Aeg maha võtta!
16.01.2008 | ek | Rubriik: Vaimulike konverentsEesti Evangeelses Luterlikus Kirikus on välja kujunenud muret tekitav olukord. Kirik on ohus. See on lõhenemise oht. Nii pisikese rahva hulgas ei võiks tekkida olukorda, et seni kõige suurem ja ajaloolise kaaluga kirik pudeneb kildudeks.
Millised prioriteedid?
Olen murelikult jälginud, kuidas prioriteedid on paika seatud ja mida selle juures tähtsaks peetud. Kui tuli pööre meie poliitilisse olukorda, siis tundus mulle, et kirikus tegeldi kõrvaliste probleemidega. Kirik ei käinud väliste arengutega kaasas.
Jeesus Kristus andis oma õpilastele ühe kõige olulisema ülesande – minna maailma kuulutama rõõmusõnumit.
Esialgu olid muudatuste palangus meie käed tööd täis ristimiste ja leeritamistega. Ja see oli nii, et me ei suutnud ulatuda vajalikul määral nende kõigini. Meist said talituste täitjad. Mitmed arvasid, et nüüd on tulnud usulise ärkamise aeg. Tänaseni pole me endile selgeks teinud, mis siis tegelikult oli.
Agaralt hakati tegelema jumalateenistuse korra uuendamisega. See asi oli ju toimetatud juba Rootsi luterlikus kirikus ja Soomes parasjagu käimas. Tõlgendasin aktsiooni nõnda, et kui naabrid on seda vajalikuks pidanud, siis ei sobi meilgi seda tegemata jätta. Olime ju vabanemas endisest taagast ja oleksime tahtnud näha midagi uut ning erilist. Teised võtsime eeskujuks, küsimata, kas see on meie olukorras kõige tähtsam.
Mul oli siis kord juttu ühe komisjoni liikmega ja ma küsisin, miks on liturgia uuendamise peale välja mindud, kui meie olukorras oleks vaja õpetada vaimulikke jutlustama, sest selles osas on suured puudujäägid. Mulle vastati, et ka liturgias on kuulutust.
Nüüd on tõesti palju vaeva nähtud uue kirikukäsiraamatu koostamisega, aga tulemus? Tulemuseks on kirikus tekkinud vastuolud.
Kas vaenuväli?
Need, kes komisjonis selle tööga palju vaeva on näinud, ei väsi rõhutamast, et seda on tehtud15 aastat. See oleks nagu argument, et töö tuleb igal juhul õnnestunuks tunnistada ja sellele eluõigus anda. Vaidluse käigus on näha komisjonipoolset järeleandmatust, et ükskõik millisel kombel vastased vaikima sundida. Kas tõesti oleme selles kirikus vastased?
Lugesin Veiko Vihuri artiklit Eesti Kirikus (nr 2, 2008) ja mõtlesin, et see on nagu meeleheitlik võitlus ja antud situatsioonis on Thomas-Andreas Põder vastane. Kuid mitte ainult tema, vaid ka kõik need, kellel on vastavast komisjonist ja nende pooldajatest erinev arusaamine. Ka mina olen pöördumisele agenda kaitseks alla kirjutanud, järelikult kuulun vastasleeri.
Kui Vihuri oma artikli lõpulõigus taas rõhutab,«et KK eelnõu kui pika ja põhjaliku töö vili leiaks vastuvõtmist», siis tunnen ma, et ta lausa anub – võtke ometi vastu. Tekib küsimus: mis on argument?
Vihuri on oma kirjutises püüdnud erimeelseid näidata nendena, kes justkui ei saaks millestki, mis on õige, õigesti aru. Kas see pole mitte liiga tõsine süüdistus? Just süüdistused ähvardavad ehitada müüri keset kirikut. Nägin Iisraelis müüri, mis on rajatud palestiinlaste eraldamiseks juutidest. Mulle tuli meelde Berliini müür. Kas müür on ka EELKs?
Tuleb võtta siiski reaalsusena, et kirikus ei mõtle kõik ühtmoodi. Tuleb olla valmis kõrvale jätma ka 15 aasta töö vilja. See on andnud ühe kogemuse, kuid kui selle vastuvõtmise tagajärjeks on suur vastasseis kirikus, siis tuleb kaaluda, mis on tähtsam. On siiski väga palju neid, kelle usuelu on arenenud senise jumalateenistuse najal. Nad peavad seda väärtuslikuks. Ma mõtlen just koguduseliikmeid.
