Inetervjuu. Mika Tuovinen: Ärkamine tuleb koguduseliikmete kaudu

Misjonipüha puhul, mida järgmisel nädalal EELK kogudused on kutsutud pühitsema, on paslik kõneleda misjonist. Ja kelle muuga sellest kõneleda kui mitte EELK Misjonikeskuse juhatajaga. Alates märtsist 2008 töötab ametikohal soomlane Mika Tuovinen (41). Mika on töötanud Soome luterliku kiriku Rahvamisjoni lähetusel EELK Põltsamaa ja Tartu Pauluse koguduses ning Saksamaal islamiusuliste türklaste kogukonnas. 

Leevi Reinaru lahkumise järel EELK Misjonikeskuse juhataja kohalt on Eesti kiriku Misjonikeskuse juhataja Soome kirikust ja peasekretär Kirsti Malmi samuti Soome kirikust. Ilmselt tulevad ka paljud rahad ja ideed Soome kirikust. Oskad sa öelda, miks Eesti kiriku situatsiooni täna selline on?

Peab ütlema, et Misjonikeskuse rajamise mõte on tulnud täiesti Eesti kirikust ja Misjonikeskuse esimene juhataja ja rajaja Leevi Reinaru on samuti Eesti kirikust. Ka peasekretärid olid Eesti kirikust. Kirsti Malmi, kes tuli tööle 5 aastat tagasi, oli siin esimene soomlane. Kui Leevi Reinaru kuulis eelmisel sügisel, et ma jälle Eestisse tulen, siis ta leidis, et nüüd oleks temal aeg see amet maha panna ja keskenduda oma koguduste teenimisele. Ilmselt oskas ta seda tööd nii ilusasti mulle kirjeldada, et ma otsustasin sellele tööle asuda, kui kirikuvalitsus seda heaks peab.

Aga miks soomlased? See on hea küsimus. Üks on see, et eks meil Soomes ja eriti meil misjonäridel on see misjonimõte olemas, me oleme misjonitööd õppinud ja oleme oma elu seadnud selliselt, et saaksime tegeleda misjoniga. Aga küllap see on ka sellepärast, et me saame väikest kuid kindlat palka Soomest ja seepärast oleme üsna odav tööjõud ja Misjonikekus on selle avastanud. Kindlasti me soovime, et ühel päeval ja võib-olla juba üsna pea on Misjonikeskuse juhid jälle eestlastest töötegijad.

Kas Misjonikeskuse eesmärk alates rajamisest tänaseni on muutunud? Või on muutunud põhimõtted, millest lähtutakse, põhitegevused, mida tehakse?

Põhimõtted on kindlasti samad. Üks põhimõte on see, et me tahame aidata EELK misjonitööd nii, et aitame kogudustel koguduseliikmeid koolitada, nende misjonivastutust äratada ja üldse evangelismi temaatikat rohkem kirikusse tuua. Samaks on jäänud ka see, et meie õpetuse aluseks on Piibel ja luterliku kiriku usutunnistuskirjad ja luterlik traditsioon.

Aga ma arvan, et selle 11 aasta jooksul on ka üsna palju muutunud – töö on kasvanud ja praegu tehakse tunduvalt rohkem ja erinevamat tööd kui näiteks 10 aastat tagasi. Näiteks on meil raadios iga päev 2 tundi saateid, kuna saade „Piibel kaanest kaaneni“, on iga päev neli korda eetris. Meil on koguduse juhtorganite koolitusi, koguduseliikmete koolitusi, meil on misjonipäevasid ja tegevust on rohkem kui kunagi varem. Aga kuna töötegijaid on vähe, siis tuleb ikka küsida, et mis on see kõige olulisem, milleks me oleme kutsutud, sest väljakutseid Eesti kirikus on palju ja siin on palju tööd teha. Tihti on kirikus kõneldud sellest, et me oleme misjonikirik, mis tähendab seda, et Eesti on misjonimaa ja sellepärast peame jätkuvalt mõtlema, et mis on need kõige olulisemad asjad, millele keskenduda ja mida teha.

Üks aruteluküsimus on olnud sisemisjoni ja välismisjoni vahekord, kas tasub panustada neid väheseid ressursse, mis on inimeste, raha ja aja näol välismisjonisse, mida Misjonikeskus koostöös välismaiste misjoniorganisatsioonidega teeb või keskenduda ehk rohkem Eesti sisesele tööle?

