Õiged vastused annab Jumal
08.10.2008 | ek | Rubriik: JutlusViigem siis Jeesuse kaudu alati Jumalale kiitusohvrit, see tähendab tema nime tunnistajate huulte vilja. Ärge unustage teha head ja pidada osadust, sest sellistest ohvritest on Jumalal hea meel!
Hb 13:15–16
Viigem Jumalale kiituseohvrit. Hea ja kasulik sõnum. Aga kuidas seda teha, kas tegude kaudu või sõnade kaudu ja kumb moodus on tõhusam? Paljud on teinud tegusid, mis toovad Jumalale kiitust, samas ei ole nad oma tegudest midagi rääkinud ja tihtipeale ei teagi keegi nende toimingutest peale Jumala. Osa teeb aga ainult sõnu ja nende hääl kostab kaugele ning kõik teavad ja tunnevad neid. Kas ka Jumal, ei tea mina mitte.
Usklikku võiks võrrelda sportlasega jooksurajal, kelle kõik võimed on rakendatud ainsa suure eesmärgi teenistusse. Tõelise uskliku ja nimekristlase vahel on sama suur erinevus kui võidujooksja ja jalutaja vahel.
Usklik peab kandma ehtsuse märki. Ta peab oma usku tõsiselt võtma. Arvatavasti enamik meist tunneb usklikke, kelle puhul tekib tunne, et nad võtavad usku tõepoolest nagu võidujooksu. Olen viibinud paljudes kirikutes ja ka palvemajades. Olen näinud vaimulikke jalutajaid ja jooksjaid, kuid ka neid, kelle puhul ei oska arvata üht ega teist. Olen endalt küsinud, kas meie kogudus kannab usuelus innukuse märki. Kui võõras sisse astub, kas ta tunneb, et siin võetakse Jeesuse Kristuse teenimist tõsiselt? Kas siin teenitakse Jumalat tões ja vaimus? Kas siin on tunda tõttamise pinget? Kas oleme õigel jooksurajal?
Meie ehtsus sõltub õigest algusest ja edasijõudmisest. Ükski ei saa olla tõeline usklik, kui ta ei ole usklikuks saanud. Usklikuks võib saada nii pöördumise kui ristimise armus kasvamise kaudu. Siia maailma sündides ei kanna me usuelu ehtsuse märki. Apostel Paulus on öelnud (Ef 2:3), et sündimise poolest oleme «viha lapsed». Aga kui oleme usu läbi Jeesuse oma Issandaks tunnistanud ja tema meid Püha Vaimu läbi uuesti sünnitab, siis algab tõeline usuelu. Meie kohustuseks on kontrollida, kas see hool ja innukus meis ikka elab. Mis võidujooksja see on, kes kuidagi komberdades oma eesmärgi poole liigub? Kas me võtame oma ülesannet täie tõsidusega?
Usuellu peab olema haaratud meie keha, hing ja vaim. Inimese loomus peab olema allutatud kõrgema elu huvidele. Tihtipeale võib tekkida kiusatusi, kuid nendele ei tohi alluda. Kui keegi ütleb, et ta ei suuda lahti öelda mõnest kahjulikust harjumusest, siis tunnistab ta sellega, et ihu on peremehetsema hakanud. Ihu on tõstnud mässu südametunnistuse ja mõistuse vastu ning võimu enda kätte haaranud. Usklik aga ütleb: «Mina talitsen oma ihu ja teen ta oma orjaks.» Milline on hea uskliku kiituseohver? Julgen arvata, et see võiks nii olla: kui mõni nõrgem langeb, siis kangem aidaku… Kes on kogenum, see jagagu oma kogemusi teistega; kes on tugev, aidaku nõrgemat; kes on jõukas, toetagu vaesemat.
Niisugune on tõeline kiituseohver, mis viib osadusse Jumalaga. Kiitus ja osadus on sama lahutamatud kui meie elu eesmärk Jeesuses, me ei oska kujutleda üht teiseta. Kui tahan teada, milline on õige ja püha elu, siis pean vaatama Jeesusele. Kui tahan teada, kuidas usklik peab suhtuma teistesse, pean Jeesusele vaatama. Kui tahan teada, kuidas patune võib pühaks saada, pean vaatama Jeesusele. Kui tahan teada, kuidas usklik peab elama, pean jällegi vaatama Jeesusele. Võime ilmselt väita, et Jeesuse järgimine ongi meie elu põhieesmärk, seega Jeesus on meile nii jõuallikaks kui ka eesmärgiks, mille poole püüelda.
Mõtleme korraks ka osadusele,ühendusele Jumala ja kaasinimesega. Osadus on tänu ja kiituseohver Jumalale, on teiste läheduse igatsemine ja see on väga oluline. Kui oleme avastanud osaduse saladuse, siis mõistame seda jagada ka teistele. Ainult osaduses tohime Jumala imelisi õnnistusi kogeda. Me tohime kogeda selle hea imelist võlu, millega Jumal meid rõõmustab ja õnnistab, kuid ainult siis, kui meile on taipamine tulnud, kuidas ülejääke jagada. Ja mitte üksi ülejääke, vaid mõistame jagada ka seda, mis meil on.
Ümberringi on tihti palju kära ja segadust, lootust ja lootusetust, valu ja ahastust. Olgem koos palves ja osaduses, nõnda kutsub Jumal meid uut nädalat alustama. Ta kutsub meid head tegema südamest; kes otsib teed oma venna ja õe südamesse, see võib jagatavaks muuta kõik, mis Jumal meile jagada annab. Jumal kinkigu meile see and ja palume Temalt õnnistust kõigile neile, kes seda suudavad jagada, ja ka kõigile neile, kes jagatavast osa saavad.
