Adveniat regnum tuum!

Arvatavasti ei mõtle enamus inimestest, kes palvetavad päevast-päeva Meie Isa palvet — jah, selliseid inimesi on! -, et sellel palvel võiks olla midagi otseselt tegemist advendiajaga.

Või ka vastupidi: kuulsin kord raadiointervjuud ühe väikelinna kultuurijuhiga, kes kõneles oma plaanidest seoses esimese advendi avaliku tähistamisega, ja kui temalt küsiti, kas osaleb ka kirikuõpetaja, reageeris ta üllatunud vastuküsimusega: "Mis advendil kirikuga pistmist on?"

Meie Isa palves on sõnad: "Sinu riik tulgu!" Ladina keeli: "Adveniat regnum tuum!" Ja kreeka keeles: "Eltheto he basileia sou!"
Nii kreeka- kui ladinakeelne tekst erinevad eestikeelsest selle poolest, et neis on toodud selgelt välja, millist riiki oodatakse: see on kuningriik. Samamoodi on ka näiteks inglise keeles: "Thy kingdom come."

Igal juhul on selge, et oodatakse tulemist — aga mitte taolisel viisil, et muudkui tuleb ja tuleb, aga kohale ei jõua. Ladinakeelne adveniat (verbist advenire) tähendab päralejõudmist ja kellegi juurde tulemist. Kreekakeelne eltheto (verbist erhomai) tähendab lisaks sellele veel tagasi jõudmist või millegi avalikult nähtavaks saamist, esile tulemist.

Advendiaeg järelikult on aeg, mis eriti intensiivselt kannab endas seda palvet: "Tule! Tule ometi! Tule juba!" Prohvet Jesaja raamatus on hüüe: "Oh, et Sa ometi käristaksid taevad lõhki ja tuleksid alla!" (Js 64:1)
See ei ole mitte umbmäärane ootus. Palujad ja ootajad teavad väga selgelt, mida nad paluvad ja ootavad. Ja see ei ole ka umbisikuline ootus, sest see on seotud konkreetse isikuga, Jumalaga. Mitte Jumalaga, kes "võib-olla kuskil on", kõrge, kauge ja tundmatu, vaid Jumalaga, kellele öeldakse Sina, see tähendab kellega ollakse elavas ja konkreetses suhtes. Sinu riik tulgu! Oh, et Sina ometi käristaksid taevad lõhki ja tuleksid alla!

Aga ikkagi: mis vahet on, millisest riigist me kõneleme? Võiksime öelda ka lihtsalt "Sinu valitsus tulgu", sest meie palve on ju, et Jumal valitseks.
Vahe on oluline. Vahe on valitsemise viisis.

Edasi loe Maalehest.