Ma arvan, et mõlemad on vajalikud ja kui me vaatame Jeesuse misjonikäsku, siis seal sisemisjon nii tähtis ei olegi. Eesmärgiks on ikka minna uute rahvaste juurde ja teha nendest Jeesuse jüngrid. Aga loomulikult, kuna ta ütles ka, et me peame õpetama, ristima, siis on ka sisemisjon vajalik. Aga kui kirik unustab, mida minu meelest ka Eesti kirik on teinud, selle välismisjoni ja on jätnud selle välismaa misjoniseltside teha, siis tuleb ikka seda välismisjonit rõhutada. Eesti luterlik kirik ei tegele eriti välismisjoniga. Ainult niipalju, et oleme saatnud 3 Eestist pärit misjonäri Soome misjoniseltside kaudu välismaale tööle. Kui näiteks meist mitu korda väiksem nelipühi kiriku misjon suudab oma jõududega saata 10 misjonäri, kellele nad ise maksavad palga ja keda nad ise toetavad, siis ma arvan, et meie Eesti kirik oleme veel rikkam kirik ja ma arvan, et meie suudaksime välismisjonit rohkem teha.

Küsimus on loomulikult selles, et mis see välismisjon on? Minu kriitika näiteks Soome kiriku misjonitööle on see, et kiriku välismisjon peaks eelkõige suunduma sellistesse riikidesse, kus kirikuid ja kogudusi ei ole, kus kristlasi on vähe ja kus alles rajatakse uusi kogudusi. See tähendab misjonäride saatmist kohtadesse, kus misjonitöö on üsna raske, nt islamimaadesse või sügavalt budistlikesse või hinduistlikesse maadesse, kus ka kristlasi taga kiusatakse. Kui minul oleks midagi otsustada Soome luterliku kiriku üsna tugevas misjonis, siis ma suunaksin selle misjonitöö mitte sinna, kus on juba kristlikke kirikuid, vaid sinna, kus neid ei ole ja töö eesmärgiks oleks eelkõige uute koguduste ja kirikute rajamine. Jah, see, et mina olen Eestimaal, siis ei ole ma siin vist täiesti vabatahtlikult ja mul on selline tunne, et ma pidin siia tulema. Aga minu enda süda on ka seal, kus kogudusi on vähe ja tööd ei tehta. Välismisjonit tuleb ikka teha.

Aga Eesti siseselt on ka misjonivajadus suur, sest meil on siin palju vähem kristlasi kui sellistes traditsioonilistes misjonimaades kui Tansaania või Keenia. Seal teeme ka tööd, sest kirikud tahavad meie abi.

Välismisjonäridel peab olema väga suur kutsumus, sest eeldab ju see töö minemist võõrale maale ja võõrasse kultuuriruumi. Kes on aga need inimesed, kes sisemisjonit tegema peaksid? Me võime ju öelda, et tegelikult on kõik vaimulikud misjonärid. Või peaks ka sisemisjonär olema mingi eriline kutsumus ja amet?

Ma arvan, et see on hea mõte, et meil oleks ka selliseid sisemisjonäre. Näiteks kui misjonikeskusel oleks raha, siis ma teaksin Eestis paljusid tublisid inimesi, keda palgata sellisteks sisemisjonärideks innustamaks kogudusi ja tegemaks kuulutustööd. Aga misjon Eestis – minu visioon on see, et meie kirikutöö läheb edasi, kui nn tavalised koguduseliikmed saavad loa koguduses tegutseda. See tähendab seda, et nad ei istu ainult kirikupingis, vaid neid julgustatakse selleks, et tuua ka teisi inimesi koguduse juurde, Jumala juurde, et neid koolitatakse selles, kuidas olla Kristuse tunnistaja meie igapäevases elus ja kuidas kõnelda oma usust. Minu unistus Eestimaa evangeliseerimiseks või ärkamiseks ei ole see, et ärkamise juhid oleksid mõned kirikuõpetajad või välismaalt toodud kuulutajad, vaid et see toimuks tavaliste kristlaste kaudu, koguduseliikmete kaudu tuleb ärkamine.

