Jõulujuttu õpetaja Jaan Tammsaluga

Tallinnas Vabaduse väljaku ääres asuv Jaani kirik tundub sel jõulukuu õhtul, kui Jaani koguduse õpetaja ja Tallinna praosti Jaan Tammsalu jutule lähen, olevat kui üks vaikne pühalik õndsuse saar: kogu linna on haaranud jõulueelne sagimine koos sinna juurde kuuluvate liiklusummikute, kauplustes tunglevate inimeste ja tänavatel vilkuvate värviliste tuledega. Ainult kiriku hämaras saalis valitseb kõrvu paitav vaikus.

Õpetaja Tammsalu toob mu reaalsusesse tagasi, selgitades, et see pilt on petlik: ka Jaani kirik on jõulude eel sagimist ääreni täis. Hetkelise vaikuse näol on tegemist vaid kahe ürituse vahelise pausiga ning kokku on Eesti suurima koguduse koduks oleva Jaani kiriku detsembrikuu plaanis kirjas üle poolesaja ettevõtmise, millest umbes kakskümmend on erinevat laadi kontserdid.
 

Suurepärase akustikaga, korralikult köetud ja möödunud aastal viimse sopini uue kuue saanud saal mahutab istekohtadele ligi 900 kuulajat ning nii esinejatele kui ka publikule meeldib selles kaunis hoones ka käia.

Ehk nagu laulva revolutsiooni aastatel Saaremaal kirikuõpetaja ametit pidanud ning sadu saarlasi ristinud ja leeritanud Jaan Tammsalu ise ütleb: “Tallinna Jaani kirikut ja Kuressaare Laurentiuse kirikut ühendab see, et mõlemasse on inimestel väga lihtne minna ning mõlemad on seetõttu nii kontserdi- kui jumalateenistuste paigana ka väga hinnatud ja populaarsed.”
 

 

 

Vaimulike jõulud

Kuivõrd kasvab kiriku populaarsus enne jõule?
Eks ta kasvab tõesti. Meie advenditeenistused näiteks on muutunud juba sama rahvarohketeks kui jõulupühade-aegsed teenistused, nii et hilinejatel on tõsine tegu, et endale istekoht leida.

Tänu paljudele kontsertidele satuvad jõulude eel kirikusse ka need, kes aasta läbi sellest uksest mööda käivad ning kelle mälust kaob kirik üheteistkümneks kuuks kusagil 26. detsembri paiku…

Kuidas teie sellise “mälulünga” peale vaatate?
Positiivselt: kui inimene nii soovib, siis olgu nii. Minule endale on see aga võimalus kinkida inimesele sel hetkel, kui ta kirikus on, midagi ilusat, ootuses, et äkki see seeme, mille ta minu käest kaasa saab, hakkab ühel hetkel idanema. Olgu siis mõnes suures raskuses või hoopiski suures rõõmus.

Siis, kui ta tuleb, võib ju tõesti naeratada, et ah siis nüüd… Aga kindlasti mitte manitseda, et miks sa varem ei tulnud. Tunnen sellistel hetkedel samasugust tänulikkust nagu vanemad tunnevad siis, kui lapsed jõuluks koju tulevad.

Elu on näidanud, et mõnigi inimene tuleb hiljem kirikusse tagasi just mõne siin toimunud ürituse käigus saadud puudutuse tõttu.

Milline on teie enda suhe jõuludesse ja sellega kaasnevasse sebimisse?
Inimesed aetakse hulluks selle tringel-trangeliga, mis ümberringi toimub, aga mina tunnen, et ma ei ole selline kelgunöör, mida siia-sinna lohistada saab. Ma lähen poodi ikka siis, kui mul on vaja sinna minna, mitte siis, kui jõulureklaam seda tegema sunnib.
Tavaliselt on mul endal jõulude ajal nii palju tegemist, et mul pole aegagi kaubandusse sukelduda.

Aga jõulukingid saavad ikka ostetud?
Ega minu käest eriti jõulukinke ei oodata, sest mu lähedased teavad väga hästi, millega tegelen, ja saavad aru, miks ma ei ole jõulude ajal just kõige parem kingituste tegija. See ei tähenda muidugi, et nad neid üldse ei saaks.
Tavaliselt on nii, et 24. detsembril pärast teist jumalateenistust jõuab üks inimene väga väsinult koju, sööb veidi ja läheb kohe arvuti taha, et veel järgmise päeva jutlust lihvida. Ega jõuluajal ei ole vaimulikest nende pereliikmetele suurt rõõmu, sel ajal oleme täielikult rahva teenistuses ning oma pere inimesed näevad meid vähem kui koguduseliige, kes meile igal teenistusel kolmandast pingist otsa vaatab.

Kui õpetajal on teenida näiteks kolm maakogudust, lisaks veel mõni haigla ja hooldekodu, siis võib juhtuda, et 24. detsembril peab ta esimest teenistust hommikul kell 11 ja lõpetab töö hilisõhtul. Järgmisel hommikul hakkab ring otsast peale.

