Naljakalt tõsine või tõsiselt naljakas?
01.03.2006 | ek | Rubriik: KolumnEnne iseseisvuspäeva küsis Eesti Päevaleht
avaliku elu tegelastelt, missugust sõnumit tahaksid nad kuulda presidendi
aastapäevakõnes. Tundub, et ennekõike on rahvale vaja üht korralikku manitsust.
Hea oleks, kui president vajutaks kõikidele konnasilmadele ja tõmbaks liistule
viimase kui luuseri.
«Eriti peaks tähelepanu pöörama meie
muretusele energeetika suhtes, kus Eesti on läinud kaasa spenglerliku
allakäiguga.» «Minu meelest oleks kena, kui ta näitaks poolehoidu rahva suhtes
ja väljendaks muret nende pärast, kel ei lähe nii hästi.» Isegi olümpiavõitja
ei arva teisiti: «Olümpiamängude edu on rahva tähelepanu Eesti probleemidelt
kõrvale juhtinud, kuid olümpia möödudes kerkivad tegemata tööd ja mured taas
päevakorda. Just selle eest on ministreid vaja hurjutada ja viidata
tegematajätmistele.»
Kohati jääb mulje, et eestlased on
loomtõsine rahvas. Häda presidendile, kes iseseisvuspäeva paraadil head
võidupüha soovib. Kas tagasi peaks astuma kõnede koostaja, avalike suhete
nõunik või kantseleiülem? On iseloomulik, et ka president ei ilmuta oma
keelevääratusega seoses vähimalgi määral huumorimeelt, pigem seletab
surmtõsiselt, et kõik toimuks ettekavatsetult ja läbikaalutletult.
Tseremoniaalist kõrvalekaldumine on
pühaduseteotus, olgu siis tegemist riikliku või kirikliku liturgiaga. Mõne
meelest on elu ja surma küsimus, kas pidada jumalateenistust «vana» või «uue»
korra järgi, kuid «korra» vastu eksimist või selle muutmist ei õigusta miski.
Kirikupalveid tuleb lugeda nädalast nädalasse ja aastast aastasse mitte ainult
samas sõnastuses, vaid ka samasuguse tõsiduse ja paatosega. See andvat
kirikulistele kiiresti muutuvas maailmas turvalisuse ja stabiilsuse tunde.
Pärast iseseisvuspäeva vastuvõttu
arutatakse meedias tundide ja lehekülgede kaupa daamide tualettide üle – kes on
järginud klassikalist ja kes rahvuslikku stiili, kes aga loob hoopis uusi
trende nagu näiteks Signe Kivi. Võin kinnitada, et liturgilised tualetid –
talaarid, albad ja kaasulad – on vaimulike jaoks sama erutav teema.
Peaaegu igast Eesti Kiriku numbrist võib
leida artikli teemal, kas vaimulik on preester või õpetaja. See on küsimus,
mille teoloogilist tõsidust ma sugugi alahinnata ei taha. Miskipärast ei
arutleta aga kuigivõrd selle üle, miks meie jumalateenistustel või missadel on
nii vähe nalja ja naeru, soojust ja elu, miks seal käib nii vähe noori või miks
sinna peaaegu kunagi ei tulda koos lastega, miks on kirikuteenijate,
sekretäride ja vaimulike näod tihtilugu pahurad ja mornid.
Pean tunnistama, et minu jaoks olid
ülalmainitud Eesti Päevalehe küsitlusele vastajatest kõige sümpaatsemad Andres
Maimiku sõnad: «Rüütel võiks nalja visata. Siis jääks ka ükskõiksemad ja
küünilisemad tüübid teda suu ammuli kuulama. Muidu ta seisab, viigid sirged, ja
räägib seda juttu, mida vanad inimesed ikka räägivad.»
Ta jätkab: «Minusugustele ei ole see kõne
mõeldud. See on mõeldud neile, kes usuvad presidendiinstitutsiooni pühadusse,
neile, kellele ta on kuninga asemik, kes lohutab vaevatuid ja manitseb pahasid.