Näiteks on meil luterlikus kirikus umbes 160 000 liiget, kellest neljandik on nii aktiivsed, et maksavad oma liikmeannetuse. Kui neid koolitataks ja antakse neile edasi see hoiak, et meie, kristlased, oleme kutsutud olema tunnistajad ja ka tavaline kristlane on Jumala kaastööline ning igaüks neist tooks ühe sugulase, perekonnaliikme, vanaisa või lapselapse või naabri koguduse juurde, siis aasta pärast oleks meil juba 80 000 liikmemaksu maksnud liiget. Kui oleme koolitanud neid 80 000, siis kahe aasta pärast oleks meid 160 000, kolme aasta pärast 320 000. Nelja aasta pärast oleks juba 640 000 inimest meie koguduses ja viie aasta pärast oleks juba 1 280 000. Aga kui see töö jääb vaid koguduse õpetajate teha, siis lähebki nii, nagu tänasel päeval, et ühes kohas läheb paremini ja inimesi tuleb rohkem koguduse juurde, aga mõnes kohas vähem. Aga viimastel aastatel on see üsna stabiilne olnud.

Ma arvan, et misjonitöö tegelikud tegijad on meie koguduse liikmed. Aga me peame neid koolitama, peame neid õpetama oma jumalateenistustel ja jutlustes ja piiblitundides, et mida tähendab elu kristlasena, mida tähendab usk ja kuidas ka teisi inimesi Jumala juurde, koguduse juurde tuuakse. Aga loomulikult see tähendab ka, et meie kogudused peaksid olema sellised kohad, kuhu koguduseliige ei pea häbenema tuua oma sugulast või sõpra, vaid see tegevus peaks olema selline, et ta saaks olla uhke oma koguduse üle ja öelda, et jah, ma julgen oma sugulasi ja sõpru sinna tuua. Ma arvan, et me peaksime oma kogudusi ka mitte ainult teoloogiliselt hindama, vaid ka sotsioloogiliselt – kui inimene sinna tuleb, siis kas ta tahab ka sinna jääda. Need on üsna valusad küsimused ja eriti meil luterlikus ja  pikas kiriklikus traditsioonis, kus rahvas käis kirikus ja õpetaja õpetas neid. See oli tol ajal üsna hea. Aga tänasel päeval, kui rahvas ei käi kirikus, siis see enam ei tööta. Nüüd on vaja uusi meetodeid ja ma ei tea teist meetodit, kui et terve jumalarahvas hakkab misjoneerima teisi inimesi ja niimoodi kogudus mitmekordistub.

See on suur väljakutse. Keskmine eesti luterlane ju mõtleb, et usuasi on igaühe enda asi, südameasi, mille kohta pole viisakas küsida ja millest hea meelega ei räägita. Siin on siis vaja läbi teha selline suurem mõtteparadigma muutus.

On. Küsimus on hoiakutes. Ma leian, et see hoiak, et usk on eraasi ja sellest ei tule rääkida, tuleb Nõukogude Liidu ateismi põhimõttest, mis tahtis usu ühiskonnast kõrvale suruda. Aga samas on see ka selline saatanlik mõte, sest hingevaenlasele ei meeldi, et kristlased hakkaksid oma usust rääkima, sest see tähendaks seda, et üha rohkem inimesi leiaksid tee Kristuse juurde. Arvan, et me peaksime tõesti sellest mõttest kirikus vabanema. Sest jah, usk on eraasi selles mõttes, et igaühel on see tema usk, millega ta usub, aga samal ajal on see avalik asi, mida tuleks avalikult igal pool kuulutada ja sellest rääkida. Ma arvan, et kogudustel tuleks ikka sealt kirikutest minna maailma ja kuulutada. Jeesus andis ju kogudusele käsu, et minna maailma ja kuulutada, aga mitte ei käskinud ta maailmal minna kirikusse ja kuulata, mida seal üteldakse. Ma arvan, et me peame inimeste ja koguduseliikmete hoiakuid muutma. Ma leian, et see on Eesti misjoneerimises suurim küsimus. Probleem ei ole maailmas ja selles, et maailm ei taha uskuda, probleem on tihtipeale meie kogudustes ja kristlastes, kellel on see hoiak, et on parem kui teisi siia ei tule ja ei olda valmis teisi vastu võtma.