Mäletan väga hästi, kuidas omal ajal, kui ise Kaarmal elades teenisin Karja, Valjala ja Jaani kirikut, sai ema Zaporožetsiga jõulu ajal ühest kirikust teise kihutatud.

Kas selline jõuluõhtu ei ole pisut kurb?
Ei ole seal kurba midagi – ma teen ju just seda, mis jõulude sisu tegelikult on! See, kui palju säravaid silmi on jõuluajal kirikus, kompenseerib minu jaoks kõik. Kindlasti võib see pisut kurb olla lähedastele, kuid eks see kõik ole neile ju ka ette teada…

Ja kas ei ole palju kurvem see, kui suured poeketid, baarid vms sunnivad oma töötajaid jõululaupäeval ametis olema ja kui sa närvilisi või ka purjus kliente teenindades pead oma aja raiskama sinna, selle asemel et oma perega olla. See on kurb.

Meenuta ennast rikkaks

Kas praegu, mil majanduselu läheb mäest alla, on inimesed hakanud rohkem kirikusse tulema?
Selline majandusvirvendus nagu praegu on, ei too küll veel inimesi kirikusse juurde. Võib-olla mõni, kes on töökoha kaotanud või kelle firma pankrotti läinud, tõesti tuleb. Ja Jumal tänatud, et tuleb ega otsi selle asemel poomisnööri või tablette.

Aga kui inimene on tõesti kaotanud töö ja sattunud seeläbi päris raskesse olukorda – kas teil oleks talle midagi julgustuseks öelda?
Just käisin kahe inimese juures, kes on raskesti haiged ja suremas. Mõlema juurde minnes otsisin ma lohutuseks sõnu, sest mis saab olla veel suurem mure kui haigus, mis sind varsti ära viib.

Kuid nende juures olles nägin mõlema silmist suurt rõõmu ja nad rääkisid mulle, kui ilus on nende elu olnud: kui palju head, kui palju kordaminekuid ja toredaid sündmusi on nende elu jooksul juhtunud. Kuid nüüd on nad väsinud ja tahaksid minna.

Rasketel hetkedel soovitaksin ma ka kõigil teistel kasutada oma mälu ja meenutada neid häid asju, mis on olnud. Meenutada ennast rikkaks. Meenutades end aegadesse, mis on meie jaoks ilusad olnud, leiame, et elu on imeilus ja väga-väga elamist väärt.

Kirikuõpetajana soovitan kindlasti minna jõulude ajal kirikusse ja kuulata tähelepanelikult jõulujutlust, mis ütleb: “Teile on sündinud Õnnistegija!” Mitte kellelegi teisele, mitte ainult rikastele ja ilusatele, vaid just nimelt teile!

Ja kui me märkame, et me pole rasketel hetkedel üksi, vaid meiega on Jumal, siis on meil hinges soe, vaatamata sellele, et meie kõrval ehk polegi lähedasi või et kogu elu on parajasti pea peale pööratud. Pole midagi paremat, kui süüdata küünal ja kõneleda Temaga, kes ta tõi Maa peale valguse, rahu ja armastuse.

Julged pöörded

Kui tihe on teie side Saaremaaga?
Mu ema elab Kuressaares, ta on ikka elurõõmus ja püüab olla teistele toeks. Ma helistan talle üle päeva ja käin ka ise Saaremaal päris tihti. Tunnen, et see on minu kodusaar, ehkki olen sealt nüüdseks päriselt ära juba 16 aastat.

Esimene lahkumine Saaremaalt oli mul aga juba 15-aastaselt, kui otsustasin pärast seda, kui mind ühe rumala kihlveo pärast 8. klassi lõpupeolt välja visati, Tallinna kooli minna. See oli küll päris julge otsus invaliididest vanemate ainukese lapse jaoks, kuid nii ma tegin ja vanematel ei olnudki midagi muud öelda kui minu otsusega nõus olla.

Teadaolevatel andmetel on minu isa suguvõsa elanud Saaremaal juba 17. sajandil, edasi tulevad vaid oletused. Kuid mina tunnen, et mu juured on seal ning ma sõidan sinna alati esimesel võimalusel.

Saaremaal oli ka teie esimene töökoht.
Minu tööelu algas tõesti Saaremaalt. Saare KEK-ist alustasin ma TEMT-i (kunagine Tallinna ehitus- ja mehaanikatehnikum) lõpetanuna oma ehitusemeistri ametit ning kodusaarel olid ka esimesed minu teenitavad kogudused: Valjala, Karja ja Jaani. Hiljem tulid veel Kuressaare, Ruhnu ja Kaarma.

Pärast kuut aastat vaimulikutööd Saaremaal läksin ligi 12 aastaks teenistusse Viljandi Jaani kirikusse. Vahepeal mõneks kuuks Edinburgh’i Šotimaal ja peaaegu aastaks Torontosse ning seejärel jõudsin ringiga tagasi Jaani kirikusse, seekord juba Tallinna.

Kuidas sai ehitusmeistrist vaimulik?
Selleks pidin ma saama suure pettumuse osaliseks. Tahtsin TEMT-ist TPI-sse (praegune Tallinna tehnikaülikool) õppima minna ja tegin selleks ka meeletult tööd. Lõpetasin punase diplomiga ja see pidi tagama TPI-sse eksamiteta sissesaamise.

