TOOMAS PAUL: Mis läinud, see läinud

 

 

 

Mõnel maal on suur reede päev, mil lõbustustest loobutakse. Isegi need, kes ei usu Jeesuse jumalikkust ega ta ülestõusmist, käituvad teatava pieteediga.

Meil piiranguid ei ole, ei seaduses sätestatuid ega sisemisi. Näiteks kutsusid reklaamplakatid 10. aprillil suurele munadepüha peole Veskitammi pubis. Pidu kestis hommikuni, tuju hoidsid üleval bänd ja tuntud DJ.

Niisuguste üritustega tähistati eile Eestis riigipüha, Kristuse surmapäeva. Vaevalt et mingi tagamõttega. Pigem ükskõiksus. Iga kodanik sisustab vabal maal töövaba päeva ise.

Muidugi, eks meilgi ole võitlevate ateistide vennaskond – pühade eel ilmus David Millsi „Ateistlik universum. Vastus kristlikule fundamentalismile” TÜ professori Jaak Kikase eessõnaga. Ent ei ole karta, et siinsed ristiinimesed, nii paljukest kui neid on, seda pahaks paneksid. Ega nad ole moslemid, kes võtavad südamesse pilapilte prohvetist!
 

Kristluse ootamatu võit

Teatavasti hukati Jeesus kui valemessias. Talle öeldi: „Kui sa oled Iisraeli kuningas, astu ristilt alla ja me usume sinusse.” Aga ta ei teinud midagi enda päästmiseks kannatuste ja mõnituste käest. Vägivallatus on liikumisele olemuslik. Armastage oma vaenlasi, tehke head neile, kes teid vihkavad, õnnistage neid, kes teid neavad, palvetage nende eest, kes teid kimbutavad. Ärge hakake kurjale vastu kurjaga. Selline toimimine on totter ja loomuvastane universumis, kus ellu jääb ja järglasi annab kõige tublim.

Ent ometi kristlus võitis. Briti ajaloolase Eric R. Doddsi sõnul oli IV sajandi paganlus selgesti midagi elava laiba taolist, mis variseb kohe kokku, kui riik oma toetava käe ära võtab. Keiser Julianuse katsel elustada seda okultismi ja manitsusjutlustega ei oleks olnud pikemaaegset edu, isegi kui tal olnuks aega oma kava läbi suruda. Elujõud oli kadunud, nagu väljendus poeet Palladas haritud paganate viimastest põlvkondadest kõneldes: „Kui meie oleme elus, siis on elu ise surnud.” Üks kristluse edu põhjusi oli vastase nõrkus ja väsimus – paganlus oli kaotanud usu nii teadmisesse kui ka iseendasse.

Kristlust seevastu peeti elamist väärivaks, sest selle eest oldi valmis surma minema. On ilmne, et kõigest hoolimata olid Lukianos, Marcus Aurelius, Galenos ja Kelsos hämmastunud kristlaste vaprusest surma ja piinamisega silmitsi seistes. Sellest julgusest sai küllap paljude pöördumiste (näiteks Justinuse oma) lähtepunkt. Märtrite veri on tõesti seeme kirikule. Vajalikul eeldusel, et seeme langeb kohevale pinnale ja külv pole liiga tihe.

Ka kristluse range välistavus, teiste kultusvormide väärtustamisest keeldumine oli tollastes oludes tugevuse allikas. Usuline sallivus, Kreeka ja Rooma tavanorm, oli tekitanud tohutu hulga segadusse ajavaid alternatiive. Liiga palju oli kultusi, müsteeriume, elufilosoofiaid, et valida. Sa võid laduda ühe religioosse garantii teise otsa ja ikka tunda kindlusetust. Kristlus lõpetas segaduse. Üks valik, üks tagasivõtmatu valik, ja avanes tee lunastusele. Paganatest kriitikud võisid sallimatust pilgata, kuid ängistuse ajastul oli kindlameelsusel võimas külgetõmme paljude jaoks, keda nõutus rusus.
 

Tahe surra märtrina

Ajal, mil maist elu hinnati järjest madalamalt, pakkus kristlus pärandit teises ilmas. Kristlus oli elava lootuse religioon, olgu tahumatus vormis nagu Papiasel, olgu ratsionaliseeritud versioonis nagu Clemensil ja Origenesel. Dodds väidab, et on tõendeid, mis näitavad: neil sajanditel igatsesid väga paljud surma, olgu teadlikult või teadvustamata. Selliste inimeste jaoks tegi võimalus surra märtrina, mis toob au siinses maailmas ja õndsuse järgmises, kristluse ainult köitvamaks.
 

