maarja oli Jumala ema, siis tema ema Anna oli Jumala vanaema. Võibolla peaks Jumalat ema siis austatama hoopis Jeesuse vanavanaemana?
oled iga päev templis palumistes anumistes ja paastumistes, et kui eksinud hing kiriku ust paotab talle avasüli vastu tõtata? Esiteks on sul juba liiga palju kogudusi, et neis kõigis seda teostada ilma multilokatsiooni imet eeldamata ja teiseks, suur osa EELK vaimulikke käivad äripäeviti ju tööl, et kõhtu täis saada.
Ei, kahjuks ei suuda ka mina vaatamata kõikvõimsusele, mida mulle omistavad need, kes peavad mind isiklikult kõigi EELK hädada põhjustajaks, viibida kõikjal korraga.
Ja teatan alandlikult, et ka minul on veel täiuslikkusest pisut puudu.
Nüüd aga lähen küll kirikusse, et koos kogudusega II nelipüha pühitseda. Kahjuks lähen ainult ühte kirikusse korraga (kõik annetused piisava tuhakoguse ja kotiriide soetamiseks on teretulnud).
Minu kulp!
Palun, ärge rünnake Ennu! Ta on tubli vaimulik, kes teeb oma tööd südamega ja kellel on samasugune siiras mure meie kiriku tuleviku pärast, nagu Jaan Lahel. Nad on küll erinevate vaadetega mehed, aga samas on neis midagi väga sarnast ja just see sarnane teebki nad sümpaatseks. Jõudu teile, Jaan ja Enn!
Tere, kah, Ameerikamaalt.
Nõustun täiesti \”heatahtlikuga\”. Enn on hea vaimulik ja tore inimene. Ka Jaan teeb tööd südamega.
Jõudu teile.
maalim on kui si.ameri ja meie kui lillekesed seal keskel.
To x
Asjata solvusite. Saan aru, et väljend \”vulgaarne kristlus\” ei tähista mitte inimesi, kelledel on lihtne ja siiras usk Jumalasse, vaid maakirikute vaimulikke endid, kelledesse mina küll suhtun sügava lugupidamisega.
To Feminist.
Tuletaks meelde kasvõi Paul Tillichit, et JUMAL on TÄIESTI väljapool meie eksistentsiaalsuse ilminguid.Kuna Ta on TÄIESTI meile ammendamatu, (samas eriliselt lähedane),siis on küll tarbetu rääkida soolisest iseärasusest Kolmainsuses.ind see küll põrmugi ei solva, isegi ei huvita.