Püsiväärtuste hoidmine nõuab paratamatult piiranguid

Inimestel, isegi tervetel rahvus- ja usugruppidel on erinev arusaam pühadusest ja erinev on ka praktika pühaduse säilitamisel ja kaitsmisel. Viimastel aastatel on Eesti Evangeelne Luterlik Kirik (EELK) lisaks jumalateenistustel ja kiriklikel talitustel osalejatele avanud oma uksed teelistele ning paljude kontsertide ja festivalide külastajatele, kirjutab Urmas Viilma Postimehes.

Kuidas olla avatud ja samas säilitada pühakoja pühadus – seda piiri täpselt seada on võimatu. Selle seavad oma südames kiriku töötegijad, liikmed, külastajad ja kõrvalseisjad. Paraku ei satu need piirid erinevatel inimestel alati kohakuti.

Püha Vaimu kirikus aset leidnud sündmuste põhjal tõdeb Viilma kahetsusega,  et piirid ületati. Koguduse tavapärase elurütmi taastamiseks on kirikuruumi pühaduse ja inimeste meeleparanduse eest palvetatud ning kirikus jätkatakse Jumala sõna kuulutamise ning sakramentide jagamisega. Tagatud on ka kiriku kunstiväärtuste turvalisus.

Kuidas hoiduda selliste asjade kordumise eest, küsib Viilma. Üldiste väärtushinnangute devalveerimise hoos suudab kirik seniseid püsiväärtusi vaid teatud piirangute kehtestamisega hoida. See aga võib põhjustada nurinat kiriku suletuse ja ühiskonnast võõrandumise pärast.