Kirikus ei saa midagi kehtestada vägisi. Kirikus on vaja vastastikust mõistmist ja kokkulepet. Kes ütleb, milline pool peab järele andma? Siin saab ainult ühtmoodi, tuleb tulla vastastikku teineteise poole ja kaaluda kõiki asjaolusid. Ei saa salata, et olen tundnud teatud survet. Eestlane ei saa aga survet tundes jääda alandlikult ootama ja ütelda: jah, olen nõus.
Kui ma meenutan, kuidas «õpetaja» asemel kehtestati «preester», siis püüti selgeks teha, et see on ainus õige variant. Teiste argumendid ei tulnud kõne alla. Hääletamine otsustab. Ent rahvas ei ole sellest siiani aru saanud. Kiriku võimaliku lõhenemise ohus ei saa enam ütelda, et hääletamine otsustab.
Minu ettepanek: võtame aja maha
Kirik tegutseb praegu veel ka sellisel viisil. Kuigi esineb taolisi äärmusi, et mõnes kirikus loetakse patukahetsuspalves koguni ladina keeles: Mea culpa, mea maxima culpa.
Esiteks tuleks leida valmisolek üksteise mõistmiseks, omavaheliseks läbikäimiseks ja heatahtlikuks suhtlemiseks. Kirikukäsiraamatu koostajad ei peaks olema solvunud ja iga hinnaga oma loomingut läbi suruma. Miski on tähtsam kui see, et vaimulike konverentsil kas või mõne häälega antakse eluõigus KK-le.
Saage aru, ma ei süüdista, aga mure on suur.
Mul on hästi meeles õpetus, mille Tallinnas Lillepaviljonis andis toonane regionaalminister Jaan Õunapuu. Ta ütles, et Jeesuse jüngrid ei otsustanud hääletamisega, kui palju on poolt ja kui palju vastu. Ka meil on vaja nüüd rahuneda, et me ei teeks saatuslikku viga. Üks on ilmne – kogudusi ei saa sundida diktaadi alla, et nüüd peate laulma nii. Ma näen, et Soomes on sellega tehtud viga, rääkigu keegi, kuidas ta tahab. Tähtis ei ole vaimulike, vaid koguduse tasand. Mõtelge sellele!
Eenok Haamer,
aasta õpetaja 2007
Õpetaja Haamer, miks te eksitate lehelugejaid?
Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku põhikiri ja kirikuseadustik kasutab täieti ametlikult nii sõna ‘preester’ ordinatsiooniastme kohta kui ka sõna ‘õpetaja’ vaimuliku ametikoha kohta.
Oli siis raske taibata mõtet, et hääletamine otsustas kehtestada ELLK põhiseaduse ning kehtestada segadusttekitav preestri mõiste? Keelega ei saa mängida, sõnade sisu vägisi muuta. Solkida muidugi saab. Keelel on väga pikk mälu, inerts. Keel ise sülitab ajapikku endast välja võõrkehad, haakumatud sõnad. Andkem aega….
Artiklis väidab Eenok Haamer, et sõna ‘õpetaja’ asemel on kehtestatud sõna ‘preester’. See väide on eksitav.
Mis puutub “aja andmisse”, siis palun käige ise nendesamade sõnade järgi: andke aega, mitte ärge lahmige, pealegi valesid või vähemalt eksitavaid väiteid esitades.
Kui 90 aastat tagasi võeti EELK-s tarvitusele sõna ‘piiskop’, nimetati seda samuti katoliiklikuks ja võõraks. Praeguseks on “aja andmine” tõestanud, et see sõna on väga hästi omaks võetud.
Kuule “kirik”, Sinu alias ei sünni hästi kokku noriva vaimuga, mis Sinust õhkub. Eenok Haamer ei kõnele ilmselt EELK põhikirjast, mille juriidiline tekst on hoopis midagi muud kui tavakeelekasutus. Viimases on ‘preester’ vaieldamatult segadust tekitanud. Sellele viitamine pole mingi eksitamine. Kui klaasi, mis oli enne suhkruvesi, on peale valatud X% soolavett, siis osa endist sisu on asendunud uuega. Keegi ei ole ju väitnud, et ‘õpetaja’ nime enam ei kasutatagi. Juuksekarva ei maksa lõhki ajada.
