Rootsi kunni vaimulik suursaadik Eestis on Ida-Viru karastusega

Aastast 2000 teenib Tallinna Rootsi-Mihkli kirikut Patrik Göransson, kes sai oma esimesed Eesti-kogemused segastel aastatel Jõhvi Mihkli kirikus praktiseerides.

1944. aastal jõudsid tuhanded eestlased punavõimu eest Rootsi pakku, aga mille eest sina Rootsist Eestis paos oled?

(Naerab) Ma ei ole põgenik. Olen lihtsalt siia sattunud. Nagu keegi tark inimene on öelnud – Jumal kirjutab meie elulugu heebreakeelsete tähtedega ja ainult tagantjärele on võimalik sellest aru saada, seda mõista.

Kuidas juhtus, et väike Jõhvi sai sinu esimeseks elu- ja tööpaigaks Eestis?

Kui minu kodukogudus Lääne-Rootsis Uddevalla linnas (Uddevalla on umbes Jõhvi-suurune linn 80 km kaugusel Göteborgist – T.K.) sai Jõhvi Mihkli koguduse sõpruskoguduseks, tekkis mul võimalus teha seal veidi praktikat. See oli väga huvitav elamus.

Võis olla parajalt ehmatav sattuda rikkast heaoluriigist postsovetlikku Ida-Virusse.

Loevad eelkõige inimesed, ja kirikuinimesed on suhteliselt ühtemoodi kogu maailmas. Pole ju nii tähtis, kui uus või vana on buss või kui palju auke on tänaval, kus kõnnid.

Praegu on hea meel näha totaalset muutumist, mis eriti Jõhvi puhul on aset leidnud. Ja see vahe, mis on tohutult kasvanud Jõhvi ja Kohtla-Järve vahel.

Kas Kohtla-Järve on praegu selline, nagu oli Jõhvi 1990. aastate keskpaigas, mil sa seal praktiseerisid?

Võib küll nii öelda.

Mida sa lapsena Eestist teadsid?

Kindlasti kuulsin Eestist ajalugu õppides, sest Eesti on tähtis paik Rootsi ajaloo suhtes. Samuti elas mu kodulinnas ka eestlasi. Ja mu klassis käis üks eesti poiss.

Kohtasin kunagi Göteborgi raamatumessil Astrid Lindgreni ihukunstnikku Ilon Wiklandit, kes on Eesti päritolu. Kui mainisin talle, et minu laps on tema joonistatud Bullerby lastega ühte nägu, ütles Ilon, et talle on Rootsis öelnud sedasama paljud kohalikud lastevanemad. Kas meie lapsed on ühte nägu?

On küll ja veelgi tähtsam on inimeste iseloom, mis on väga sarnane. Olen ka Eestis kirikus töötades kogenud, et kui on midagi, mis on minule väga võõras või vastuvõetamatu, on hea küsida vanade inimeste käest ja nad ütlevad alati: "Jah, see on selline asi, mis tuli koos okupatsiooniga. Minu lapsepõlves nii ei olnud."

Võid sa tuua näite?

Kui on näiteks ehituskoosolek, tahetakse sageli alustada kõikide probleemide raportiga. Hiljem mulle seletati, et see tuli Nõukogude okupatsiooniga, et igaüks tahtis ennast kaitsta juhuks, kui miski viltu läheb. Et ta saab siis protokollis näidata, et tema on vähemalt probleemi esile toonud.

On ka sellist positiivset, mis Eestis on, aga Rootsis pole?

Eestis on praegu vabadus tunduvalt suurem ja poliitiline korrektsus ei ole veel saavutanud sama suurt tähtsust, kui on Rootsis.

Mida sa mõtled poliitilise korrektsuse all?

Näiteks õpetatakse, kuidas inimene peab olema tolerantne. Mingil viisil on hea ja õige olla tolerantne, aga see, mida poliitiline korrektsus nimetab tolerantsuseks, on see, mida vanasti nimetati ükskõiksuseks. Kui keegi hakkab propageerima ükskõiksust, kõlab see väga halvasti.

Rootsis võib praegu põlu alla sattuda mõne mõtte eest, mis veel mõni aasta tagasi oli täiesti iseenesestmõistetav. Seksuaalvähemuste küsimus on näiteks üks teema, kus poliitkorrektsus on muutunud väga konkreetseks.

Nõukogude riigis võidi panna vangi homosuhte eest, aga tänapäeva Euroopas võib vaat et vangi sattuda selle taunimise eest.

Täpselt! Niinimetatud ebatolerantsus muutub karistatavaks.
Nagu osas Euroopa riikides karistatakse holokausti eitamist?

On absurdne, et ühe arvamuse järgi võib inimest vangi panna.
Õnneks Eestis seda pole, sest põhimõtteliselt võiks ju meilgi kriminaalkaristusi määrata neile, kes eitavad Nõukogude okupatsiooni.

Paraku, jah, pole levinud poliitkorrektsus kommunismi kuritegudest huvitatud – tema on huvitatud ainult natsismi omadest. Kindlasti ei tule selline poliitkorrektsus tõele kasuks, sest kui sa keelad inimest rääkimast, on see kindel märk, et tegu on süsteemiga, mis varsti kokku variseb.