Kas Eestis on ka olemas sellised erilised misjonipiirkonnad, kus ehk rohkem oleks tarvis misjonäre välja saata ja seda misjonimõtet edendada. On räägitud Tallinna magalarajoonidest, kus kirikuid ei ole ja Ida-Virumaast, kus on suur venekeelne elanikkond, kellest suur osa on tulnud nõukogude ajal ja pärinevad sellest ajast ning ei kuulu ka õigeusu ega ühtegi teise kirikusse. Kas misjonikeskuse juhataja toolilt paistab ehk olulisemaidki piirkondi või ülesandeid, millega tegelema peaks?

Sa nimetasid need kaks valupunkti. Kui me tahame teha misjonitööd näiteks apostel Pauluse eeskujul, siis tema läks just nimelt linnadesse, suurtesse linnadesse, kus ta kuulutas ja rajas kogudusi. Eriti ei kõnelda sellest, et ta oleks läinud kuskile küladesse, kus oli vähe rahvast. Vaid ta läks linnadesse, sest kui linnades olid elavad kogudused, siis levis see sealt ka maale. Eriti tol ajal kui inimesed käisid maalt linnadesse sisseostusid ja muid toimetusi tegemas. Ma arvan, et ka Eestis on oluline, et meil linnades oleksid elavad kogudused. Ja sellepärast on ka Tallinna magalad Lasnamäe, Mustamäe, Õismäe üsna olulised ja nüüd Mustamäel ollakse rajamas uut luterlikku kogudust ja see on hea asi. Aga Lasnamäe on meil kindlasti üks probleem veel. Ka sinna peaks tulema keegi ja hakkama seal kogudust või kogudusi rajama. Võib-olla me luterlased hakkame kogudusi rajama tihti liiga mastaapselt ja me mõtleme, et esiteks peab ehitama suured kirikud. Aga seda võib teha ka teisel viisil – hakata pidama jumalateenistusi kohtades, kus veel kirikut ei ole ja kui inimesi hakkab piisavalt koos käima, alles siis hakata kirikuid ehitama. Nii et koguduse rajamine võib käia ka sellisel mitte nii nähtaval moel, vaid tasapisi.

Misjonitöös ei ole aga ainult meetodid olulised. Näiteks see, et meie hakkame kogudusi rajama või kutsume ja hakkame koguduseliikmeid koolitama ja korraldame koolituspäevasid. Ma arvan, et veelgi olulisem on see sisu, mis meil kuulutada on. Terve misjon põhineb eelkõige sellel sõnumil, mis meil on kuulutada. Kui kirikul oleksid ilusad programmid, palju raha ja igasugust tegevust, aga kui tal ei ole sõnumit rahvale öelda, siis ma arvan, et see ei ole tõeline misjon. Misjonikeskusega tahame tuletada kirikule ja kogudustele meelde, et misjonis on kõige olulisem ikkagi edastada Jumala poolt kogudusele antud sõnumit. Kirikut ei ole kutsutud selleks, et ta hakkaks ise leiutama sõnumit, või muutma seda, mis on meile edasi antud. Meile on antud sõnum ja me peame selle inimesteni viima. Me oleme Jumala käskjalad. Selles suhtes peaksime kogudustes rohkem Piiblit uurima, peaks olema rohkem piiblitunde, rohkem piibliringe, peaksime rohkem selgitama endile oma luterlikku identiteeti ja mida tähendab elu luterlasena.

Siin oleks siis palju teha kasvõi koos Usuteaduse Instituudiga. Ehk võiks ka nn lihtsate koguduseliikmete koolitamine ja harimine toimuda enam meie kirikukooli kaudu, kus võimalused selleks on ju palju suuremad kui Misjonikeskusel.

Ausalt öeldes olen ma jälle nii lühikest aega Eestis olnud, et ma ei tea mida Usuteaduse Instituudis õpetatakse, aga kuna see kirik ütleb, et ta on misjonikirik, mis tegutseb misjonimaal, siis ma loodan, et vähemalt pooled, võib-olla kolm neljandikku UI õpetusest lähtub sellest. Ise ma loodaksin, et seal oleks eelkõige praktilist lähenemist. Meie olukord on selline, kus kõrgest akadeemilisest teoloogiast suurt kasu ei ole.

