Elul on mee maik…

Lugesin Eesti Kirikut, kus viimasel leheküljel olid eestpalvesse võetud väikeettevõtjad – südamesse tuli kena soe tunne, et Eestimaa elu läheb kirikule igati korda. Siis nägin nime Wille Riekkinen (Soome kiriku Kaupio piiskop), samuti eestpalvesse võetuna.

Tuline jutt läbis keha. Tema luges Usuteaduste Instituudis aastaid tagasi, kui seal üldteoloogiat õppisin, meile maailmausundite teemat. Niivõrd harivad ja südantpuudutavad olid tema loengud ning mälestused on jäänud. Viimasel loengul ei hoidnud ta pisaraid tagasi – meist oli maailmakuulsa professori Wille Riekkiniga saanud kui üks pere. Mul oli kohe uhke tunne, et näe, mina tean ju teda. Olgu ta õnnistatud! Seda lehte on alati hea lugeda, sest kogu Eesti elu on luubi all – mineviku kallis pärand ja kaasaeg ning muu maailm. Minu kodukohta puudutavad asjad samuti. Ei ole aga ärapanemist, mõttetust. Kosutav ja rikas lugemine.

Mitmed asjad lähevad meile rohkem korda ja rõõmustavad ning annavad jõudu. Oma elukoha tegemised igatahes. Kärla kandi inimestest ja sündmustest nüüd ükshaaval. Vanem generatsioon muudkui tuleb igas kuus pastoraati pidusse. Inimene tahab ju aeg-ajalt teiste sekka. Seekord tegi Kärla lasteaed ettepaneku, et vahelduseks võiksid vanaemad-vanaisad tulla kõige väiksemate eluolu kaema. Mitte ainult need, kelle järeltulijad seal ootamas, vaid kõik huvilised. Nii kooli- kui lasteaialapsed käivad pastoraadis esinemas mitu korda aastas ja kevadel, muusikakooli lõpetamise päevadel tuleb esinemist harjutada igatahes. Eakad inimesed meenutavad oma lapsepõlve ja võrdlevad praegust elu möödanikuga. Selma Kesküla (praegu manalas juba) rääkis ikka, kuidas tema unistas ooperilauljaks saamisest. Olud tõmbasid nendele unistustele kriipsu peale, kuid ometi sai Selma muusikaga tegelda terve elu.

Kogu artikkel ajalehes Meie Maa.