Toomas Paul: inimese evolutsioon

Kas Homo sapiens sapiens’i areng on lõppenud? Kui evolutsiooni ainus mootor oleks looduslik valik, siis oleks see tõesti nii.

Olelusvõitlus on meie maailmaosas enamiku puhul seljataha jäänud. Pole raske lauale leiba hankida ja meil on vaja saada vaid paar last. Ellu ei jää ega anna järglasi mitte kõige kohanenumad (the fittest), vaid kunstlikult hoitakse elus ka täiesti eluvõimetud.

Ent evolutsioonil on ka teine hoob – suguline valik. Ja see toimib edasi. Suguline valik on kultuuri ja ühiskonna arengu mootor. Inimese loomejõud ja koos-tööomadused on välja arendatud võrgutamise tulemusena. Ka kättevõideldud armastuse säilitamine nõuab kõnekaid signaale ja tegusid teise heaks. Pead lakkamatult tõestama, et oled kinnihoidmist väärt. Ja kuna inimeste puhul valivad nii mehed kui ka naised, siis tuleb mõlematel pingutada püsiva edu nimel.

Altruism on kulukas signaal selle kohta, et siin on isend, kellel on energiat ja võimalusi mõelda enda asemel teiste peale ja kes on ilmselt varustatud väga heade omadustega.

Inimolendil on kasutada keha- ja vaimuvõimed, mis on arenenud vastassugupoolt meelitama. Me oleme ennast valinud elama maailmas, kus me tooni anname. Oleme välja aretanud vastavad anded, muusika ning kujutava kunsti ja palju muud. Kogu niinimetatud kultuur on meelelahutus, mitte ainult Eurovision. Isegi sõjad on muutunud ülejäänute jaoks kõigepealt meediasündmusteks, millele saab telepildi vahendusel kaasa elada.

Rääkimata võistlusspordist ja atleetide kultusest. Kui meeltülendav oli Pekingi olümpia-mängude sangarite vastuvõtt ja austamine Raekoja platsil!
 

Infantiliseeruv ühiskond
 

Taani teaduskirjanik Tor Nørretranders ütleb, et inimene on iseenda lemmikloom. Inimene on ise enda välja valinud. Sugulisest valikust on tegelikkuses saanud aretusvalik, ja kuna siin subjekt ja objekt kattuvad, siis enesevalik. Me ei ole enam pelgalt loodusliku valiku, vaid samavõrd ka enesevaliku tulemus.

Milline on siis tulemus? Pikk noorus ja sellega kaasnev elustiil. Kuni 19. sajandini ei saanud noorus iseseisva eluetapina välja kujuneda, seda takistas esiteks range seisuseühiskond ja teiseks eluea lühidus. Vaid ühiskonnas, kus valitseb ajaloos enneolematu heaolu ning eluea järsk pikenemine, saab võimalikuks nooruse (kui eluperioodi) ning nooruslikkuse (kui hoiaku) teke. Ilma heaolu kasvuta poleks 20. sajandi subkultuurid ja noorteliikumised mõeldavad.

Vanakssaamist on võimalik edasi lükata. Middle youth – kesknoorus – on sõna, mida britid kasutavad, rääkides fenomenist, et täiskasvanud elavad ja tunnetavad maailma nii nagu noored, kidults aga sõna, mida kasutatakse nende kohta, kes jäävad noorukiks kuni neljakümnendate eluaastateni. Face-lift’i läbi teinud poliitikud asendavad austusväärsed eakad riigimehed. Seksikas Madonna laulab „Like a Virgin” ja näeb videoklippides noorem välja kui kunagi varem. Mood soovitab eesti naistele patse ja pisitüdrukute kleidikesi (vt „Aastalõpu peomeeleolu”, Arter, 13.12.2008).

Saksa psühholoogide liit ei ole sellise arenguga rahul. Nad kutsuvad üles: saage ometi täiskasvanuks! Ühiskonna infantiliseerumine olevat liiga kaugele läinud. Ebaküpsus, otsustusvõimetus ja hirm püsisidemete ees on viinud selleni, et peaaegu iga neljas 18–30-aastane elab koos vanematega. Keskmine abiellumisiga on alates 1970. aastatest järjest tõusnud: saksa mehed abielluvad keskmiselt 37-aastaselt, naised 34-selt (Adam Soboczynski, „Miks on täiskasvanuks saamine muutunud üha raskemaks?”, EPL 28.05.2005).

Nooruse venitamise kohta kasutavad sotsiaalteadlased halvustavat terminit „psühholoogiline neoteenia”. Sellel terminil on evolutsiooniteoorias pigem positiivne sisu. 1930. aastatel toodi Pariisi loomaaeda esmakordselt orangutanid – täiskasvanud ja nende noor järglane. Tolle aja tuntud naturalist E. Geoffroy Saint-Hilaire avaldas nende kirjeldamisel üllatust: varem oli ta muuseumikoljude uurimise alusel noore ja täiskasvanud orangutani määratlenud eri perekondade liikidena. Nüüd tõmbas ta selle diagnoosi maha, vabandades end teadmatusega, et ühe looma ontogeneesis võivad toimuda nii ulatuslikud muutused.

Geoffroy Saint-Hilaire hoomas, et noor orangutan sarnaneb suuresti inimlapsega, kuid siis jätkub teist tüüpi (allomeetriline) areng, mis põhjustab suure erinevuse inimesest. Inimese areng toimub teisiti: selles säilivad olulisel määral nooruseas ilmnenud proportsioonid.

