SMSi asemel külla

Sada viiskümmend aastat tagasi ei olnud peredes vajadust ka emadepäeva järele. Abielus naisel sündis iga aasta-paari tagant laps. Ja kui ta nurgavoodis ei surnud, sai temast vanaema. Mitu põlve elasid koos ja tares oli alati igas eas lapsi.

Meie aeg on teine. Individualistlik. Lapsi on üks-kaks ja neist igaühel on oma tuba. Oma mängukonsool ja oma televiisor. Ja koht lasteaias, et ema saaks tööl käia.

Meie esiemad-isad olid nagu punarinnad ja rebased

Kõikjal maailmas, kus inimestel on lubatud abielu lahutada, paljud ka lahutavad. Antropoloog Helen Fischer oletab, et võib-olla olid meie kauged esivanemad — nii nagu punarinnad, rebased ja teised ajutiselt monogaamsed loomad-linnud — ühe paarilisega koos vaid nii kaua, kuni üks laps korralikult jalad alla sai ehk umbes neli aastat. Kui ema ei pidanud enam last pidevalt imetama või endaga kaasas kandma ja sai võsukese toiduvarumise ajaks vanaema, tädide, nõbude ning suuremate õdede-vendadega jätta, ei vajanud ta enam oma lapse heaolu tagamiseks täiskohaga partnerit.

Edasi loe Maalehest.