‘Lahmimine’ ja ‘oma sõnade vastu käimine’ jäägu Sinu südametunnistusele. Mitte keegi ei saa Sind rahuldada, kui oled rahuldamatu.
Aga kui tahad oma aliase vääriline olla, siis ootaks pisut enam mõistvust ja vähem porisemist. Ilmalikus meedias on ka üks pretensioonikas ‘eesti mees’ aina kommimas. Teatav sarnasus temaga ei ole Sulle auks…
Huvitav kui varmalt üks või teine kirikus rahva nimel räägib: rahvas ei saa aru, on lõhenenud või lausa vastu. Kust see teave võetakse? Mina olen rahvas. Saan aru, ei ole lõhenenud ega vastu.
– kas sina oled rohkem rahvas kui kõik need teised, kes rahva nimel suu täis võtavad? Palk või pind?
“Eenok Haamer ei kõnele ilmselt EELK põhikirjast, mille juriidiline tekst on hoopis midagi muud kui tavakeelekasutus. Viimases on ‘preester’ vaieldamatult segadust tekitanud. Sellele viitamine pole mingi eksitamine.”
Egas midagi, tsiteerime siis Eenok Haameri kirjutatut:
“Kui ma meenutan, kuidas «õpetaja» asemel kehtestati «preester», siis püüti selgeks teha, et see on ainus õige variant. Teiste argumendid ei tulnud kõne alla. Hääletamine otsustab.”
Küsimus: mida ja kus hääletati, millele Eenok Haamer siin viitab?
Ilmselgelt mitte “tavakeelekasutusele”, mille üle ei saa keegi kuskil hääletada, vaid ikka kiriku põhikirjale ja kirikuseadustikule, milles olla hääletamisega kehtestatud “preester õpetaja asemel”.
Selline väide on aga eksitav, kuna ühegi hääletamisega ei ole “kehtestatud preestrit õpetaja asemel”, vaid on lihtsalt määratletud nende sõnade juriidiline tähendus.
Tõesti, kui tahta juuksekarva pikuti lõhestada, tulnuks hoiduda väljendist “«õpetaja» asemel kehtestati «preester»” ja kirjutada “«õpetaja» kõrval kehtestati «preester»”. Sisuliselt ei muuda see midagi, kõik saavad aru, mida Haamer öelda tahtis. Et segadus on tulnud selguse asemel kirikurahva sekka, kes argiselt kõneldes ei adu sõna ‘preester’ juriidiline tähendusnüanssi. Sina, kes Sa end ‘kirikuks’ pead, ei pruugi sellega nõustuda. Sinul on õigus väljendada oma seisukohta ja Haameril oma. Erinevad arvamused on igati normaalsed ja sallitud kirikus/koguduses. Sinu arvates on Haamer e k s i t a j a, mõne teise jaoks aasta õpetaja. Ilu vaataja silmades?
Kui Sa muud ja sisulist poleemikaväärset Haameri loos ei taibanud ja takerdusid mingisse grammatilisse nüanssi, – Jumal Sinuga, rõõmusta ja maga hästi.
Sellised nüansid näitavad väga hästi, millisest vaimsusest on kogu kirjatükk kantud.
Eenok Haamer ei ole selle pisikese nüansiga mitte kogemata eksinud, vaid tegemist on teadliku demagoogiaga ja see kehtib kogu tema artikli puhul. Kogu see artikkel on minu arvates äärmiselt vastutustundetu, kuna tekitab ajalehte lugevates inimestest segadust – arvan, et hoopis rohkem kui see, et vaimuliku kohta tarvitatakse erinevaid termineid.
Eenok Haamer kirjutab:
“Kuigi esineb taolisi äärmusi, et mõnes kirikus loetakse patukahetsuspalves koguni ladina keeles: Mea culpa, mea maxima culpa.”
Minu huvitab, millises kirikus või koguduses see nii on.
Rahvas on üldmõiste. Rahva arvamust saabki teada vaid õiguspärase hääletamise teel. Vähemse vaadete esinda ei saa rääkida rahva nimel.