Meenub George Orwell. Me teame, kuidas Natsi-Saksamaal oli lõpuaegadel enam-vähem kõike ohtlik välja öelda, ja samuti Nõukogude Liidus. Kindlasti ka Euroopa Liit – kui ta valib selle tee – variseb samuti kokku.

Mis sulle sinu töös enim rahuldust pakub?

Tuleb ära teha kõik, mis on sinu peale pandud, ja küll see rõõm ka tuleb! Töö- ja teenimisrõõm tuleb töötades ning teenides. Jumal annab sulle nii palju rõõmu, et sa päriselt ära ei väsiks.

Oled praegu kirikuehitusega ametis.

Naissaarel me püüame kirikut päästa. Naissaar on kurb saar, kust inimesed aeti minema, kui algas I maailmasõda, aga tsaar vähemalt maksis selle eest kuldrubladega. Vabadussõja ajal olid seal punased, kes põletasid kõik maha – kaasa arvatud kiriku. Inimesed tulid tagasi, ehitasid oma majad ja kiriku, mis pühitseti 1938. Siis oli seda võimalik kasutada veidi kauem kui aasta ja seejärel tuli uuesti saarelt lahkuda. Aga siis polnud enam mingit kompsensatsiooni.

Nüüd, kui okupatsioon lõppes ja vene sõdurid lahkusid sealt 1994. aastal, oli ainuke hoone, mis oli selle aja kuidagimoodi üle elanud, seesama kirik. Aga ta oli päris kehvas seisus. Nüüd oleme saanud katust parandada ja uued aknad ette panna. Praegu loodame Euroopa Liidu projektile, mis võimaldab kiriku kiiresti taastada.

Kas tegu on Rootsi kirikuga?

See valmib kui Rootsi-Mihkli kiriku abikirik.

Mis keeles toimuvad Rooti-Mihkli kiriku teenistused Tallinnas?

Peamissa on pühapäeviti põhiliselt rootsikeelne ja osaliselt eestikeelne. Kolmapäeva õhtul on eestikeelne teenistus ja talitused on umbes 50:50.

Eestlased tavaliselt harduvad, kui mõni välismaalane viitsib kohaliku keele ära õppida.

Selge, et kui elad kuskil, tuleb kuidagi hakkama saada, sest muidu jääd isolatsiooni. On teada, et kui inimene kolib võõrale maale, on esimene aasta määrav. Kui ta omandab selle aja jooksul keele, siis ta omandab selle, muidu aga kohaneb mittearusaaja eluga. Mittearusaamine on sageli mugav.

Võib öelda, et sinu eesti keel on Ida-Viru aktsendiga?

Nii võib öelda, kui keegi tahab olla viisakas. Üks mu esimesi õpetajaid oli Jõhvi koguduse õpetaja proua Reet Kaldur.

Rootsi-Mihkli kirik on ju ühtlasi kui Rootsi mitteametlik saatkond Eestis.

Kui Eesti iseseisvus, tehti siin maareform, mille tõttu Rootsi valitsus ei tahtnud uut Eesti valitsust kohe tunnustada. Siis oli küll meie vanas pastoraadis selline mitteametlik saatkond.

Kas on uhke tunne, kui sinu kuningas tuleb sulle külla? Karl XVI Gustav on paaril korral käinud Rootsi-Mihkli kirikus…

Monarhia on ju investeerimine tulevikku. Üks rahvas on ennast pikaajaliselt sidunud ühe suguvõsaga. Poliitikud tulevad ja lähevad, aga kuningas jääb. Tema ju kehastab riiki, mida ükski poliitik pole võimeline tegema – isegi kui ta seisab pea peal.

Mäletan lapsepõlvest kuuldud fakti, et kui suri esimene Bernadotte, siis laibapesijad leidsid talt tätoveeringu "Surm kuningale!".

See oli tõesti nii, sest esimene Bernadotte osales varasemalt Prantsuse revolutsioonis.

Kas Eestigi võiks olla kuningriik?

Kuningriik oleks vahest ülepingutatud, aga hertsogiriik küll.

Kui praegu ollakse mures presidendiproua ütluste pärast, siis hertsogiriigis kuulame, mida hertsoginna maailma asjadest arvab?

Siniverelistest võib loota, et nad on saanud lapsest peale kasvatuse, mille järgi tuleb alati olla ettevaatlik selles, mida ütled.

Millest sa Eestis puudust tunned?

Puudu on alati inimestest. Kui keegi helistab Rootsist, mõtled, et tore oleks temaga kokku saada. Tänapäeval on see paratamatu. Varem inimene sündis ning elas terve oma elu ühes ja samas külas ning siis olid kõik tema sugulased ja tuttavad alati tema ümber.

Sind valiti mullu Eesti luteri kiriku aasta kirikuõpetajaks. Selle tiitliga kaasnes 20 000 krooni suurune preemia. Mis sa selle rahaga tegid?

Külastasin teist korda püha maad. Olin seal 10 päeva. Meie koguduse juhatuse aseesimehe vanim poeg töötab Jeruusalemmas ning ma sain tema ja ta abikaasaga seal maal ringi vaadata. On hea, et tõeliselt pühasid paiku ei saa isegi miljon turisti ära rikkuda – pühadus on ikka tuntav.