Mida arvata Püha Vaimu kirikus toimunud Madonna kontserdi järelpeost?

Nä­da­la­le­he Ees­ti Eksp­ress õnd­sal al­gu­sa­jal kir­ju­ta­sin ar­va­mus­loo sel­lest, kui­das peaks ini­me­ne käi­tu­ma, kui ta osa­leb ki­ri­kus toi­mu­val sünd­mu­sel, ol­gu sel­leks siis rist­sed või ma­tu­sed, lau­la­tus või mõni kont­sert, kirjutab õigeusu preester Sakarias Leppik Eesti Päevalehes.

Iga kon­fes­sioon on vas­ta­valt oma pä­ri­mu­se­le ki­ri­ku­hoo­nes lii­ku­mi­se ja te­gut­se­mi­se põhimõtted ko­gu­du­se­liik­me­te­le sel­geks tei­nud. Nii ka sel­le, mis ki­ri­kus üld­se toi­mu­da võib, mis on üld­se lu­ba­tav. Tal­lin­na Püha Vai­mu ki­ri­kus toi­mu­nu ära­tas sel­le­si­su­li­se tee­ma taas.

Ki­rik on es­malt mõel­dud ju­ma­la­tee­nis­tus­te pi­da­mi­seks ja sel­leks eri­li­selt pühit­se­tud. Inime­lu saat­vad ki­ri­ku­ta­li­tu­sed tu­le­vad al­les pä­rast se­da. Ja ehk al­les siis võib kõne al­la tul­la ka kont­ser­ti­de kor­ral­da­mi­se võima­lus. Mil­li­ne se­kun­daar­ne te­ge­vus ki­ri­kus toi­mub, on eri ki­ri­kuis la­hen­da­tud eri moel. Kui luterlikus kirikus otsustavad kiriku kasutamise üle koguduse vaimulik ja juhatus, siis roomakatoliku ja õigeusus kirikuis määrab selle traditsioon ja piiskopi otsused.

Õhtumaade protestantismis on kirikuruumi kasutamine profaansemaks muutunud, mis põhineb arusaamal, et kirik ei ole üksnes Jumala teenimise, vaid pigem koguduse kooskäimiskoht. Ja Lääne-Euroopa kirikuis ei ole ka DJ-puldi kasutamine midagi uut, näiteks anglikaani kirikus on  "kirikureive" juba kümmekond aastat tagasi peetud.

See oli kok­kuvõttes vä­ga mõtes­ta­tud ja si­su­li­ne üri­tus koos ülihää ja mait­se­ka elekt­roo­ni­li­se muu­si­ka­ga, kui­gi sel­gi pu­hul tek­kis de­batt, kas sel­li­seid üri­tu­si peaks ki­ri­ku­hoo­nes kor­ral­da­ma. Aga är­gem unus­ta­gem: see kõik on Lää­ne-Eu­roo­pa, kus püha­du­se ja pro­faan­su­se piir on­gi val­gus­tu­sa­jas­tust ala­tes püsi­valt äh­ma­ne ning pal­ju­de ar­va­tes lii­gub pi­gem pro­faan­su­se poo­le ja püha­du­sest ee­ma­le. Sel­lest ter­min „il­ma­li­kus­tu­mi­ne” ehk „se­ku­la­ri­see­ru­mi­ne”.

Püha Vai­mu ki­ri­ku juh­tum tõen­dab ku­ju­kalt, et Ees­ti ei ole Eu­roo­past ku­hu­gi ka­du­nud. Püha Vai­mu ki­ri­ku kes­kaeg­sel pas­to­ril Balt­ha­sar Rus­so­wil oli mi­tu kor­da tu­ge­vam sel­ja­ta­gu­ne kui õpe­ta­ja Gus­tav Pii­ril. Rus­so­wi alltöövõtjad või koostöö­part­ne­rid tead­sid täp­selt, mi­da ki­ri­kus te­ha võib ja mi­da mit­te. Te­ma val­vu­ri­te­ga ei oleks suu­re tõen­äo­su­se­ga mi­da­gi sel­list ea­les juh­tu­nud, sest te­ma ühis­kon­nas olid väär­tus­hin­nan­gud sel­ged ja kont­rast­sed.

Pal­ju täht­sam on pöö­ra­ta tä­he­le­pa­nu „Püha Vai­mu üri­tu­se” kor­ral­da­ja­te­le. Nad on il­ma­li­kus­tu­nud, väär­tus­test le­ses­tu­nud ühis­kon­na lap­sed, kel­le jaoks on ki­ri­kus Ma­don­na kont­ser­di jä­rel­peo kor­ral­da­mi­ne vaid üks „eksk­lu­siiv­se­te” üri­tus­te sar­jas, mil­le­ga ka­na­nah­ka ihu­le kut­su­da. Neil, kes iga­nes ka sel­lest peost osa võtsid, puu­dus ele­men­taar­ne vii­sa­kus.

Neid ei saa süüdis­ta­da püha­du­se­teo­tu­ses, sest nad ei tea, mis on püha. Ai­nu­ke, mil­les neid süüdis­ta­da saab, on ha­ri­ma­tus. Ju­ba ai­nuüksi idee kor­ral­da­da ki­ri­kus ka­hemõtte­li­selt esi­ne­va pop­laul­ja­ta­ri auks pi­du on in­tent­sioon, mis pal­jas­tab ha­las­ta­ma­tult seal osa­le­nud Ees­ti ava­li­ke te­ge­las­te kul­tuu­ri­ki­hi puu­du­mi­se ja ni­ge­la las­te­toa. Se­da ei ole võima­lik var­ja­ta ning kah­juks on see Ees­tis ta­va­li­seks saa­nud. Ees­ti ru­ma­lu­se pre­sen­tat­sioon.