Olen jälginud mõttevahetustuue jumalateenistuse korra üle.Kõiki teoloogilisi nüansse ma ei mõista.Hästi saan ma aga aru,kui minu õpetaja(võib ka mulle pisut võõrapärasemalt kõlav-preester)võtab koguduse piltlikult öeldes käekõrvale ja juhib uuendustele.Teatud vabadusi jääb ka nüüd.Mulle meeldib just jutlus ja vahel tahaks laulda rõõmsamaid laule.Ülekõige meeldiks mulle aga kui meie kiriku vaimulikkond arutleks muudatuste üle isiklikuks muutumata.Mõne minumeelest viisaka artikli peale on tulnud üllatavaid reageeringuid.Tahaks pea liiva alla peita, aga ei saa.Olen osa kristlikust kogukonnast- rahvas.Tundub,et viimases EK-s on pea kõik seisukohad avaldatud. Palvetagem, kogu südamest ja Taevaisa ei jäta meid hätta.
Eenokist pean, lugu sest temaga lähemalt kokku puutunud inimesed on rääkinud palju head tema südamlikkusest ja hoolitsusest tavainimeste eest.
Üksainus asi jääb mulle arusaamatuks kogu käesolevas arutelus, mida on maininud nii Enok kui vend Andreas oma artiklis: kirik võib lõheneda ja erinevad jumalateenistuse korrad võivad kiriku lõhki ajada.
Ilmselt oma lihtsameelsuse tõttu ma sellist stsenaariumi uskuda ei suuda. Minu arvates on erinevused (isegi kokkupõrgeteni välja, kui nad pole hävitava iseloomuga) need, mis annavad elule värvi.
Kas orkestris viiluimängija ning löökpillimängija ees olev erinev noot, mis nende osa sätestab, viib orkestri lõhenemiseni või loob kokku kõlava sümfoonia?
Muidugi, kui lähtuda kaasaegse füüsika poolt väljatöötatud nõndanimetatud kaoseteooriast, siis on küll ilmnenud, et juba väike lähteandmete muutus toob pikaajalises dünaamikas esile suured erinevused. (Nii on selgunud arvutustes, kus sajandikkohad on vaheetappides ümardatud võrrelduna arvutustega, kus vahepealsetel etappidel ümardamisi tehtud ei ole.)
See panebki mõtlema, kas Kirik toimib ainult füüsikalise maailma seaduspärasuste järgi?
Aga mida sel juhul arvata sakramentide toimest?
Minu arvates on üleloomulik moment siiski olulisel määral Kirikus tegev.
Aga ma võin jällegi olla seda arvates liiga naiiivne. Võibolla viibki mõnede lausete muutmine jumalateenistuse korras mõne aastakümne jooksul kiriku lõhenemiseni välja.
Aga jällegi on raske uskuda, et mitmekesisust hindavas ja tänapäevases postmodernismis võiksid mitmed paralleelsed jumalateenistuse korrad kuidagi kahjuks tulla.
Arvan, et Eenokil on õigus, kui ta ütleb, et enne muudatuste läbi viimist liturgias tuleks küsida koguduse liikmete arvamust. Minu seisukoht on, et koguduseti tuleks korraldada aktiivsete koguduse liikmete hulgas hääletus KK poolt või vastu või liturgia uuendamise poolt või vastu. Kirik pole küll muuseum, kuid kindlasti ei saa olla Kristuse sulased diktaatoriteks vendade ja õdede üle. Lõpuks, kumb on siis tähtsam, kas kellegi kirjatükk või koguduseliikmete arvamus? EELK koguduse liikmena vahetaksin kogudust, kui mõistaksin, et minu kui koguduse liikme arvamus pole oluline ja sellega ei arvestata. Suur töö on ära tehtud, kuid laskem Jumala Vaimul oma liikmete kaudu otsustada. Vaimulikud ei saa ju ometigi endid kaasinimestest kõrgemateks või pühamateks pidada. Las hääletus otsustab ja kutsun ühtlasi üles võtma praegune kiriku olukord koguduse eestplavetesse ja kui hääletuseks võimalus antakse, siis kutsun koguduse liikmeid palvetama, et sünniks Tema, mitte meie tahtmine.
Oleks aeg muuta peapiiskopi nimetus paavstiks,siis oleks asi ants.