Aamen.
Ants Kivilo,
Vändra koguduse õpetaja
midagi vaimukat selle kõige peale öelda, aga kustutavad ju jälle ära, kui ei ole nii vaimuvaene kui Härra Kingo mõtteavaldused. Kahju.
Mõte pealkirjast tulenevalt:
Jumal mitte niivõrd ei anna meile õigeid vastuseid, vaid jumalik ilmutus on määratud arendama ja ülendama inimest kui isiksust tervikuna. Jumal ei anna meile konkreetseid uusi teadmisi ega loogilisi ja tarku teooriaid. Kui ta meile oma armu jagab, siis see ilmutuslik arm tõstab meid isiksustena tervikuna kõrgemale tasandile. Ja seeläbi muutub ja areneb ka meie teadvuse – esmaselt jumalateadvuse tase.
Mitte teadmiste lisandumisel ei tõuse isiksuse tasand – inimene pole muinasjutuline parun von Münhausen, kes ennast koos oma hobusega juustest soost välja sai tõsta. Teistpidi ikka – see on jumalik ilmutus, mis tõstab ja ülendab inimisiksust tervikuna, muudab seda kvalitatiivselt, ja see terviklik, kvalitatiivne isiksuslik tõus väljendub inimese teadvustasandil tema arusaamiste ja mõistmise enamas kõrguses, sügavuses ja avaruses.
Selles jutluses on tõetera ja on tunda,et õpetaja ei blufi.Kosutav ja julgustav jutlus.Tänu.
“Osa teeb aga ainult sõnu ja nende hääl kostab kaugele ning kõik teavad ja tunnevad neid. Kas ka Jumal, ei tea mina mitte.”
——–
Sellega võib olla nõus, aga võib ka mitte olla… Sest:
Me teame, et Jeesus õpetas, et inimene teeb pattu mõtte, sõna ja teoga. Kuid ka head võib inimene korda saata mõtte, sõna ja teoga. Seepärast pole ehk õige arvata, et ainus, mis omab tõelist väärtust on tegu – et sõna ja mõte on midagi teisejärgulist ja loeb vaid tegu. Et tegude järgi me saame aru, mis on sellele eelnenud sõna ja mõtte väärtus.
Inimese tegu algab tegelikult mõttest. Ja sõnata puuduks meie vahel side, me oleksime üksteisest ära lõigatud. On ju Sõna see, kes on otseselt Jumala ja inimese vahendaja, Jumala enda ilmutaja inimesele. Nii ka on tavaline sõna inimese ja inimese vahendaja, seos, side, kanal üksteisele väärtuste jagamiseks.
Küsimus näib siin olevat pigem selles, kui täielikult ja sügavalt on inimene Jumala vastu võtnud – kui täielikult on tema mõte, sõna ja tegu – kogu inimese elu – lähtuv tema jumalateadvusest kui isikliku, inimliku tahte kooskõlalisusest Jumala tahtega. See kooskõlalisus annab katte ja aluse nii inimese mõttele, sõnale kui teole. Ja ei miski muu.
Sageli arvatakse, et teo on kate on sõna, sõna kate on mõte. Või sama teistpidi: mõtte vili peab olema sõna, sõna vili peab olema tegu. Selline vaade mõttele, sõnale ja teole seostab ned kolm inimolemise avaldumist küll omavahel, aga ei väärtusta veel neid kuidagi.
Sest loeb, kuivõrd need kolm koos ja tervikuna – nii mõte, sõna kui tegu – on kõik tegelikkuses kooskõlalised jumaliku tahtega. Just inimese isikliku tahte kooskõlalisus jumaliku tahtega annab neile kõigile – inimese mõttele, sõnale ja teole – väärtuse. Ja mitte, et need kolm kuidagi väärtustaks üksteist ja ühega neist kolmest saaks ära mõõta teist ja kolmandat…
Jutt on siin aga sisuliselt ilmutusest, ja eks sellest siis veidi mõtteid:
Tõeline tarkus ei tule mitte inimesest enesest ega meie väljamõeldistest, vaid Jumalast – ja see tõeline tarkus saabub meile läbi ilmutuse. Ilmutus tähistab siin osadust Jumalaga, kus Jumal on see, keda me kogeme, ja kelle tõttu isiksustena areneme. Olles ilmutuse läbi tervikliku isiksusena tõusnud veidi kõrgemale tasemele, oleme ka oma mõistuspärastes arusaamades ja nende seostamise oskuses juba paremal, kõrgemal tasandil. Ja just niipidi – sest mitte meie mõistus ei tüõsta meid kõrgemaks, vaid me kasvame ilmutuses kõrgemaks ja vastavalt see ka väljendub meis meie enama arukusena.
Ilmutus pole mitte pelk teada ja aru saamine, vaid märksa enamat – isiksuse kui terviku tõus üha enamasse osadusse Jumalaga. Ilmustus on sageli meelteväline – see pole millegi nägemine või kuulmine või millestki aru saamine ja millegi formuleerimine – see on inimese kui tervikliku isiksuse kasv ja areng, ja seeläbi ka meie arusaamade üha sügavam sügavus ja kõrgem kõrgus – avardumine.
Selline isiksuslik kasv ja areng ilmutuse läbi tõepoolest vabastab meid meie patususest – nagu koolis klassist klassi arenev õpilane vabaneb üha enam rumalusest, teadmatusest, oskamatusest, ja vastavalt oma vääratele tegudele ja kurjusega tipnevast sõgedusest, kui maise eluga mingi analoogia tuua.
