Tants armulaua ümber
10.08.2009 | Tiiu Pikkur | Rubriik: Online artiklidSügaval Nõukogude võimu ajal kogunesid julgemad eestlased kirikusse teenistusele salaja. Vastasel juhul oleks nad lihtsalt võidud kinni panna. Siis, kui pioneerilaagrite aeg läbi sai ja sinimustvalge pusa moodi läks, kippusid kõik pubekad pühapäevakooli ja täiskasvanutel tuli tuhin end ristida lasta. Nüüd on lahe südaööl altari ümber tantsu lüüa ja hiljem kõigist tehtud meeletustest tuttavatele saladuskatte all rääkida.
Ärilehe tegevtoimetaja Inge Rumessen kirjutab oma arvamusloos Eesti Päevalehes, et valitseb üldine vaikiv sallivus Püha Vaimu kirikus toimunu kohta, mis on otsekui halvanud ka kiriku esindajate kõnevõime. „Kirikus võib pidada sinna sobivat pidu, kuid seda tuleb teha kiriku kui pühakoja ning kirikus asuvate võimalike kultuuri- ja muinsusväärtustega arvestades,” on seni otsekui võimalike edasiste probleemide vältimiseks öelnud EELK kui kiriku kõrgeim esindus. Käitutakse niimoodi, nagu loodetaks: äkki läheb mööda, kui me väga kõva lärmi lööma ei hakka. Ainuke pisut põhjalikum teemakäsitlus on seni piirdunud probleemipüstitusega, kui hästi meie kultuuriväärtused on turvatud ja kas hoonete kasutaja ikka suudab seista nende säilimise eest.
Rumessen leiab, et kiriku öödisko perenaine on saanud sündmusele hinnangutevaba käsitluse igas väljaandes. Kui õiguskantsler seisab riigi tegevuse seaduspärasuse eest, siis kes peaks olema üldiste väärtushinnangute kandja ja ühiskonna moraalses mõttes suunaja, küsib ta.