Oikumeenia meil ja mujal
08.03.2006 | ek | Rubriik: Kolumn14.–23. veebruarini toimus Porto Alegres,
Brasiilias, Kirikute Maailmanõukogu (KMN) järjekordne assamblee. KMN on suurim
ja kõikehõlmavaim oikumeeniline struktuur maailmas, koondades üle 300
liikmeskiriku ja palju assotsieerunud organisatsioone.
Sel korral esindasid Eesti kirikuid
assambleel praost assessor Tiit Salumäe (EELK) ja pastor president Joosep Tammo
Eesti Kirikute Nõukogu delegaadina. Küllap on nendel värsked muljed-kogemused.
Kuid tõdeda võib, et suured oikumeenilised
struktuurid seisavad suurte raskuste ees. KMNi rõhuasetus on nihkunud
läänemaailmast n-ö kolmandasse maailma. Enam ei ole klassikalised
teoloogilis-dogmaatilised teemad kõige olulisemad. Inimesed, kes elavad suure
sotsiaalse ebavõrdsusega maades, tihti suisa vaesuses, ei kõnele
õigeksmõistuõpetusest selle sõna traditsioonilises tähenduses, vaid Kristuse
poolt maailma toodud võrdsuse nõudest.
Teisalt on üleilmse oikumeenia teemade
ringis omandanud õpetuslike küsimuste asemel olulise koha hoopis bioeetikaga ja
soolisusega seonduv. Kas elu lõpetamine on Jumala and või isiku valikuvabadus?
Kas embrüosiirdamine ja geeniuurimine on kristliku eetika seisukohalt
lubatavad? Kas inimese seksuaalsus Jumala annina on piiratud mehe ja naise
vahelise suhtega? Ja kui, siis mil moel?
Need on osa küsimustest, mida käsitletakse
debatis Kirikute Maailmanõukogu, aga ka Euroopa Kirikute Konverentsi tasandil.
Seetõttu on osa kristliku ühtsuse poole varem aktiivselt liikunud, kuid
konservatiivsemad kirikud üle vaadanud oma osalemise suurtes oikumeenilistes
struktuurides. Esmalt õigeusu kirikud. Ja ilmselt ka õigustatult.
Siiski – hoolimata konfliktidest ja
seisakutest on oikumeeniline teekond midagi sellist, millelt tagasipöördumist
enam keegi osapooltest ei nõua. Kristuse palve ja käsk «Et nad kõik üks
oleksid» kohustab meid seda jätkama.
Paljugi sellest, mida rahvusvahelisel
väljal probleemina nähakse, ei tule küsimusena esile Eesti oikumeenias. Nagu
üks kirikujuht meie situatsiooni iseloomustas – ühendav tegur väga erinevate
kirikute jaoks Eestis on konservatiivsus. Teisisõnu traditsiooniliste kristlike
väärtuste hoidmine. Arvatavasti selles seisnebki meie üsna unikaalse
oikumeenilise situatsiooni tugevus. Ja ehk ka meie and üleilmsesse teekonda
kristliku ühtsuse suunas.
Ei usu ma seda, et Kristus pidas ühtsuse all silmas seda, mida meie nüüd taotleme. See on vastu igasugusele loomulikkusele, et me püüame inimesi kogmaailmas ühtemoodi mõtlema, rääkima ja elama panna. Meie asi oleks olla alandlik ja mitte sekkuda teiste tegemistesse, aga mitte arvata, et kui me ei püüa konsensust leida, siis tuleb meie vahele sõda ja vihavaen. Sõda ja vihavaenu ei ole kui me oleme tagasihoidlikud, alandlikud jne
Inimesed on võrdsed Jumala ees ja Tema õnnistust ja ande vastu võttes. Siis toimub nende andide omavaheline ebavõrdne ümberjagamine. Kuulutus peab selgelt välja ütlema oma kasuks haarajatele – olete röövlid ja vargad. Ka siin Eestis. Aga kuulutajatel on kasulik röövlite ja varastega koostööd teha, püüdes neile meeldida – midagi pudeneb ka pugejatele. Aga järgmine globaalne sõda algab just röövlite ja röövitute, söönute ja näljaste, heaoluühiskondade ja “kolmanda maailma” vahel. :eek
Oleme tagasihoidlikud ja alandlikud… Kas ülekohtuste tööandjate ja neid toetava valitsuse ees? Kes julgeb väita, et lakeilik valitsus ja röövkapitalism on Jumalast? Osav kiriklane väidab, et nad on issanda vitsad. Aga miks inimest pidevalt karistada ja nüpeldada, kui ta vajab eelkõige igapäevast tööd ja leiba, mitte orjust ja aganaid. :(
EELK meediakomisjon võiks algatada plakatite ja loosungite trükkimise teemal: Ole vaga ja alandlik! Anna Jumalale mis Jumala kohus ja vabrikandile mis vabrikandi kohus! :grin
Võimalik, et luksuslike hotellide ja konverentsisaali seinad varjasid rasvunud prelaatide eest selle riigi viletsust – vaesus, slummid ja müüride taha varjunud turvavillad rikastele. Konverentsisaali jaheduses on hea palvetada vaeste eest…