Vanakese õnnistus
21.12.2005 | ek | Rubriik: KolumnLõppevale aastale tagasi mõeldes tuleb
mulle meelde üks kirgas talvehommik Rapla kalmistul. Tulin just postkontorist,
kuhu viisin kandideerimisavalduse Viljandi Jaani koguduse õpetaja ametikohale.
Viimane nädal oli olnud pingeline – paari päeva jooksul tuli langetada otsus,
mis võis muuta mu elu üsna põhjalikult. Tuttavast ja armsakssaanust loobumine
ning uute olude ja inimestega kohanemine tekitab alati pisukest kõhedust,
vähemasti minu puhul. Seda enam, et koguduses, kuhu ma siirduda kavatsesin,
kääris mõnevõrra.
Tulin niisiis postkontorist, kõndisin Rapla
kalmistul ning süütasin küünla oma õpetaja ja sõbra Evald Saagi kalmul. Kogemus
ülevoolavast rahust ja kirkusest, mida tol hetkel Evaldiga vesteldes tundsin,
on säilinud mus elusana tänini. Palvetasime koos Meie Isa palvet ja Evald
ütles, nii nagu ikka: «Ole tubli.»
Õigeusu traditsioonis on eriline roll
vaimulikel isadel ehk vanakestel, keda venepäraselt kutsutakse staaretsiteks.
Piiskop Kallistos Ware kirjutab oma raamatus «Õigeusu tee»: «Staarets on
inimene, kes on saavutanud sisemise rahu ja kelle ümber tuhanded võivad leida
pääsemise. Püha Vaim on andnud talle tema palve ja enesesalgamise viljana
vahetegemise ehk läbinägelikkuse armuanni, mis lubab tal lugeda inimsüdame
saladusi. Nõnda vastab ta mitte üksnes nendele küsimustele, mida inimesed talle
esitavad, vaid tihti ka neile – ja sageli palju olulisematele küsimustele –
mida nad ei mõelnudki küsida.»
Staaretsi side oma vaimulike lastega on
alati isiklik, vabal tahtel, äratundmisel ja armastusel põhinev. Vaimuliku isa
läheduses elab õpilane täielikumalt, intensiivsemalt, viljakamalt, tunneb oma
meelt kergema ja puhtamana. Piiskop Kallistose sõnadega: «Kuna staarets mõistab
ja austab igaühe erilisust, siis ei suru ta maha inimeste sisemist vabadust,
vaid kinnitab seda. Ta ei püüa saavutada inimese mehhaanilist kuulekust, vaid
juhib oma lapsi vaimuliku küpsemise niisuguse punktini, kus nad võivad ise enda
eest otsustada. Staarets näitab igaühele tema tõelist palet, mida inimene ise
seni näha ei suutnud; tema sõna on loov ja eluandev, ta annab teisele võime
sooritada asju, mis enne tundusid võimatud.»
Vaimuliku isa ja lapse suhe jätkub ka
pärast surma, kuni viimsepäeva kohtuni. Zagorski staarets isa Sakarias kinnitas
oma järelkäijatele: «Pärast surma olen ma palju rohkem elus kui praegu, niisiis
ärge leinake, kui ma suren. Kohtupäeval ütleb vanake: Siin olen mina ja mu
lapsed.»
Haljand Udam on arutlenud, et praeguse aja
üks olulisemaid usulisi vajadusi on vajadus guru ehk õpetaja järele, paraku ei
suuda aga enamik ajalooliste religioonide õpetajaid selles rollis olla,
tavaliselt on neil alati tähtsamat teha kui lihtsurelikuga silmast silma
usuasjadest kõnelda.
Minu kogemus kinnitab, et lugu pole nii
lootusetu. Ka meie kirikus on neid, keda Püha Vaim on kutsunud vaimulikeks
isadeks ja emadeks. Mul on ükskõik, kas nad kannavad talaari või albat,
nimetavad endid õpetajateks või preestriteks või on hoopis ilmikud, pühitsevad
liturgiat vana või uue korra järgi. Andku Jumal meile ka uuel aastal silmi,
kõrvu ja südant neid ära tunda ja nende jalgade ees istuda – kõik muu on
viimselt tühi töö ja vaimunärimine.