Pahe ja patt on nagu vari, nagu pimedus. Nendega pole vaja võidelda – piisab, kui liikuda valgusesse, olla valguses, ise kanda valgust, ja pimedus ning varjud taanduvad su ümbert ja sinust ise, sest need ei suuda kunagi osutuda vähimatki vastupanu valgusele. Valgus kaotab lihtsalt ilma igasuguse võitlemiseta varjud ja pimeduse.
Nii ka jumalik ilmutus teeb meid puhtaks pahest ja patust. Valgus ei saa ju kanda endas pimedust, ja pimedus ise pole muud, kui valguse puudumine – sel pole mingit iseseisvat olemust, nagu on iseseisev olemus valgusel. See teada koolifüüsikastki. Sama on ka vaimse valguse ja pimeduse vahekorraga.
Tõsi – valgus meis pole meist endist – pole inimlikku päritolu. Jumal on igas meis ja kui inimeses on selline jumalik valgus, siis selle allikas pole inimene ise ega tema aru ja mõistus, vaid Jumal inimeses, mis valgustab ära ka meie aru pimedamad sopid. Me ei pea seepärast võitlema pimeduse vastu meis endis, vaid alati ja ustavalt olema valguse poolt meis endis – nii anname valgusele võimaluse saada ja olla meis domineeriv ja saame olla ise valguses ja seda ka jagada. Ning olgu siis pimedus kui sügav tahes – kui meis on valgus ja me jagame seda, siis olemegi nagu küünlad, mida ei panda vaka alla, vaid kõrgele kohale, et terve ruum saaks valgeks.
Kordan: see valgus pole meist enestest, see valgus on meis elavast Jumalast.
kirjutada oma järgmise jutluse pea peal seistes, siis asetuksid asjad paika. Muidu tule välja, et Jumal on meie teenija ja meie esitame küsimusi, nii nagu sülg suhu toob. Siis tema, kes ta teab õigeid vastuseid, vastab muudkui. Oluline peaks olema ikka pigem see, mida meie talle oma elu kohta taevase kohtu ees vastata oskame.
Autor puudutab nimekristlust. Jah, eks see ole üks igavene probleem, kes meist on päris kristlane, kes aga vaid nimeliselt kristlane…
Kuid pole vaja olla kunagi liiga rutakas otsustamaks selle üle väliste märkide põhjal. Nimeliselt kristlane võib olla teeline tõelise jumalatunnetuse poole, ja teda tema teel laites me võime ta üldse teelt ära peletada. Samas, harras igapäevane kirikuskäija võib osutuda Jumalat väga pindmiselt omaks võtnuks – pole ju saladus, et kirik on paljudele lihtsalt sotsiaalse koosolemise vorm, kus Jumal pole esikohal, vaid esikohal on inimesed, kõigepealt aga see inimese Mina.
Sage on küsimus, milline kristlus on õiged. Ma arvan, sellele ei saagi vastata. Sest seda üleüldist ühte ja õiget kristlust polegi olemas. See on sama küsimus, et milline pilv taeva all on see õige pilv… või milline värv on õige värv…
Iga pilv on pilv ja iga värv on värv. Meil tuleb lihtsalt leida konkreetsest õpetuslikust suunast üles see, mis seal meie jaoks väärtuslik on. Igas õpetuses on midagi meile head, nagu iga valguse värvivarjund on siiski valgus, kuigi omas toonis. Me ei olegi nö. “puhast valgust“ võimelised tajuma, meie jaoks meie piiratuses omandab valgus alati mingu värvi ja varjundi – kas nii või teistsuguse, heledama või tumedama… Nii võime olla ja lausa peame olema vabad oma otsimistes leidmaks just seda, mis meile on antud ajal ja meie tee-etapil sobiv.
See on nagu: ükski arvutustehe ja ükski vastus iseenesest pole veel see ainus ja õige. On vaja aga õppida arvutama, et osata konkreetsetes tingimustes (ülesandes) see õige vastus alati leida ja saada. Üks asi on konkreetse ülesande konkreetne vastus, teine asi aga arvutamisoskus. Olles arvutamisoskuse omandanud saame lahendada ka konkreetseid ülesandeid.
Või: teid Tallinnast Tartusse on palju ja igaüks meist käib veidi oma rada. Me peame vaatama, et meie suund oleks õige – siis ka läheneme Tartule, oma sihile. Religioonide eri vormid ongi nagu avarad maanteed, mis kõik selle sihi poole meid viivad, kuid igal meist tuleb leida see meile sobiv konkreetne isiklik rada sellel avaral maanteel – siis jõuame ka oma arengus edasi. Inimese usk ja ja usu läbi kasvav osadus Jumalaga on see kompass, mis meile teed ja suunda näitab ja meid minema innustab – konkreetse raja oleme aga vabad endale ise valima. Kergem on seejuures minna rada, mida mööda teised enne sind on läinud – üksi läbi võsa ja raba mütata on raske ka siis, kui üldine suund on õige.
Igaüks peab oma leidma. Keegi ei oska teisele 100% täpsusega ette öelda, kus on õige ja parim tema jaoks – keegi ei tea teise konkreetset isiklikku teed ja jõudmist.
Üldised põhimõtted on kristluses kõik õiged, kuid iga inimese konkreetne tee on väga eriline. Kui mõni peab end suruma kindlatesse raamidesse, siis teine kõrval võib olla märksa vabam. Ühe jaoks on teatav usulise elu rangus vajalik, kuid seesama rangus võib olla tappev teisele.
Igaüks peaks asju nii vaatlema ja leidma endale sobiva vormi ja viisi, kuidas paremini oma teel edasi jõuda. Kui kohtame oma teel näiteks mõnda kivikõva dogmaatikut, mõelgem nii – ju on temale hetkel nii hea.