Umbes sama olukord on kirikus pühapäeviti: tullakse kuulama juttu, mida on
alati kuuldud, sest see sõnum annab lohutust, et kõik läheb hästi.»
Paastuaeg tähendab sisemist puhastumist ja
vabanemist ning suurema elusamuse taotlemist. Ehk peaksime paastuma ka liigsest
tõsidusest ja «vanainimeselikkusest», arengukavadest, eelarvetest ja
protokollidest, kordadest ja tualettidest ning stereotüüpsetest
manitsuskõnedest niihästi Kadriorus kui kirikus.
Marko Tiitus
Aga rõõmusõnumi kuulutamise ongi kiriku töös asendanud hoogne kantseleitöö arengukavade, eelarvete, protokollide jm.-ga. Tõsidusega demonstreeritakse oma hõivatust ja tublidust. Sõna kuulutamiseks ei jätku enam aega. Piibli on asendanud kantseleiraamatud ja perfokaardid.
Aamen, isa Marko! Minagi olen seda moelnud ja joudum88da rakendanud: pisut pyha huumorit (vastandina labasele l66pimisele) tuleb kaasaja inimesele ainult kasuks. Aga muidugi on yks eesti luterluse surmt6siduse p6hjuseid ka see, et ei olda harjutud ega julgeta k2ia erapihil, kust ju ometi niipalju kergendust ja r66mu v6idaks saada. Selle asemel on justkui moeasjaks kannatada ja v6istelda yksteisega suuremate murede ja koormate kandmisel, kuni viimaks alkohol v6i enesetapp t88mured “lahendab”…:(
Kas asjalood on ikka nii? Väga popp on öelda, et ära ole tõsine ja life is a fun jne. Aga tegelt on nagu vastupidi ju. Ehk vanad inimesed on tõsised, aga vanasti oldigi tõsised. Ega siis hr Tiitus taha oma emale ja isale õpetada popp ja noortepärane olema – chill out! Noorema generatsiooni hulgas on mul aga raske leida inimest, kellega saaks ka millegist tõsiselt rääkida. Elu peab olema nagu ameerika komeediaseriaal. Ja julgen päris kindlasti vastu vaielda ka sellele, et luteri kirikus nii surmtõsised oldakse. Noored on ikka nagu nad on ja vanad on nagu nad koguaeg on olnud. Selge, et luteri kirikus on rohkem vanu. Aga mida neilt siis oodata? Nt noorema generatsioon pastorid on mu meelest küll helged, ei näe põhjust kurta. Noore inimesena tean, et üldine suund noorte seas ongi sellin, et ainuke tõsine asi varsti ongi vaid see, mis on irvitamist väärt. Ma olen hakanud kahtlema selles viimase aja dogmas, et nali ja naer on igal juhul kasulikud ning need on need “vahendid”, millega tuua soojust elu. Küsikski siinkohal hr Tiituselt, et kas ta palvetades (kui ta palvetab) ka nalja viskab Jumalaga vahest? ning kas vahel tuleb lõõpimist ka ette, noh et oleks sööjema elusam? Jah, naudin ka huumorit, aga järjest sagedamini taban ennast mõttelt, et kuhu see mind viib. See pidev killu viskamine (praktiliselt igas seltskonnas määrab see ära kui tegija ja lahe sa oled) on nagu ming kohustus, et endale ja teistel oma väärtust tõestada. Mina tunnen rõõmu nendest vähestest tõsisteest momentidest, mis on võimalik tänapäeva maailmas leida. Irisemist ja ilkumist võiks muidugi vähem olla. Miks peaks aga president olema mõni rahva valitud koomik (nt eesti seksikaim mees 2006 Tanel Tatter) ja hinnatumad pastorid need huumori mehed, kellel killud varukast võtta illustreerimaks evangeeliumi? Mulle tundub et üha enam, et Jumala juurde saab ainult tõsiselt või