Kahtlemata oli teisigi tegureid. Nimetatud on huvitavad ses suhtes, et nad sobivad uusimate avastustega evolutsioonilises psühholoogias.

1975. aastal tuli Tel Avivi ülikooli zooloog Amotz Zahavi välja nn händikäpi-teooriaga. Zahavi hüpotees sobis mänguteooriaga, eriti šotlase Alan Grafeni omaga, ning nüüdseks on see aktsepteeritud nii bioloogias kui ka majandusteaduses. Tegemist on seletusega, miks loomad annavad liigikaaslastele signaale, mis on kulukad ja ohtlikud.

Connecticuti ülikooli antropoloog Richard Sosis on oma uuringutes jõudnud järeldusele: mida rohkem mingi religioon oma järgijatelt nõuab ja nende elu reglementeerib, seda tugevam ja püsivam ta on. See, kes allub rangetele piirangutele, signaliseerib sellega teistele, et ta võtab oma usku tõsiselt ja et teda tuleb võtta tõsiselt. Ta ei saa nii suuri ohvreid ega loobumist (näiteks tsölibaat, kümnise maksmine) teeselda.

Paraku toimivad „kulukad” signaalid ainult seni, kuni hind on vastuvõetav. Kuni need väärtused, mida erilisel määral osutatakse oma usu nimel, on üldtunnustatud.

Toon pika jutu asemel konkreetse näite. Jeesus ütles mäejutluses: kui keegi lajatab sulle vastu paremat põske, keera talle ette ka teine. Eks ole, kõlab kole masohhistlikult. Ent on kaks asja, mida tuleb selle maksiimi puhul arvestada. Esiteks, ta ei ole mõeldud ühiskonnas üldiseks kasutamiseks, vaid vähestele valitutele, keda saab olla kasinalt nagu soola supis. Aga veel olulisem: ta ei kehti kakluse korral. Kuidas saab lüüa vastu paremat põske? Iga poksiga tegelenud mees teab, et selleks tuleb anda vasaku käega lõuahaak. Aga pärast õnnestunud lõuahaaki on kutt nokaudis ja temast ei ole mingit vasaku põse ette keerajat.
 

Teise põse trikk
 

Teine võimalus, see, millele Jeesus mõtles ja mis ilmneb ka kontekstist, on löök parema käe seljaga vastu teise (härras)mehe põske, kavatsedes nõnda teda alandada. Sellise kui tahes lõdva löögi eest määratakse talmudi järgi kohtus poole suurem trahv. Jeesus soovitab omadel olla eriti arrogantne ning kohtusse minemise asemel pöörata ette teine põsk.

Selline üleoleku demonstreerimine on mõjus vaid reglementeeritud õigusühiskonnas. Kui säärast tausta pole, jääb signaal mõistmata, teised tõlgendavad žesti nõrkusena ja taovad su surnuks nagu kanad haige isendi.

Kristlus ei tekkinud tühjale kohale. Ta vabastav sõnum sündis rigoristliku hilisjuutluse rüpes ja levis formaaljuriidilise Rooma õiguse kehtimise alal kontrakultuurina. Kui kirikul tuli pärast rahvasterändamist kogu ühiskonnaelu korraldamine enda kanda võtta, sai ta sellega küll mõnda aega hakkama, aga tuntava teisenemise hinnaga.
 

Situatsioon teiseneb ajas pidevalt, rollid ja jõujooned vahetavad pooli. Sotsioloog Marcel Gauchet näitab, kuidas demokraatia tekkes mängis tähtsat rolli kristluse kõrvaletõrjumine. Demokraatlik riik kujunes Prantsusmaal välja religioonile, konkreetsemalt katoliku kirikule vastandudes, ja säärane vastasseis sakraliseeris demokraatlikku riiki ennast. Nüüd, kus vastane on taltsutatud, on demokraatiat tabanud eesmärkide ja identiteedikriis. Sisulised ideaalid on asendunud Brüsselist tulevate vormiliste protseduurireeglitega. Kodanikuühiskond fragmenteerub – identiteedipoliitikas valitseb „vähemuste kultus”, enamus on asendunud erinevusega ja üksmeele taotlemine tunnustuse taotlemisega.

Kirikud oleksid pidanud protesteerima, kui riigikogu kuulutas ennistamise tuhinas suure reede riigipühaks. Sest kella võib igal aastal keerata edasi ja tagasi, aga aja endaga see ei õnnestu.