Jah, eks need dogmaatikud sageli ka jäävad oma dogmade raamidesse ja känguvad usus, olles mingi taseme saavutanud, kuid sellega on nagu elus: mitte igast kooli esimesse klassi saanud lapsest ei saa teaduste doktorit ja avastajat… Kuid see ei tähenda, et ta poleks võimeline oma eluga toime saama. Kelleltki ei nõuta enamat, kui ta on võimeline andma.
Suur enamus jääbki oma mingile vaimsele tasemele, millega ta ära elatud saab. Meie “kooliaeg“ siin Maal on piiratud ja alati on hea meeles pidada, et me olemegi veel kõik alles esimese klassi juntsud – ka need, kes meie seast edenenumad on.
Kirjutanud Anonüümne (lehe külastaja) Neljap, 09/10/2008 – 10:12.
“… Muidu tule välja, et Jumal on meie teenija ja meie esitame küsimusi, nii nagu sülg suhu toob. Siis tema, kes ta teab õigeid vastuseid, vastab muudkui. Oluline peaks olema ikka pigem see, mida meie talle oma elu kohta taevase kohtu ees vastata oskame.”
——-
Jumal ongi meie teenija. Kas siis Jeesus – Jumala Poeg – ei näidanud oma eluga eeskuju, kuidas inimest teenida? Näitas ikka.
Jeesus – lihaks saanud Jumala Poeg – teenis meid oma mõtte, sõna ja teoga. Jumal teenib meid aga oma armuga – isikliku ilmutusega meile.
Inimene on väeti, kuid just inimene on Jumala perekonna silmatera ja pesamuna, kellele Isa kõik suured tegemised, millest laps arugi veel ei saa, on tegelikult suunatud. Nii Ta meid teenibki.
siin ongi see põhjus, miks üldiselt arvatakse et usklikud on värdjad. Jumala suuremeelsusele ei oska nad vastata muuga kui inimliku väiklusega, muudkui kaksiratsa selga ja piitsa ka.
Ma kahtlen, et usklikest niimoodi “üldiselt arvatakse”, nagu sa kirjutad.
Karta, sa teed selle vea, et laiendad oma isikliku arvamuse tervele ühiskonnale.
Kui aga jääd kindlaks, et just nii üldiselt usklikest arvataksegi, kas sa poleks kena ja ei tooks oma arvamuse alused? Oleks huvitav nendega tutvuda.
sina, Kingo, käitud nagu viimane juristinärakas: too mulle paber selle kohta, et sul on paber ja tõestus selle kohta kui paljud inimesed arvavad, et kaks korda kaks on neli. Et äkki saab vormi kallal kuidagi norida. Minu kommentaar puudutas tegelikult Sinu täielikku häirimatust Jumala oma vankri ette rakendamisel. No kui sina ise oleksid Jumal, mida sa hakkaks peale niisuguse tüübiga nagu sa ise oled? Ma arvan, et sa saadaksid ennast viibimata maa peale tagasi kursust kordama. Vaat sellepärast ei meeldi sina mulle, nii nagu sulle ei meeldi Jaan Tooming,kes kirjutab vähemalt lühidalt.
Sa ütlesid: “üldiselt arvatakse et usklikud on värdjad”
Ma tahaks lihtsalt teada, millele see su väide toetub peale sinu isikliku arvamuse usklikest. Ole kena ja põhjenda seda oma väidet. See pole minu arvates kaugelt sama tõsikindel väide, kui “Kaks korda kaks on neli”.
Võimaluse korral vasta palun ilma sõimamiste ja solvanguteta.
ise ärritad inimese oma jamaga üles ja siis hakkad norima, et miks ta kõneleb hüperboolides. Usklikke peetakse imelikuks kasvõi selle väga suure osa inimeste poolt, kes ei loe usuteemalisi artikleid, ei kommenteeri neid, sest sellest on parem eemale hoida. Ei ole usklikust perekonnast ja ka Eestis mitmel pool ringi käinud. Vaiksest kirikuskäijast ei saa ju elus arugi, kui usklik ta on, aga see kes sulle kohe piibliga nina alla hõõruma tuleb, sellel on midagi viga. Mina tunnen nii ja nii tunnevad ka tõepoolest enamik inimesi keda mina tunnen. Seda oleks võinud ka ridade vahelt lugeda.
Sa ütlesid: “üldiselt arvatakse et usklikud on värdjad”.
Ja sa ei suuda seletada, kust sa võtad, et “üldiselt”, ja kust sa võtad, et just “on värdjad”.
Niisiis, meil on siin kirjutamas veel üks Jaan Kundla.
Kordan oma mõtet sulle, abnonüüm: ära palun edaspidi enam esita oma isiklikke lausa rõvedusse ulatuvaid arusamu oma kaasinimeste kohta mingi ülduses laialt levinud arusaamana.
Kommentaar kustutatud.
Näen, pole mõtet sinuga vestlust jätkata.
Pilt sinust ees, anonüüm.
Kena, et end nii siiralt siin avasid… kuigi see, mis paistis, polnud kena.
Kallid kristlased, ma palun oma paganliku hinge pärast, jätke need kisklemised ning elagem nagu vennad ja õed.
Õige mõte, Mihkel.
Kristlased ongi isekeskis õed ja vennad. Ja vaatavad selliselt ka maailma inimesi, kes on Jumalast ja usust kauged. Paraku see maailm ei suhtu samalaadselt kristlastesse. Mõnel on kristlastest hoopis isepäised arusaamad, ja seda oli siitsamast lugeda.
Täpsustan, Mihkel: inimese hing ei ole paganlik, ei ole kristlik, ei ole üldse iseloomustatav selliste määratluste läbi. Hing lihtsalt on osa sinust ja seda nimetada kas paganlikuks või kristlikuks on sama mõttetu, kui nimetada oma pead, kätt, jalga või nina paganlikuks või kristlikuks.
