Slava Ukraine

Elu maal ei ole enesetapp

22.10.2008 | | Rubriik: Määratlemata

Maakoguduse kirikuõpetaja olulisimaks töövahendiks on auto. Anna-Liisa Vaher soetas neljarattalise sõiduriista vallavalitsuse ja toetusfondilt saadud kolimistoetuse abiga. Foto: Rita Puidet

Kaks aastat tagasi hakkas 2004. aastal asutatud EELK toetusfond maksma kolimistoetust maakogudusse tööle asuvatele vaimulikele. Üheks toetusesaajaks oli äsja diakonipühitsuse saanud ja Tarvastusse kolinud Anna-Liisa Vaher (28).

Nüüdseks on Tartu ülikooli usuteaduskonna lõpetanud Anna-Liisa Vaher Tarvastus omainimeseks saanud, kohalikku ellu sulandunud ja eluga maal rahul. Kui küsin, kas praegune elu vastab tema kahe aasta tagusele ettekujutusele maal töötamisest, tunnistab ta, et tegelikult on arvatust raskem.
Tööle asudes oli rohkem entusiasmi, kutsumust, ehk isegi uljust hakkama saada, sest üks ametivend arvas ta otsuse kohta, et see võrdub enesetapuga.
Abi toetusfondilt ja vallalt
Ent siiski tekkis kohe esimene ja tõsine probleem, mis ongi tema arvates maal ellujäämise küsimus – see on auto. Siin tuli appi toetusfondi poolt välja kuulutatud kolimistoetus.Toetusfondi juhataja Jaan Tammsalu kinnitab, et kolimistoetust 30 000 krooni saavad need vaimulikud, kes esmakordselt kogudusetööle asudes on valinud teenimiskohaks maakoguduse ja lubavad seal teenida vähemalt kolm aastat. Kõik, kes kolme aasta jooksul on toetusfondile avalduse esitanud, on toetust ka saanud, välja arvatud üks vaimulik, kuna fondi reeglid seda ei võimaldanud.
Ent toetuse saamisel on teatav nüanss: see peaks motiveerima vaimulikku edasi õppima ning nii on saanud ja saab Jaan Tammsalu sõnul diakon lubatud summast pool. Fondi poolt vaadates on mõte ilus, toetuse saaja seisukohalt alati mitte. Antud summaga kõige suuremat auku ei täida ehk autot ei osta. Ja Anna-Liisal olid toetuse saamise ajaks kõik koolid ja õppimised lõpetatud.
Olukord õnneks lahenes, sest vallavalitsus otsustas õpetajale kinkida sama suure summa – ja pruugitud Volkswagen saigi Anna-Liisa suurimaks maiseks varanduseks. «Asjaajamises ei ole ma agar,» tunnistab Vaher ja ütleb, et pole pärast õpetajaordinatsiooni uut avaldust kirjutanud, kuid kavatseb seda teha.
Tööpuuduse üle õpetaja ei nurise. Tarvastu pastoraadis, kus Anna-Liisa elab, teler on, aga mida seal näidatakse, kuuleb õpetaja teiste käest. Nüüd on ta otsustanud, et võtab aja, vaatamaks neljapäevaõhtuti uut isamaalist sarja «Tuulepealne maa». Kodused õhtutunnid kuluvad arvuti taga kas jutlust, matuse- või muud kõnet ning valla töödega seotud materjale ette valmistades.
Töö poole kohaga
Elu on Tarvastu koguduses nagu paljudes teisteski keeruline. Sellest kevadest saab Anna-Liisa iga kuu korrektselt palka, aga poole koha eest. «Ei saa öelda, et ma poole kohaga tööd teen, aga kuna koguduse ressursid on piiratud, siis töötan juhatuse otsusel poole kohaga,» tunnistab õpetaja. Boonuseks on tasuta kodu pastoraadihoones.
Kahe teenimisaasta jooksul on leeriõnnistuse saanud kaks leerirühma, kes koos käinud novembrist nelipühadeni, et noortel tekiks kokkukuuluvustunne. Õpetaja ütleb, et noored pühapäeviti väga kirikusse ei jõua, aga tunneb neist vaimset tuge. Varsti alustab uus leerigrupp. Uue õpetaja ajal on koguduses hakanud koos käima meesteklubi.
Kord kuus käib õpetaja Kärstna vanadekodus ja kord kvartalis Tarvastu erihooldekodus, kus teda väga oodatakse. Ja neid kohtumisi rõõmsate, hämmastavate inimestega ootab ka õpetaja, kes enda sõnul tunneb end iga kord kui jõuluvana. Vahel külastab ta eakaid koguduseliikmeid, kes enam ise kirikusse ei pääse.
Valla kultuuritöötaja
Kunagine kolleeg Eesti Kirikust on nüüd kord kuus ilmuva Tarvastu Teataja toimetaja ja poole kohaga kohaliku muuseumi töötaja. Anna-Liisa Vaherile on vahel ette heidetud, et ta on rohkem kultuuritöötaja kui kirikuõpetaja. Aga äraelamiseks vajalik palk tuleb peamiselt valla eelarvest, ka seal makstakse vaid töö eest.
Eriliseks maiuspalaks on töö koolis, kus Anna-Liisal on iga nädal kolm tundi eluõpetuse õpetajana. Esimese, kolmanda ja viienda klassi lastega arutab ta sõprussuhete, pere, kommete, sõja, isamaa, kirikupühade ja muude oluliste teemade üle ning saab kevadel koolilt tasuks n-ö kommiraha.
Anna-Liisa lööb kaasa näiteringis, laulab kooris, käib trennis – elab iga päev inimeste keskel maailmas ja täidab ka sel moel Jeesuse antud käsku: «Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad…» (Mt 28:19).

