Tauno Toompuu: Kuuldav aeg

Küsimusele, "mis on maailmas uut", vastab Tõnis Mägi oma laulus "kiirus, vaid kiirus, ei muud". Tõsi, mitte alati pole olnud kiire.

Abi päevaplaanist

Pekka Himanen sarjab oma toredas raamatus "Häkkeri eetika ja informatsiooniajastu vaim" benediktlaste kloostrikorraldust, kus kehtinud range päevakava on tema meelest mõjutanud meie tänast ajasõltuvust.

Moodne "tegija" (IT-mees) on ajavaba ja töötab ning toimib täpselt säärase ajakavaga, nagu talle endale meeldib ja kõige paremini sobib. Just nii olevat saadud kõige paremaid tulemusi.

Ilmselt on kloostri päevakavale osutamine meie tänase ajakasutamise ja -juhtimise teemade puhul asjakohane. Kindlaks on määratud aeg tööpäeva alustamiseks, enam-vähem on teada ka aeg lõunaks, tööpäeva lõpp ja öörahu algus.

Ei tahagi vaielda selle vastu, et Euroopa kultuuri oluliselt mõjutanud kloostritraditsioon on ka meie ajakäsitlust mõjutanud. Kuid keeruline on põhjendada selle traditsiooniga tänase kapitalistliku ühiskonna kummalist Kronose-orjust.

Ennem võib nõustuda Max Weberiga, kes protestantlikus traditsioonis tänase ühiskonna töönarkomaaniat süüdistab. Kloostrivaimsus pigem allutab aja, kui allub sellele. Päevaplaan ja fikseeritud peatushetked on selleks, et vabastada oma meeled olulise jaoks ja mitte raisata energiat aja jälgimiseks ega planeerimiseks. Kõik on juba planeeritud.

Olemata aja ori

Ühe vahendina selle vabaduse loomiseks ja jagamiseks on nii kloostrites kui laiemale kogukonnale suunatud kirikutes kasutatud lokulaudu, hiljem kellasid. Kellahelin teatas põllul, metsas, järvel või turul toimetavale inimesele aja kulgemisest. Ikka selleks, et tagada vabadus oma tegemistele, ilma et pidevalt aja pärast muretsema peaks.

Kellahelin kirikutornis tahab kinkida sedasama vabadust. Võime ju öelda, et tänapäeval inimesed ei vaja sihverplaati kiriku kellatornis. Hommikune äratushelin tuleb öökapilt, päevased täistunnipiiksud käekellalt ja meeldetuletussignaalid mobiiltelefonilt.

Ometi oleme Rakvere Kolmainu kiriku külge paigutanud nii sihverplaadi, kui pannud käima kellad, mis iga 15 minuti möödumist meelde tuletavad ja täistunnil tundide arvu teatavad. Ilmselgelt ei ole avalik ajanäitaja tänapäeval vajalik inimestele selleks, et nad õiget aega teaksid. Vaid ikka laiemalt – vaimsemal eesmärgil, tuletades meelde, et keegi ei pea olema aja ori.

Aeg kulgeb omasoodu ja on mõttetu arutleda, kas aega on vähe või palju. Aeg on kontinuiteet, ta jätkub kuni ükskord otsa saab. Ja kui aega enam ei ole, siis pole ka üldse vaja aja peale mõelda.

Edasi loe Virumaa Teatajst.