Ma olen ise õppinud teoloogiat Soomes, kus teoloogiateaduskonnast Helsingis oli tahetud teha selline üldhariv koolitus. Tihti nad ütlevad seal, et küll on hea, et me suudame teolooge igale poole tööle panna, sest see on üks parimaid haridusi Soomes. Aga mul on tunne, et kirikule ei ole see parim võimalik haridus. Ma loodan, et Soomes tuleb ühel päeval olukord, kus kirik ise koolitab oma õpetajad ja see ei oleks enam riigi käes. Eestis on hea, et kirikul on oma koolituskeskus UI ja ma loodan, et see ikka säilib kiriku omana ja võtab kiriku vajadusi arvesse ja ei taha liiga palju püüelda sellise üldhariva koolituse poole. Sest kui tuua Eestimaale see teoloogia, mis on nt paljudes Skandinaaviamaades, siis sellest ei oleks siin mingit kasu. Kui me tahame, et kirikud kasvaksid ja rajataks uusi kogudusi, siis ei vaja me seda Helsingi teoloogiat, vaid midagi muud.

Luterlasi on süüdistatud, et nad ei ole palju misjonitööga tegelenud, samal ajal kui nt katoliiklased 16. sajandil ja hiljemgi ning paljud protestantlikud liikumised on misjonitöös aktiivsed olnud. Kas luterlikest usutunnistuskirjadest üldse leiame midagi misjonitöö toetuseks?

Usutunnistuskirjad on misjoni mõttes üsna olulised. Ja just seepärast, et misjon on ennekõike kuulutustegevus, mille alused on teoloogilised – meil on mingi sõnum kuulutada. Usutunnistuskirjades on meie usk üsna selgelt väljendatud ja öeldud, mis see on. Paljud Eesti kristlased on kindlasti näinud omal ajal sellist vihikut kui „Kas oled kuulnud neljast vaimuliku elu tõsiasjast?“ See on ühe Campus Crusade of Christ organisatsiooni väljaanne, praegu esindab seda siin Eestis Agape Eesti. Seal on kirjutatud neljast vaimuliku elu tõsiasjast: Jumalast, kuidas Jumal on meid loonud, patust ja siis Jeesusest, kes on meid lunastanud ja kes tuleks inimeste poolt vastu võtta. Kui aga võtame meie usutunnistuskirjadest kõige olulisema, Augsburgi usutunnistuse, mille Melanchthon kirjutas aastal 1529, siis on huvitav näha, et esimene artikkel kõneleb ka seal Jumalast, kuidas Jumal on kõige looja. Teine artikkel kõneleb patust, kuidas iga inimene on patune ja on sellepärast teel igavesse hukatusse. Ja kolmas kõneleb Jeesusest Kristusest, meie Lunastajast, ning neljas õigeksmõistmisest, et usu kaudu Kristusesse mõistetakse meid õigeks ja antakse meie patud andeks. Huvitav, et need neli vaimuliku elu tõsiasja on juba meie usutunnistuskirjade kõige tähtsama raamatu alguses. Ja seepärast võib öelda, et luterlik kirik ja luterlik traditsioon on äärmiselt misjonimeelne õpetus ja sellepärast ma leian, et me kaotame midagi olulist, kui kaotame luterliku traditsiooni sellisena, nagu see oli Lutheri ajal ja on usutunnistuskirjades.

Näiteks paljud probleemid kiriku kuulutuses ja misjonis tulevad sellest, et me ei tegele piisavalt patu teemaga. Kui me küsimust patust ei mõista, siis me ei mõista ka Jeesuse ristisurma ja pääsemise vajadust. Ma arvan, et kogudustes peaksime sellest rohkem kõnelema ja just nimelt sellest inimese patususest ja et me patu pärast ei saa Jumalat tunda nii, nagu tahame. Ja sellepärast peame ka Kristusest rohkem kõnelema, et ta on meie patud kandnud. Misjoni alused lähevad sealt. Kui inimene saab aru oma patususest, siis talle kõlbab ka sõnum Jeesusest. Kui me kuulutame inimestele ainult sõnumit Kristusest, siis võib olla ta ei saa aru, et kes see Jeesus nüüd on. Kiriku kuulutuses on mõlemad olulised ja meie usutunnistuskirjad väljendavad seda selgelt. Inimene peab saama aru oma patusest olukorrast ja sellest, et ta on teel igavesse hukatusse, millest on ainsaks päästjaks Jeesus. Ma arvan, et see peaks mõjutama ka meie kuulutust.