Rita Puidet

12 kommentaari artiklile “Elu maal ei ole enesetapp”

  1. sarviktaat ütleb:

    Võtab aja, vaatamaks telest sarja “Tuulepealne maa”?
    Aga kas võtab ka aega üksiolemiseks Jumalaga, tema palge otsimiseks, südame puhastamiseks, palves tema läheduse taotlemiseks?
    Teeme innukalt Jumalariigi tööd, aga Jumala unustame ära — kui tavaline see on!

    Töösse mattunud õpetaja peaks ikka täiskoha eest palka saama, seda enam, et missioonitundest ta niikuinii töötab rohkem ,kui pool kohta ette näeks.

  2. Anonüümne ütleb:

    aga peaasi on ikka see et Jeeesus päästab ja et on kallimeelne võimalus ja auline osadus kusagil põrmu peal koos olla.

  3. Vaatleja ütleb:

    Ma ei lase oma õpetajale teha liiga!

    Nii kade või pyha ka ei maxa olla, et keelata nädalas kord teleka vaatamine. Seda enam et too heroiline film yx väheseid abilisi, et meie noorsugu kasvatada – või vähemalt pyye sinnapoole. Tegelt enamus meie lastest peavad
    ise ocima ja avastama EW-s jumalariiki ja Jumalariigis Eesti Wabariiki!

    Armas õpetaja – ära unusta ka kord dekaadis kylastada Mustla maleklubi ;)

    Rahusooviga, S.rasvane lambuke )))

  4. struula ütleb:

    Sarviktaat kipub kirikuõpetaja mentoriks ja hingehoidjaks. Sarviktaat on mures telekavaatamise ja õpetaja hingeõnnistuse pärast. Sarviktaadi vagad tunded saavad riivatud ja ta tõmbub mossi. Päris kentsakas lugu… Ehk peaks Sarviktaat palvetama, et patt liiga võimust ei saaks. :)

  5. $ ütleb:

    Aga kui õpetajal või diakonil on pere, lapsed, siis on maale elamaasumine küll võrdne enesetapuga. Ühe tuntud loodusemehe ütlemist mööda elu maal kas neelab su alla või sülitab välja. Kui välja sülitatu linnas maandub, on ta peale ehmatust kergelt pääsenud.

  6. Anonüümne ütleb:

    kurjalt riidles
    pistaks trollid kinni sind
    jälle kaerahelbepuder
    kas pead päris titaks mind.

  7. sarviktaat ütleb:

    Oh Issand, vabasta struula patust ja anna talle oma õnnistus, et tema kuri süda rahu saaks ja patt tema üle võimust ei võtaks!
    :D:D:D

  8. sarviktaat ütleb:

    tead et kaerahelbepuder
    pole djaakonite roog
    silmapilk vii puder ära
    köögist kalamarja too

  9. Andaljon Mätas ütleb:

    Nii ütelnud kord meie päälik
    me kardulakoori süia võime
    ka helbepudru siis on väärik
    kui nälg võtab nägemisvõime

    Ning kui mõistus terve meid see jätnud,
    amet meest luba võtta ei last,
    ning kui meeleheit teenimistöös lõpuks võitnud-
    me võime süüdata merede vee!

  10. püti musta kalamarja ütleb:

    püti musta kalamarja
    kähku lauale tõi kokk
    ütles aralt: palun maitske
    kõrgeaulik maiasmokk

    djaakon sööb siis kalamarja
    lõunal sööb ja õhtul sööb
    kõik sööb ära ja siis muutub
    ise mustaks nagu öö

    sellest päevast pole nähtud
    enam djaakonit me maal
    räägitakse: kaugel lõunas
    mustaks pastoriks sai ta

  11. Andaljon Mätas ütleb:

    Mustal lõuna pastoril kel
    nägu must ja kriim
    sõnum jooksnud sõnul selgeil:
    “I HAVE A DRIIM!”

  12. Anonüümne ütleb:

    Neeger näris verist kõri
    teine varbaid lutsutas
    pealuud, kus loksus veri
    neegripealik tühjendas.