Ühe kooli lõpetamise ja teise astumise vahele jäi mõni kuu, mille kestel suurel Nõukogude armeel õnnestus mind valega kätte saada. Et mul olid mõlemad vanemad invaliidid, lubati mind Saaremaale teenima jätta, kuna sõjaväkke võtmine olevat niikuinii vältimatu.

Loomulikult saadeti mind selle asemel Lääne-Ukrainasse! Et peagi algas Afganistani sõda, ähvardas sõtta kahurilihaks minek mindki. Mul hakkas kohe pea nii kangesti valutama, et mind viidi Lvovi keskhaiglasse. Üht-teist väikest mul seal avastati ka, kuid ennekõike avastati, et olen ehitaja, ja nii plaatisin ära kõik üheksakorruselise haiglahoone operatsiooniblokid.

Ehitajaamet on mulle ka hilisemas vaimulikutöös väga tihti kasuks tulnud. Viimatine näide ongi Tallinna Jaani kirik, kus 19 miljoni eest ette võetud ehitustööd said viie kuuga valmis ehk just seetõttu, et ma ise ehitustööd jagan.

Ent siiski, mis seal sõjaväes siis juhtus?
Sealsamas haiglas kohtusin ühe mehega, kes uuris väga tõsiselt Piiblit ja tema kõrvalt hakkasin Piiblit ja usulist kirjandust lugema minagi. Neil pöördelistel hetkedel langenud seemned sattusid väga viljakasse pinnasesse, nii et ma võin praegu öelda: leidsin tee Jumala juurde ja kirikusse Nõukogude armees Lääne-Ukrainas.

Tõotasin Jumalale, et kui ma sõjaväest varem ära saan – milleks tegelikult ei olnud erilist lootust –, lähen koju ja hakkan kirikuõpetajaks. Ent juhtuski nii, et üks arst otsustas mind eeskujuliku plaatimistöö eest pool aastat varem koju lasta ning suur oli vist Joel Luhametsa üllatus, kui tema ukse taga Karl Marxi tänaval seisis noor mees, kes teatas, et tuleb sõjaväest ja on andnud Jumalale lubaduse hakata kirikuõpetajaks.

Üllatuslikult selgus, et asi polegi nii lihtne, et kõigepealt tuleb end ristida lasta ja leeris käia. Alles seejärel sai minust Usuteaduste instituudi üliõpilane, õppisin ja käisin eksameid tegemas ehitusmeistri töö kõrvalt.
Kunagi hiljem selgus ka, et üks minu esiisadest on teeninud Vene õigeusu kirikut, nii et see amet pole minu suguvõsa jaoks sugugi nii võõras.

Nii et leidsite oma kutsumuse suuresti tänu juhusele ja pettumusele.
Üks minu kunagise sõbra ema, tubli kompartei funktsionäär ja üdini materialist, lasi kunagi Kuressaares jutu lahti, et Jaan oli muidu täitsa korralik inimene, aga sai sõjaväes kõvasti peksa ja muutus imelikuks… Nüüd, lolliks pekstuna, hakkas kirikuõpetajaks!

Inimesed arvavad muide tihti, et usu juurde jõuavad enamasti need, kes on elu hammasrataste vahele jäänud ning kes põgenevad oma murede eest kiriku ebareaalsesse sinisesse udusse.

Minu puhul ei olnud kohe kindlasti mitte tegu pettumuse tagajärjel tehtud otsusega. Hakkasin kogu selles hirmu ja ülekohut täis kaoses, mis mu ümber sõjaväes valitses, otsima midagi muud. Hakkasin otsima Jumalat ja elu koos temaga. Ja ma olen selle leidnud.

Tegelikult piisab vähesest, et inimest õigele teele juhatada. Mõnikord võib ta saada väga negatiivse kogemuse osaliseks – võtame või jälle praeguse raske aja –, mis aga lõpuks annab elule täiesti uue ja tihti palju parema suuna.

Kriisiolukorrad võivad olla väga kasulikud, kui õpime nende ajel vaatama asju hoopis teistmoodi ja teise nurga alt. Mõnus oleskelu kindlal töökohal, mugav ja muretu põli ei lase meil tihti endas üles leida neid ande ja oskusi, mida me seni kasutanud pole.

Ent ehk me taipame järsku, et oleme seni teinud üldse vale tööd ja võib-olla on õige aeg oma varjatud huvid ja oskused just nüüd käiku lasta?
Minu endagi elus on ette tulnud palju selliseid muutusi ja tean, et tihti on pöörded, mida ma ise mingil juhul poleks teinud, tulnud hilisemas elus väga suuresti kasuks.

Ehkki sellel hetkel on minugi hinges valitsenud kurbus, viha, trots ja solvumine, olen hiljem nii mõnigi kord läinud “süüdlase” juurde, patsutanud talle õlale ja öelnud: “Aitäh, et sa mulle tookord selle paugu ära panid, tänu sellele olen mina nüüd seal, kus ma olen, ja see, kes ma olen.”