läbi rahu(ehk on see parem sõnastut), vahest ka läbi pisarate ja valu, aga läbi nalja ja naru – kahtlen selles siiralt. Eks nali ja naer tuleb ikka siis, kui ollakse eluga rahul nö mõnulemise tasandil, sest süüa ja juua on nii et ninast ajab välja. Nimekiri asjadest meie kodus oleks igaühel otsatu. Jumalat pole ju kah meile enam vaja tegelt, sest nii hea on. Arvan, et aastatuhandeid on inimesed olnud suhteliselt tõsisemad kui nad on seda täna, sest eluks vajaliku omamine ei olnud nii iseensestmõisteav. Muideks, on raske leida kohta piiblist, kus oleks öeldud, et inimesed naeravad, itsitavad, irvitavad, rõkkavad rõõmust vms. Ei tea ühtegi kohta Pauluse kirjadest, kus ta kildu rebiks või kasvõi soojalt sõbralikult ning elusalt oma kogudustel mõne leebe nalja viskaks. Jeesuski ei manitsenud meid suuremale rõõmsameelsusele. Nii et, ei ole usutav miskipärast minu jaoks see rõõmu ja nalja küllase maailma kontseptsioon. Olen pisust reisinud ja näinud, kuidas läänes nalja neelatakse. Noored on peaagu eranditult lahedad nalja ja lõõpimise masinad. Eriti just Ameerikas, Inglismaal. Tundub nagu poleks nende jaoks enam mitte miski tõsine – oluline. Elu on vaid yks hedonistlik pillerkaar. Oi, kuidas ma noil hetkil, mil ma seda näen, tunnen kui hea on Eestimaal, kus võib leida inimesi, kellega saab nt tegelikult rääkida, millesti, mis on oluline.
Hr Tiitus ise aga on ju tuntud kui kuivik, nii et raske aru saada, mida mees jutlustab?!
Piisab sisemisest särast ja naeratusest, mis saab alguse oma südames leitud Jumala vaimust.
Surmtõsidus ja vaga mossis olek ei ole siiras, loomulik olek – see on mask? Mida küll selle maskiga varjatakse? :x
Kirik on vastutav selle eest mis toimub riigis.Jumal ei tee midagi ilma meietaja meie ei saa teha midagi ilma Jumalata.
Kui inimesed ei saa osa uuestisynnist ja rõõmust, mida saab osalusest Jeesusega, siis jäävadki nad otsima fani mida jagab saatan kyllusega ja mis ei toida hinge vaid ajab otsima januseid aina uusi fane otsima´ja lohutama end mõttega et … kuniks elu. Aga Jumal on kannatlik ja ootab, et inimesed talle läheneksid, siis jagab ta neile õnnistust ja rõõme mida saatanast inspireeritud maailm pakkuda ei suuda ja millel on surma maitse. Kirikul on ülesanne kuulutada elavat Jumalat, viia elava Jumala Sõna inimesteni ja ilmaasjatu on organisatsioonile pühendumine kui tegelikult on kogu rahvas näljas ja välja suremas alkoholismi, aidsi ja Jumalatuse pärast.
Ning auväärt õpetajad istuvad oma suuruses aujärjel ja ootavad millal inimesed nende juurde tulevad et siis kõlaval häälel neile laulda ja natuke jumalasõna rääkida.Õnneks ei ole sellised õpetajad veel arvulises ülekaalus.
Õnnestunult kantud mask orjastab oma looja, röövib temalt individuaalsuse. Peamiseks saab orjalik rituaalide ja ameti väliste tunnuste rõhutamine. Oma kogemustest ja mõttetööst pole midagi jagada, seda asendab akadeemiline usuteadus. Ja jälle üks kaunis kantslitenor rohkem. Jumala Vaim loob kordumatuid isiksusi Vaimust kantud meelevallaga, Kuri vorbib sarnaseid, masstoodangut, maske. Maskikandjad on ohutud, ei liha, ei kala, ei külmad, ei kuumad.