Marko Tiitus
Vaimulike hulgas neid vaevalt on… Aga muidu loodan isegi mõnd staaretsit kohata.
Kipub jah oema nii, et need nn staaretsid või gurud ei ole tavaliselt preestri ega pastori ametis(vähemalt meie luteri kirikus).
Ehk on nad aru saanud, et praeguses kirikusüsteemis tuleks neil seljuhul palju tyhja tööd ja vaimu närimist.
Mäletan tänumeeles häid vaimseid isasid, kellelt alati tuge ja jõudu edasi minna sai – Ago Viljari, Elmar Salumaa, Evald Saag. Käesoleval hetkel valitseb selles osas tühjus, on ainult laiutavat egoismi ja silmakirjatsevat vagatsemist.
Olen nõus sinuga, Tänulik.
Nõus selles mõttes, et kirikutegelaste seas valitseb laiutav egoism ja silmakirjatsev vagatsemine. Mainiksin veel kirikusisest vaimulikku vägivalda, mida vaimulikud rakendavad koguduse lihtliikmete peal.
Kas sa ise ei tulnud mitte selleks kes veini käärima ajas
Nõustun autoriga, vaimne side guruga säilib kui ta on läinud teispoolsusesse. Minu guru, EELK õpetaja, lahkus 5 a tagasi, aga ma vestlen temaga sageli. Tema sai oma aated, eetika ja moraali Eesti Wabariigi ajal. Teda ei murdnud sõda, vanglad ega Siber. Palju raskem oli tal taluda 90ndate aastate algul kirikus toimunud vaimulikevahelist võimuvõitlust, mille ohvriks ta langes.
Guruks ja õpetajaks ei hakata, ja vingumisega ei saa selleks ammugi mitte
Vastik on vaadata vaimulikevahelist võimuvõitlust ja intrigeerimist, iga aus inimene kirikus langeb paratamatult selle ohvriks… Kui luteri kirikus Eestis kutsuks Jumal kellegi vaimulikuks juhendajaks, staaretsiks, ja see inimene püüaks oma kutset realiseerida, pistetaks ta koos naha ja karvadega nahka… Seepärast Jumal ilmselt ka luterlastele sellist kutset ei anna ja EELK käib järjest rohkem alla…
Paljuski nõustun eelmisega. Aga eks EELK peegeldab ühiskonda, kuigi vaimne tase ja moraal peaks olema keskmisest natuke kõrgem. Siiski on (on alati olnud) EELKs tõelisi vaimulikke juhte. Nt. dr. Toomas Paul on üks Eesti helgemaid päid. Vast on teisigi. Oma kunagise õpetaja kohta võiksin küll arvata, et teda kutsus Jumal. Ta töötas vaimse surve all ja kehvades materiaalsetes oludes aga siiski ausalt ja rõõmsameelselt. Kõike ei saa näha mustades värvides, on head ja halba.
Kui lahkus igavikku Harald Tammur, muutus tema juhitud kogudus rikaste ja ilusate eurokoguduseks ja reformierakonna filiaaliks. Kurb ja kahju! Helge mälestus vanast õpetajast!
Tundub,et lutheri kirik liigub sama teedmooda kui seda liikus 40.a sest opetajad kujutavad endast kirikus ja mujal Jumala asemikkudena! Olge ise inimene,et te suudaksite kirikulistest aru!!!
Siin kirjutatut lugedes meenusid mulle Arnold Toynbeesõnad, et kui on ühiskond on paisatud lagunemiseajajärku, siis kaotavad inimsed orientatsiooni ja satuvad pääsu otsides ummikusse. “Õilsamad hinged tõmbuvad elust eemale; veel õilsamad püüavad muuta maist elu millekski ülevamaks kui see, millisena me teda tunneme, ja külvavbad vastse vaimse edenemise seemneid.” Kas ei ole mitte kommentaarides esiletoodud Viljari, Saag ja Salumaa olunud nendeks õilishigedeks, kes on külvanudki neid seemneid oma elu ja loominguga, mis tuleb meil üksnes kasta? Ise olen Salumaa eluloo ja loometöö alal teinud uurimuse. Peale seda on mul tõepoolest tekkinud vaimene side temaga.