Eelpool siinsamas on aga ainest küllaga, millest lähtuda, kui on soov siin teemas jätkata. Hiljutise teemast kaldumise võime jätta ja unustada.
“Üldised põhimõtted on kristluses kõik õiged.”
Harri, kas Teie vaatate Jumala kõrguselt, et otsustada, kas ühes usundis on õiged põhimõtted?
ca 80% eestlastest on ristimata.
või buldog kellel lõuad krampi jäävad? Kolm korda küsid-korrutad ühte ja sedasama, kuid selle märkusele, mis pöörab tähelepanu kuidas sa ise oled Jumalale selga istunud, sellele ei reageeri üldse. Kuule tol anonüümil on siis ju õigus, isegi siis kui pahasti ütleb.
Ilus on kui võid teist võõrast inimest vennaks või õeks kutsuda.Mul on kaks venda ja üks õde.Aga nemad ei taha mind tunda, sest ma olevat pööbel.Jah, nad on tõesti haljal oksal,mina aga kolletan nagu sügisene kask.
Tänu Loojale, sügisel kolletanud kasel tärkavad kevadel õrnad lehepungad, mis arenevad tugevateks rohelisteks lehtedeks. Ta ei ole kunagi üksi, päike, tuul ja vihm ei unusta teda.
Ma ei tea mis see Anonüümne tähendab, aga loodust maarmastan ning kask on mu lemmikpuu,eriti meeldibmulle kevadised hiirekõrvus kased , kui nad kumavad päikeses.Aga mina ei haljenda enam kunagi.Olen ju pooleldi prükkar.
Kõik võib uueks saada.
Ilusat sügist ja kaunist kevade ootust.
Olen lugenud küll vaid ühte Eremiidi kirjutist, kuid see oli väga sügava sisuga.
Siin ja mujal anonüümid – erinevad, aga inimesed. Nagu elus eneses, vastu tulemas ja mööda minemas, teinekord ehk koos seisatamas, erinevate vaadete, arusaamade, suhtumise ja väljendusega. Mõtleme, tunneme, püüame mõista üksteist, vastu väita või kaasa kõlada nii, nagu süda tunneb ja suunab ja nagu oskust jätkub. Hea, kui suudaksime mitte vaenulikult.
Väiksemad ja suuremad kõrvu, aga lugu pidades ja suurt, aga ka iga väiksemat maailma hoida püüdes.
Nii siingi, kirjutiste järel.
Peatset puhastavat lund.
Thanks Ants! Pooldan Sinu valitud Ef.2:3. Kiitus Jeesusele kes on meid ristipuul lunastanud oma kalli verega ja vabastanud Jumala saabuva vihapäeva eest, mida on kirjeldatud Ilmutuse raamatus kus Ustav ja Tõeline mõistab kohut ja sõdib õiguses.”Ja ta suust välkus vahe mõõk, et sellega raiuda paganaid. Ning tema ise hoidis neid raudsauaga kui karjane. Tema ise tallas Kõigeväelise Jumala raevuviina surutõrt.”(Il.19:15)Inimeste suurelised silmad alandatakse ja meeste kõrkus painutatakse!Jah, sel päeval on Jehoova üksinda kõrge! Sest vägede Jehooval on päev kõigi suureliste ja kõrkide jaoks, kõigi jaoks, kes kõrgele on tõusnud, et neid alandada.Häda neile, kes hüüavad kurja heaks ja head kurjaks, kes teevad pimeduse valguseks ja valguse pimeduseks, kes teevad kibeda magusaks ja magusa kibedaks!Häda neile, kes iseenese silmis on targad ja iseenese ees arukad!Jumal ütleb:”Ma tasun ilmamaale ta kurjuse ja õelatele nende süü, mina lõpetan ülbete kõrkuse ja alandan võimutsejate upsakuse!Sest see on tõrges rahvas,valelikud lapsed,lapsed , kes ei taha kuulda Jehoova õpetust, kes ütlevad nägijaile:”Ärge nähke!” ja ennustajaile:”Ärge ennustage meile tõtt, kõnelge meile meeldivusi, ennustage pettepilte..Jätke meid rahule Iisraeli Pühaga! Mina olen Jehoova, see on minu nimi, ja mina ei anna oma au teisele ega oma kiidetaavust nikerdatud kujudele. (loe: valereligioonidele, ideoloogiaatele, filosoofiatle jt. inimõistuse ja kogemuste varal loodud iidolikummardamise vormidele).Aga taganema ja üpris häbenema peavad need, kes loodavad nikeradtud kujude peale, kes ütlevad valatud kujudele:”teie olete meie jumalad!”Sest minu mõtted eie ole teie mõtted, ja teie teed ei ole minu teed,ütleb Jehoova!Sest otsekui taevad on maast kõrgemal, nõnda on minu teed kõrgemad kui teie teed, ja minu mõtted kõrgemad kui teie mõtted!Nõnda on ka minu sõnaga, mis lähtub mu suust: see ei tule tagasi mu juurde tühjalt, vaid teeb, mis on mu meele järele, ja saadab korda, milleks ma selle läkitasin!Sest rahvas või kuningriik, kes Jumalat ei teeni, hukkub, seesugused rahvad rüüstatakse sootumaks. Seepärast:”Ärka üles, kes magad, ja tõuse üles surnuist, siis Kristus valgustab sind!” Vaadake, et keegi teid ei võtaks saagiks mõtteteaduse ja tühja pettusega, mis vastavad inimeste pärimusele, maailma algjõududele ja mitte Kristusele! Veelkord thanks Ants!
