Aeg kirikutel laiemalt tegutseda

Ajad, mil kirik suutis inimesi massiliselt oma kütkeis hoida põrguga ähvardamise kaudu, on lõplikult möödas. Kiriku, täpsemalt koguduse esmane roll on Jumalat teenida. Kui kirikud ei asu ühiskonnas täitma ka teisi rolle, võivad nad tühjaks jääda, sest Jumala poole pöörduda saab inimene ka oma kodus.

Olin positiivselt üllatunud kuuldes, millist tänuväärset tööd ­teevad Võru metodisti ­koguduse liikmed riskigrupi ­perede järglastega. Sellega teevad nad ühiskonnas ära töö, mida ei tee ükski teine institutsioon. Kahjuks ­täidab enamik koole tänapäeval vaid riigi poolt määratud seadust koolitada lapsi teatud vanuseni, sellega suures osas asi piirdubki. Kui kool jääb hätta, suunatakse laps või nooruk seadusest tulenevalt järgmisesse asutusse, kus last „kostitatakse” eelkõige piirangute ja karistustega.

Tegelikult ei soovi ma kedagi kritseerida, eriti õpetajaid, kel on tööd nagunii ülepea, küll aga tahan tunnustada neid, kes viitsivad ka mitte kõige korralikumatele lastele jagada siirast tähelepanu, kuulata neid ära, anda neile nõu ja rikastada nende maailmapilti. Tore on, et sellist tegevust toetatakse ka ELi tasandilt.

Kuuldavasti on heategevust Võrumaal siiani korraldanud ka kristlik Päästearmee, kuid kirikute heategudest teavad abi mittevajavad isikud üsna vähe, sest erinevalt poliitikutest ei käi kirikud iga pisemagi tehtud teoga kelkimas.

Organisatsioonide, mille taga seisavad poliitilised jõud, heategevus muutub varem või hiljem palaganiks ja on alati seotud eesmärgiga võimalikult palju kasu lõigata. Seetõttu võiksidki kirikud senisest rohkem heategevusele pühenduda, kasvõi lihtsalt inimese ärakuulamisele.

Kahjuks tuleb tõdeda, et eelkõige tegelevad misjoni­töö kõrval ­missioonitööga Eesti maaregioonides vaid vabakogudused. Eriti pole midagi kuulda luteri koguduste heategevusprojektidest Võrumaal. Ometi on luteri kirik mingil määral isegi riigikiriku staatuses, vähemalt koheldak­se teda nii riiklike organisatsioonide kui ka meedia poolt.

Uurisin internetist jä­rele, et EELK diakooniatöö eksisteerib, loodame, et see jõuab varsti ka siiakanti. Seda eriti ajal, kui paljudel inimestel on senisest rohkem vaba aega, paljudel on aga senisest raskem endaga hakkama saada.

Luteri koguduse liikmena olen jätkuvalt veendunud, et kirik koos selle juhtidega peab olema positiivne moraalne eeskuju ühiskonnas, ennast lõdvaks lasta ei tohi, kui ei taha usaldusväärsusest ilma jääda.