Orangutani morfoloogiline areng läheb kaugele edasi sealt, kus inimese areng peatub. Ta kasutas inimese ontogeneesi kohta esimesena mõistet neoteenia (kr neos, noor ja teinein, välja sirutama, venitama).

Nüüdseks on selge, et neoteenia puhul on tegemist Homo sapiens’ile iseloomuliku iseärasusega. Paleontoloog Stephen J. Gould väidab, et inimese evolutsiooni võti peitub ontogeneesi pidurduses: „Pole ühtegi teist imetajat, kes areneks nii aeglaselt kui inimene.”
 

Inimese ontogeneesis pole peamine mitte eellaste juveniilsete tunnuste säilimine täiseas, vaid arengu üldine aeglustumine. Selline ontogeneesikiiruse pidurdustendents on omane kogu primaatide evolutsioonile, inimese puhul on see väljendunud aga erakordsel määral. Ja ka inimlaste juures pole see kogu oma ulatuses korraga tekkinud, vaid järk-järgult. Australopiteekused olid selles suhtes inimahvide ja inimese vahepealsed.

Arengu progressiivne aeglustumine väljendub eriti silmatorkavalt peaaju kasvus. Makaagi ajumaht on sünnil 65 protsenti täiskasvanu omast, šimpansil 40 protsenti ja inimesel vaid 23 protsenti; Australopithecus’te puhul annavad hinnangud 25 kuni 37 protsenti. Gorilla ja šimpansi aju saavutab 70 protsenti lõppmahust esimesel eluaastal, inimesel aga alles kolmeaastaselt.

Inimese ontogeneesis on üldise aeglustumise foonil ka üks oluline erandnähtus, nimelt üsasisese arengu suhteline lühidus. Raseduse kestus on inimesel vaid pisut pikem kui inimahvidel (inimese 40 nädalat šimpansi 34 ja gorilla 37 nädala vastu). Kui aga see arenguperiood pikenenuks proportsionaalselt arengu üldise aeglustumisega, siis peaks inimese raseduse pikkus olema ligi 21 kuud.
 

Varakult õppima
 

Inimlaps sünnib enneaegsena – tema areng terve esimese eluaasta jooksul vastab inimahvide loote omale, ta on täiesti abitu ja nõuab äärmist vanemhoolt. Inimene on Leedsi bioloogi D. R. Johnsoni sõnul „üsaväline loode”. Sellist enneaegsust peetakse inimese ontogeneesile pöördeliseks. Inimlaps tuleb väga varasel arengutasemel pimedast ja stiimulitevaesest üsast valguse, helide, lõhnade, puudutuste ja suhtluse maailma. Tema väga ebaküps aju hakkab arenema selles erutusterikkas keskkonnas. See teebki inimesest üli-õppiva looma.

Abitu imik esitab vanematele oluliselt erinevaid nõudeid. Kui juba mõnenädalane šimpansibeebi ratsutab ema karvadest kinni hoides kas või puu otsa, siis inimlaps pole selleks võimeline. Teda tuleb valvata ja hooldada kodus või kanda kätel kaasas. See võis olla üheks esmaseks valikusuuna mõjutajaks kahejalgsuse tekkele. Ja ühtlasi evolutsiooniliseks stiimuliks inimlaste sotsialiseerumisele.

Kõiki hominisatsiooninähtusi ei saa seletada arengu pidurdusega ja juveniilsete tunnuste säilimisega. Näiteks kahejalgsuse (püstikäimise) areng eeldab mitmesuguseid muutusi skeletis, lihastikus ja isegi seedekulglas, mis pole kuidagi taandatavad ahviliste eellaste noorloomatunnuste säilimisele. Need on kujunenud varaste hominiidide kohastumisel uuele eluviisile. Ent nagu eesti geneetik Mart Viikmaa rõhutab, nüüdis-aegne neoteeniakäsitus ei väidagi, et kõik inimtunnused on neoteense tekkega. Neoteenne arengumuutus on aga olnud uute rakenduspunktide avajaks aretusvalikule, uue kohastumissuuna teeviidaks.
 

Mänguhimuliste eelis
 

Evolutsiooniteooriat võiks rakendada ka inimkonna viimaste ja silmaga nähtavate muutuste seletamisel. Tänapäeval tuleb inimesel tihti asuda teisele tööle, õppida uusi oskusi, kolida elama tundmatutesse kohtadesse ning sõbruneda üha uute inimestega. Ebastabiilse maailmaga kohanemisel osutub kõige sobivamaks lapselik paindlikkus käitumises ja teadmiste omandamises ning muretu ellusuhtumine.

Psühholoogiline neoteenia on eriti levinud akadeemiliste, kõrgelt haritud inimeste seas, kes sageli on üsna ebaküpsed väljaspool oma eriala, käituvad ettearvamatult, vahetavad tihti prioriteete ning kalduvad üle reageerima, nagu väidab Newcastle’i arengupsühhiaater Bruce Carlton.

Ent ühiskond vajab kõrge kohanemisvõimega ja pidevalt õp-pivaid kodanikke, kes võtavad õppimiseks vajalikud omadused – vastuvõtlikkus, tundlikkus, paindlikkus – kaasa kogu ellu. Just nõtkelt uusi teadmisi ja oskusi omandavad mänguhimulised inimesed on osutunud kõige edukamaks ja saavutanud domineeriva rolli.

Teoloogile sobib, et inimese evolutsioon jätkub, et ta ei ole „valmis”. Temast võib veel midagi saada.