Luterlik misjon on tihtipeale olnud oma meetodites konservatiivne. Ei olda väga altid minema tänavale misjonitööd tegema, minema sinna, kus on inimesi. Pigem ehk oodatakse inimeste tulemist kirikusse olgu jumalateenistusele või kontserdile. Kas see, et minna inimeste juurde ja kõneleda nendega usust ja anda üle kasvõi mõni traktaat, kas see võiks olla üks misjonimeetod meie kirikus?

See võib olla üks meetod. Aga oluline on ka see, et me peame Jumala sõna kuulutama ja see, kuidas ta seda teeb, sõltub ka kogudusest ja inimesest. Üheltpoolt ma saan täiesti aru nendest inimestest, kelle südames põleb selline tuli, et nad peavad minema tänavale kuulutama. Eriti nt Saksamaal oli tänavatel palju kuulutajaid. Kuid ise ma seda ei teeks, sest ma leian, et see ei ole minu kutsumus. Kuid  ma saan täiesti aru, kui inimese südames on see kutsumus ja see on hea. Aga näiteks mina tulen Soomest, kus peaaegu 90% rahvast on luterlased. Ja seal tihti mõeldakse, et küll inimesed tulevad kirikusse kuulama, aga ei tule. Me peame küll väljapoole minema ja seal evangeeliumi kuulutama inimestele.

Eelkõige kuulutatakse evangeeliumi, kui tavalised koguduseliikmed räägivad teistele ja kutsuvad neid Jumala juurde või koguduse juurde. Siis läheb koguduse töö edasi. Mitte niipalju koguduse õpetajate kaudu kui tavaliste koguduseliikmete teenimise ja tunnistamise kaudu.

Minu visioon Misjonikeskuse juhatajana luterlikust misjonitööst on selline, et nn tavalised koguduseliikmed tegutsevad aktiivselt kuulutustöös. Selleks on vaja neid koolitada, et kuidas selline kuulutustöö võiks toimuda ja kui ainulaadne, rõõmus ja hea asi on olla usklik ja kristlane. Huvitav on see, et kui Piibel kõneleb ristiusust, Jeesuse järgimisest, siis tihti Jeesus ka rõhutab selliseid sõnu nagu rõõm, ja sõna evangeelium ei tähenda mitte leinasõnumit, nagu paljud arvavad, kui nad puutuvad kokku ristiusuga, vaid rõõmusõnumit. Me peame saama aru, et meie sõnum on hea sõnum, mida hea meelega saame jagada, ja rõõmustav sõnum ja see saaks minna edasi tavaliste koguduseliikmete kaudu.

Aga teine on teoloogia – ma arvan, et kogudus, mis ei tegele teoloogiaga, tasapisi sureb. Me peame leidma jälle, eriti Euroopa kirikutes, selle evangeeliumi ja teoloogia, mis oli inimest, aga ka ühiskonda ja kirikut muutev teoloogia. Nii toimus Lutheri ajal, aga ma arvan tänasel päeval vajame reformatsiooni veelgi rohkem. Paljud nendest kirikutest, mis on luterliku reformatsiooni tulemus, on palju kaugemal sellest olukorrast, kus oli katoliku kirik Lutheri ajal. Ma arvan, et kui Luther näeks tänapäeval, millised on reformatsiooni viljad paljudes kohtades, siis ta häbeneks. Me vajame tänasel päeval veel rohkem reformatsiooni. Ja kirikuõpetajaid, kirikujuhte, kes kaitsevad traditsionaalset kristlikku õpetust, Piibli autoriteeti, aga ka neid koguduseliikmeid, kellele see praktiline koguduse kasv toetub ja kes on Kristuse tunnistajad maailmas.

 Küsimusi esitas Tauno Toompuu

http://www.meiekirik.ee/index.php?option=com_content&task=view&id=542&Itemid=1