Tuhkapäev on paastuaja algus

Tuhkapäevaga algab suur paast, mis kestab kuni lihavõtte- ehk ülestõusmispühadeni. Juba 7. sajandi lõpul tähistatud tuhkapäeva tuha päheraputamisega. Sellest lähtub päeva nimetus ja kombed, mis väljendavad puhastamist ja kõige kurja eemaletõrjumist. Tuha päheraputamine sümboliseerib patukahetsust, mis on suure paastu peamine eesmärk.

Tuhkapäevale eelneb vastlapäev, mis on liikuv püha ja langeb alati noore kuu teisipäevasele päevale. Vastlapäeva nimetus pärineb germaani keeltest. Nii rootsikeelne fastlag kui ka saksakeelne fasten tähendavad paastumist. Kohati on rahva seas vastlapäeva vastandina lihavõttepühadele nimetatud ka lihaheitepühaks.

Vastlapäevale järgnev tuhkapäev on ülestõusmispüha asukohast sõltuv liikuv püha, paiknedes kolmapäeval 47 päeva enne ülestõusmispühi. Tuhkapäev on olnud kirikus isikliku patukahetsuse päev, sel päeval algab paastuaeg, mis kestab kuni suure neljapäevani. Vana lääne kiriku traditsiooni kohaselt põletati vastlapäeval möödunud palmipuudepühast pärinevaid urvaoksi. Tuhk segati õliga. Tuhkapäeval pihile tulnud inimestele tehti sellest ristimärk otsaesisele.

Varasemal ajal peeti palvepäevi ehk pikemalt ka palve- ja patukahetsuse päevi neli korda aastas: advendi ajal, tuhkapäeva järgsel, nelipühale järgneval ning Püha risti päevale järgneval nädalal. Meil tähistatakse alates 1780. aastast vaid tuhkapäevale järgneva nädala kolmapäeval olevat, paastuaega langevat palvepäeva. Kiriku vana tava kohaselt on palvepäeva sisuks patukahetsus ja meeleparandus, palve oma pattude andekssaamise pärast. Sel päeval loetakse kirikutes jumalateenistustel ette Jumala 10 käsku, et terve kogudus ja iga kristlane katsuks oma elu läbi.

Loe pikemalt Meie Maast!