Leidsin kommentaaridest sellise lause:
Sage on küsimus, milline kristlus on õiged. Ma arvan, sellele ei saagi vastata. Sest seda üleüldist ühte ja õiget kristlust polegi olemas. !!!!!!
See on selge näide, et inimesed ei tea kristluse olemust ja erilisust, vaid peavad seda lihtsalt üheks osaks kogu teoloogiast. Ometi on Kristus ainus, kes on minu pattude eest surnud ja kellesse uskudes olen ma vaimse ümbersünni läbi saanud osa Jumala päästeplaanist. Mitte ükski teine nn. jumal või muu religioosne aspekt ei võimalda mul saada tagasi igavesse suhtesse Jumalaga. Kes ei ole vaimselt uuesti sündinud, neid vaatab Taevane Jumal, kui maa peal kõndivaid surnuid. Näib, et võtmelause piiblist on üsna kõrvale jäänud kogu kristluse mõistest., s.o Joh. 3: 3Jeesus vastas talle: “Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kes ei sünni ülalt, ei või näha Jumala riiki.”
4 Nikodeemos ütles talle: “Kuidas saab inimene sündida, kui ta on vana? Ega ta saa ju minna tagasi oma ema üska ja teist korda sündida?”
5 Jeesus vastas: “Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kes ei sünni veest ja Vaimust, ei saa minna Jumala riiki.
6 Lihast sündinu on liha, ja Vaimust sündinu on vaim.”. Me peame vaimus uuesti sündima, kaks korda sündima, et saada tagasu kadunud suhe Jumalaga, mitte mingit teistsugust võimalust pole Jumal meile andnud. Kõik muud teooriad ja filosoofiad tulevad kuradilt eksitamiseks ja varastamiseks, et viia võimalikult enam rahvast igavesse surma.
“Parandage meelt, sest taevariik on lähedal! Kui te mind armastate, siis pidage mu käsusõnu!Ja mina palun Isa ja tema annab teile teise Trööstija, et see teie juurde jääb igavesti, tõe Vaimu, keda maailm ei või vastu võtta, sellepärast et ta teda ei näe ega tunne; aga teie tunnete teda, sest tema jääb teie juurde ja tahab olla teie sees. Kellel on minu käsusõnad ja kes neid peab, see on, kes mind armastab; kes aga mind armastab, seda armastab minu Isa ja mina tahan teda armastada ja iseennast temale ilmutada! Mina ja Isa oleme üks! Kui maailma teid vihkab, siis teadke, et ta on mind vihanud enne teid. Kui te oleksite maailmast, siis maailm armastaks teid kui omi, aga et teie ei ole maailmast, vaid mina olen teid maailmast ära valinud, seepärast maailm vihkab teid. Pidage meeles, mis mina olen öelnud:”Ei ole teener suurem kui ta isand!”Kui nad on taga kiusanud mind, kiusavad nad taga teidki. Kui nad on pidanud minu sõna, peavad nad teiegi sõna. Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged; aga olge julged: mina olen maaailma ära võitnud!”Jeesus Kristus
Viimsest kohtust. Ilmutuse 20:11
“Ma nägin suurt valget trooni ning seda, kes sellel istub, kelle palge eest põgenesid maa ja taevas, ning neile ei leidunud aset.Ja ma nägin surnuid, suuri ja pisikesi, seisvat trooni ees, ning raamatud avati. Teine raamat avati, see on eluraamat. Ja surnute üle mõisteti kohut sedamööda, kuidas raamatuisse oli kirjutatud, nende tegude järgi. Ja meri andis tagasi oma surnud ning surm ja surmavald andsid tagasi oma surnud ning igaühe üle mõisteti kohut tema tegude järele.”Sest me kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees, et igaüks saaks kätte, mida ta ihus olles on teinud,olgu head või halba.”(2Kr.5:10)Ja surm ja surmavald visati tulejärve. See on teine surm-tulejärv.Keda iganes ei leitud olevat eluraamatusse kirjutatud, see visati tulejärve.””Õndsad on need, kes oma rüüd pesevad, et neil oleks meelevald süüa elupuust ning nad võiksid minna väravaist linna sisse! Väljaspool on koerad ja nõiad ja hoorajad ja mõrtsukad ja ebajumalateenijad ning kõik, kes valet armastavad ja teevad. Mina, Jeesus, saadan oma ingli seda teile tunnistama koguduse jaoks. Mina olen Taaveti juur ja sugu,särav koidutäht.””Ja vaata, ma tulen peagi!Õnnis on see, kes hoiab alal selle raamatu ennustuse sõnu!”(Il.22:7)
Meeleparandus on oma vale mõtte või teo korrigeerimine sooviga saada andestust sellelt, kelle vastu on eksitud. See on oma patu ülestunnistamine Jumalale ja sellest loobumine, et elada edasi tema seaduste järele.http://en.wikipedia.org/wiki/Repentance
Margot – “See on selge näide, et inimesed ei tea kristluse olemust ja erilisust, vaid peavad seda lihtsalt üheks osaks kogu teoloogiast.”
—–
Paraku nii ongi – pole olemas üht ja õiget kristlust, kuigi oli vaid üks Jeesus. Vaata – igal on oma isiklik tõlgendus Jeesusest ja Tema õpetusest. Ma vist tõin näite selle kohta, et kui panna 100 inimest kirjeldama sama päikesetõusu, et saa me kunagi 100 identset kirjeldust, vaid 100 täiesti erinevat kirjeldust.
Esmaselt on religioon väärtuste poole pürgimine. Teiseselt alles moodustub väärtuste kogemisest ja omaksvõtust mõistuse tõlgendavate arusaamade süsteem – see, mida nimetame kas filosoofiaks või teoloogiaks ja mida üksikisiku tasandil on paslik nimetada inimese isiklikuks religiooniks või religioossuseks, tema elufilosoofiaks, maailmavaateks.
Religioon on selle järgijale alati esmaselt praktika – kristluses usupraktika, teistes religioonides ehk teise rõhuasetusega praktika – ja alles teiseselt teooria, mõistuse loome filosoofia ja teoloogiana, isiklikul tasandil inimese individuaalse elufilosoofiana. Seda mõtet väljendas üks iidne taoismi õpetajatest, kui ütles: “Tao – see on tavaline, igapäevane elamine”. Sama on kristlus, judaism, islam, budism, hinduism – mistahes religioon.
Kui inimeses on olemas jumalakogemus, siis on see religioosne kogemus teda alati korrastav ja väljendub nii elufilosoofia järjepidevusena kui elukondliku, moraalsetele väärtustele toetuva eetilise praktilise eluna, mis tagab vastuoludeta toimetulemise sotsiaalsetes suhetes.
Eeltoodud tõsiasi – väärtuste primaarsus võrreldes tõlgenduste teisesusega – seletab ka, kuidas eri religioonid ja paljud suundumused eri religioonide raames saavad samaselt religioosseid vaimseid väärtusi ära tunda. Neis eri religioonide poolt maailmale esitatud väärtustes ja ideaalides ollakse üha enam üksmeelel. On tavaline, et eri konfessioonidesse, isegi religioonidesse kuuluvad isikud saavad väärtuste tasandil teineteist suurepäraselt mõista.
Eelneva alusel pole raske mõista, kuidas inimene võib oma usukogemust alal hoida, loobudes samas usu suhtes välistest arusaamadest või neid muutes. Siiralt usklik võib muuta oma religioosset kuuluvust ilma, et see muutus välises ja teiseses puudutaks või mõjutaks tema religioosset usku. Indiviidi tasandil võimaldab väärtuste esmasus jääda oma usus ustavaks läbi kogu inimelu, mille kestel inimese jaoks muutub palju nii tema ümber kui tema siseelus ja arusaamades.
Isiklik sisemine religioon püsib vaatamata isegi muutustele religioossetes arusaamades. See on ikka ja jälle nii olnud nii indiviidi kui ühiskonna tasandil. See tõsiasi on võimaldanud lääne religioonil üle elada ajastute muutustega kaasnevad ühiskondlikud ümberkorraldused. Sama kehtib ida religioonide kohta.
Võib öelda – isiklikus sisemine religioon on isiklik ilmutus. Erinevused aga on paratamatud aga välisel tõlgendamiste tasandil. Ja need erinevused on paratamatud, sest me oleme isiksustena kõik erinevad. Nii oleks adekvaatne käsitleda ka kristluse paljude suundade teket.
Ja veel – mitte teoloogia ei tekita religiooni. Religioonist – suhtest Jumalaga – tekib teoloogiline filosoofia, mis eri inimestel loob erinevaid arusaamu.
Margot – “Me peame vaimus uuesti sündima, kaks korda sündima, et saada tagasu kadunud suhe Jumalaga, mitte mingit teistsugust võimalust pole Jumal meile andnud. Kõik muud teooriad ja filosoofiad tulevad kuradilt eksitamiseks ja varastamiseks, et viia võimalikult enam rahvast igavesse surma.”
——
Jah, me peame kaks korda sündima – keegi ei vaidle sele vastu. Küll teie edasise öeldu vastu, et “Kõik muud teooriad…” jne.
Nii hull see pilt nüüd ka ei ole kui kirjutate. Suhe Jumalaga on loomulikult primaarne, kuid inimene paratamatult tõlgendab seda isiklikku kogemust ja ka väljendab seda. Enamgi, see isiklik jumalakogemus saab tema isikliku eluvaate aluseks.
Kuna me oleme erinevad, siis on mitte vaid meie kogemused ja suhe Jumalaga igal erinev ja individuaalne, vaid ka igal meist on tõlgendused sellest isiklikust kogemusest erinevad. Kuid selles poleks vaja näha mingit traagikat, veel vähem mingit saatanlikkust.
Jeesust polegi võimalik suruda ühte ja ainsasse nn. õigesse raamistusse – ta ei mahuks sinna kunagi ära, kui üritada. Sks seepärast olegi maailmas kümneid tuhandeid kristlikke kirikuid.
Tohib huvi pärast küsida, Margot – millise koguduse liige teie olete?
Kulla Mihkel, küllap Sa oled kõike seda, mis Mati kirjutab lugenud, sest Sa tunnistad, et loed hoolega Piiblit, kuigi oled pagan. Mis nõidadesse puutub, siis ma tunnen ühte väga hea südamega ja tarka nõida, mina küll ei usu, et ta Viimselpäeval ukse taha jääb. Ja meil, maarahval – eestlastel on olnud ajaloo jooksul palju häid nõidu, kes on aidanud ja ravinud oma rahvast. Ja ka meie hõimukaaslastel saamidel on vägevaid nõidu olnud, kuigi kirik neid taga kiusas. Nüüd enam ei kiusa. Ei mina usu , et neile meie rahva tarkadele Jumal ei halastaks.
Aga ma tahtsin Sulle ühe jaapani luuletuse kinkida, küllap Sa sellest aru saad, Sa ju suur lillede ja liblikate sõber.
Nelkide vahel
Väike valge liblikas:
Küllap mõni hing!
Margot –
Küllalt sageli on usklike omavahelistes suhtlemistes lugeda või ka kuulda väljendumisi kellegi aadressil a la “Sul on vale usk” või “Sinu usk pole õige”.
Millegi sellise kuulmine või lugemine näitab, et selliselt ütleja või kirjutaja pole endale päris selgeks saanud, mis on inimese religioosne usk, ja mis on inimese filosoofilis-teoloogilised kontseptsioonid – tema maailmapilt, arusaamad Jumalast, endast, kaasinimesest, maailmast.
Kui mõista religioosse usu all avatust Jumalale kui Jumala usaldamist, siis selline usaldus Jumala vastu on inimesel kas vähemal või enamal määral olemas või tal pole seda. Usaldamist saab üldisemalt vaadelda vaid kvantitatiivse mõistena, millel on oma väline ja kvantitatiivne määr, kuid millel pole iseseisvat sisulist kvaliteeti.
Seepärast pole olemas selliseid asju nagu “õige usk” või “väär usk”. Inimesel kas on või pole usku-usaldamist. Väited kellegi usu-usaldamise õigsuse või vääruse kohta on sisult mõttetud – religioosne usk kui usaldamine saab inimesel lihtsalt eri määral olemas olla, kuid religioosne usk kui usaldamine ei jagune “õigeks” ja “valeks”. Seepärast pole mõtet ka usu üle vaielda.
Küll on olemas õiged ja väärad kontseptsioonid, vaated, teooriad, arusaamad Jumala, iseenda, kaasinimese ja maailma kohta, ja selliseid kontseptsioone saab tõesti vaadelda ja hinnata kvalitatiivsetena – kui õiged või väärad need kontseptsioonid on.
Alati võib parem ja täiuslikum kontseptsioon asendada esmase ja puuduliku arusaama Jumalast, kuid isiklik usus kui usalduses avatuses Jumalale saadud jumalakogemus on see, mis sunnib inimest oma intellektuaalseid kontseptsioone korrigeerima ja muudab enim tema eetilis-moraalseid väärtusi.
Usk kui usaldamine, ja sellise avatuse – Jumala usaldamise läbi saadud vaimne jumalakogemus on alati esmane, meie intellekti kontseptsioon teisene ja sellest tulenev, ja see on nii inimese isiklikul individuaalsel religioossel teel kui ka religioonides üldse.
Tõeline tarkus ei tule mitte inimesest enesest ega meie väljamõeldistest, vaid Jumalast – ja see tõeline tarkus saabub meile läbi ilmutuse. Ilmutus tähistab siin osadust Jumalaga, kus Jumal on see, keda me kogeme, ja kelle tõttu isiksustena areneme. Olles ilmutuse läbi tervikliku isiksusena tõusnud veidi kõrgemale tasemele, oleme ka oma mõistuspärastes arusaamades ja nende seostamise oskuses juba paremal, kõrgemal tasandil. Ja just niipidi – sest mitte meie mõistus ei tõsta meid kõrgemaks, vaid me kasvame ilmutuses kõrgemaks ja vastavalt see ka väljendub meis meie enama arukusena.
Ilmutus pole mitte pelk teada ja aru saamine, vaid märksa enamat – isiksuse kui terviku tõus üha enamasse osadusse Jumalaga. Ilmustus on sageli meelteväline – see pole millegi nägemine või kuulmine või millestki aru saamine ja millegi formuleerimine – see on just inimese kui tervikliku isiksuse kasv ja areng, ja alles seeläbi ka meie arusaamade üha sügavam sügavus ja kõrgem kõrgus – avardumine.
Sage on küsimus, milline kristlus on õiged. Ma arvan, sellele ei saagi vastata. Sest seda üleüldist ühte ja õiget kristlust polegi olemas. See on sama küsimus, et milline pilv taeva all on see õige pilv… või milline värv on õige värv…
Iga pilv on pilv ja iga värv on värv. Meil tuleb lihtsalt leida konkreetsest õpetuslikust suunast üles see, mis seal meie jaoks väärtuslik on. Igas õpetuses on midagi meile head, nagu iga valguse värvivarjund on siiski valgus, kuigi omas toonis. Me ei olegi nö. “puhast valgust“ võimelised tajuma, meie jaoks meie piiratuses omandab valgus alati mingu värvi ja varjundi – kas nii või teistsuguse, heledama või tumedama… Nii võime olla ja lausa peame olema vabad oma otsimistes leidmaks just seda, mis meile on antud ajal ja meie tee-etapil sobiv.
Inimesed hoiavad sageli kinni oma isiklikust leitud teest ja reeglitest. Jah, neile võib see reeglistatud vajalik olla, kuid oma reegleid ja teed pole õige teisele kohustuseks teha. Üldised põhimõtted on kristluses kõik õiged, kuid iga inimese konkreetne tee on väga eriline. Kui mõni peab end suruma kindlatesse raamidesse, siis teine kõrval võib olla märksa vabam. Ühe jaoks on teatav usulise elu rangus vajalik, kuid seesama rangus võib olla tappev teisele.
Igaüks peaks asju nii vaatlema ja leidma endale sobiva vormi ja viisi, kuidas paremini oma teel edasi jõuda. Kui kohtame oma teel mõnda dogmaatikut, mõelgem nii, et ju on temale hetkel nii hea. Jah, eks need dogmaatikud sageli ka jäävad oma dogmade raamidesse ja känguvad usus, olles mingi taseme saavutanud, kuid sellega on nagu elus: mitte igast kooli esimesse klassi saanud lapsest ei saa teaduste doktorit ja avastajat… Ja seda pole vajagi. Siin oma maises elus loeb enim meie hea tahe – meie sihikindlus saavutada see Hea, olla selle Heaga üha enam samane, ustavus selles pühendumises. See tagab meile ka meie vaimse tõusutee jätkumise maise surma järel.